Peter Achinstein

Peter Achinstein (sündinud 30. juunil 1935) on USA filosoof. Ta töötab peamiselt teadusfilosoofia alal, põigates ka teadusajalukku.

Ta on majandusteadlase Asher Achinsteini poeg. Ta sai Harvardi ülikoolist bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi 1961 tööga Rudolf Carnapi tõenäosuse teooriast. Teadusfilosoofast huvitus ta tänu aastatel 1953–1954 Harvardis külas olnud Carl Hempelile. Aastal 1959 õppis ta Peter Strawsoni juhendamisel Oxfordi ülikoolis ning käis seal kuulamas Gilbert Ryle'i, Alfred Ayeri ja John Langshaw Austini seminare ja loenguid.

Achinstein on kaua aega õpetanud Johns Hopkinsi Ülikoolis, kus ta on Kriegeri-Eisenhoweri professor. Kevadest 2009 kevadeni 2011 oli ta Yeshiva Ülikooli Jay ja Jeanie Schottensteini filosoofia ülikooliprofessor.

Tema õpilaste seas on Alexander Rosenberg, Kent Staley ja Helen Longino.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduslike seaduste järeldamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Inference to Scientific Laws" püüab Achinstein ümber lükata väite, et teadlased ei järelda seadusi.

Teaduslike seaduste järeldamist on eitanud nii teadusfilosoofid kui ka teadusajaloolased. Hüpoteetilis-deduktiivse teadusepildi pooldajate (Karl Popper, Carl Hempel, Richard Feynman) järgi seadusi järeldada ei saa, ainult seadustest saab järeldada. Seadus leiutatakse, arvatakse ära; sellest tuletatakse järeldused; neid testitakse. Nad ei pea silmas lihtsalt seda, et mitteüldistest vaatlusväidetest ei järeldata deduktiivselt seadusi. Ka induktsiooni teel mitte (Popperi meelest induktiivset järeldamist polegi olemas). See, et seadus leiutatakse, tähendab, et tegu ei ole järeldusega, vaid oletusega.

Järeldamist mõistetakse kaheti: ühel juhul eeldatakse, et järelduse tõesust või tõenäolisust hakati uskuma tänu järeldamisele (siin on eeldatud sdae), teisel juhul piisab sellest, et järeldust usutakse (D. G. Brown. "The Nature of Inference".). Uskumuse põhjend peab mõlemal juhul olema tõenduslik, mitte pragmaatiline. Arutlemise alla käib muu hulgas mõtlemine, järeldamine ja kontrollimine, kas põhjend toetab uskumust. Hüpoteetilis-deduktiivse pildi pooldajad ei vaidlusta põhjendite kontrollimist, küll aga seaduste järeldamist.

Joseph Louis Gay-Lussac tegi katseid gaaside liitumisreaktsioonidega. Ta täheldas näiteks, et 200 osa (ruumalaühikut) vesinikku ja 100 osa hapnikku annavad veeauru. Ta kirjutas: "Mulle tundub ilmne, et gaasid ühinevad alati lihtsaimates proportsioonides, kui nad teineteisele toimivad." (Gay-Lussaci seadus.) Ta järeldas selle sellest, et mitmesugused gaasid, mida ta vaatles, ühinevad lihtsates proportsioonides. Võidakse vastu vaielda, et ta võis teha järelduse ainult ühe katse põhjal või et ta toetus ka atomistikale. Igal juhul tegi ta (võib-olla tõenäosusliku) järelduse.

Hüpoteetilis-deduktiivse teooria pooldajad eitavad seaduste järeldamise olemasolu esiteks sellepärast, et nende meelest puudub mehaaniline viis seaduste järeldamiseks andmetest, teiseks sellepärast, et nende meelest jõutakse seaduste ja hüpoteesideni üldiselt kujutlusvõime aktiga, ja kolmandaks sellepärast, et nende arvates mõjutavad hüpoteesi formuleerimist peale vaatluste ja teooriate ka paljud muud asjad, näiteks teadlase isiksus, ettevalmistus ja unenäod. Ent need asjaolud ei näita, et seaduste järeldamist ei ole olemas. Esiteks, järeldamine ei pea olema mehaaniline. Teiseks, järeldamisel võidakse kasutada ka kujutlusvõimet. Kolmandaks, see, et järelduse valik on mõjutatud mitmesugustest asjadest, ei tähenda, nagu järeldamist ei saaks toimuda. Lõpuks, järeldus ja oletus ei pruugi olla ühitamatud. See, kas hüpotees on oletus, oleneb sellest, kui tugevasti andmed hüpoteesi toetavad.

Norwood Russell Hanson leidis, et teadusfilosoofil ja teadusajaloolasel tuleb teadlaste arutlusi kriitiliselt hinnata. Peale selle, Hansoni järgi teadlased järeldavad seadusi, kuid mitte deduktiivselt ega induktiivselt, vaid retroduktiivselt. Teadlane järeldab vaadeldud mõistatuslikest nähtustest hüpoteesi, mis tõesuse korral organiseeriks need "arusaadavaks, süstemaatiliseks, mõisteliseks mustriks" (Patterns of Discovery). Achinsteini arvates on Hanson ja Charles Sanders Peirce õigel teel, kuid nende teoorial on raskusi. Esiteks, teadlane ei alusta alati lihtsalt vaadeldud nähtustest. James Clerk Maxwell ei leidnud oma molekulide kiiruste jaotuse valemit mitte vaadeldavate nähtuste põhjal, vaid molekulaar-kineetilise teooria alusel. Ja isegi kui teadlane lähtub vaadeldavatest nähtustest, on tähtis ka teoreetiline taust. Gay-Lussac ei järeldanud oma seadust lihtsalt katsetest, vaid tal olid ka teoreetilised eeldused gaaside molekulaarse ehituse kohta. Retroduktiivse järeldamise kontseptsioon ignoreerib teoreetilise tausta osa seaduse järeldamisel. Hansoni-Peirce'i retroduktsiooni põhiprobleem on aga see, et see on eksijäreldus. Sellest, et kui hüpotees on tõene, siis ta seletaks andmeid, üldiselt ei järeldu, et on alust arvata, et hüpotees on tõene. Selleks et hüpotees oleks usutav, on tarvis teisi tõendeid. Retroduktsioonitaoline kehtiv arutlemine on teaduses siiski olemas. Peale selle, Hanson ja Peirce jätavad mulje, nagu saaks seadusi järeldada ainult retroduktsiooni teel. Ent võimalikud on ka vähemalt induktsioon, analoogia ja deduktsioon.

Kui vaatlusandmetest järeldatakse hüpotees, siis võetakse tavaliselt arvesse kõik muu, mis on teada, sealhulgas omaksvõetud teooriad, printsiibid ja seadused. Kui järeldus tehakse selle põhjal, et hüpotees seletab teatud fakte, siis eeldatakse, et see hüpotees seletab neid paremini kui ühitamatud alternatiivid. Sageli võetakse võistlevad hüpoteesid eksplitsiitselt vaatluse alla.



Publikatsioone

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tal on lapsed Jonathan, Sharon ja Betty. Sharon Achinstein on Johns Hopkinsi Ülikooli Sir William Osleri inglise keele professor.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Philosophy of Science Matters: The Philosophy of Peter Achinstein, 2011.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]