Petras Cvirka [p'ätras tsv'irka] (12. märts 1909 Klangai – 2. mai 1947 Vilnius) oli leedu kirjanik. Ta kasutas pseudonüüme A. Cvingelis, Cezaris Petrėnas, J. K. Pavilionis, K. Cvirka, Kanapeikus, Kazys Gerutis, Klangis, Klangis Petras, Klangių Petras, L. P. Cvirka, Laumakys, P. Cvinglis, P. Cvirka-Rymantas, P. Gelmė, P. Veliuoniškis, Petras Serapinas, S. Laumakys.[1]
Cvirka õppis 1926–1930 Kaunase kunstikoolis, ent pöördus seejärel kirjanduse poole. Ta hakkas 1924. aastast avaldama luuletusi. Aastail 1931–1932 õppis ta Pariisis kirjandust.[1] Ta tõlkis prantsuse keelest leedu keelde 9 raamatut ja hulgaliselt lühemaid tekste.[2]
1940. aastal astus ta kommunistlikku parteisse ja pooldas Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. 1941. aastal, pärast teise maailmasõja algust, suundus ta Alma-Atasse ning seejärel Moskvasse, kus astus NSV Liidu Kirjanike Liitu. 1944. aastal naasis ta Leetu, kus töötas Leedu NSV Kirjanike Liidu esimehena ning ajakirja Pergalė (Võit) toimetajana.
Pärast Cvirka surma püstitati talle Vilniusesse mälestusmärk. Kui Leedu iseseisvus 1990. aastal taastati, oli neid, kes tahtsid mälestusmärki Cvirka kommunismi pooldava tegevuse eest maha võtta, ent seda ei tehtud.[3]
Eesti keeles on ilmunud veel Petras Cvirka kogumik "Neemenimaa muinasjutte" (tõlkinud Mart Pukits; Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955) ning jutustuste kogu "Saladus" (tõlkinud Valvi Strikaitiene; Tallinn: Eesti Raamat, 1981).