Pietro Bracci

Pietro Bracci
Pietro Bracci
Sünniaeg 16. juuni 1700
Rooma
Surmaaeg 13. veebruar 1773
Rooma
Kodakondsus Paavstiriik
Elukutse Skulptor, kunstnik
Lapsed Virginio Bracci, Gregorio Filippo Bracci, Francesca Bracci, Alessandro (Filippo Giulio) Bracci
Vanemad Bartolomeo Cesare Bracci, Anna Francesca Lorenzoni
Sugulased Faustina Bracci Armellini (lapselaps)

Pietro Bracci (16. juuni 1700, Rooma – 13. veebruar 1773, Rooma) oli Itaalia skulptor, kelle looming peegeldab üleminekuaega hilisbarokist varasesse uusklassitsismi.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro Bracci sündis 16. juunil 1700 Roomas, olles kivi- ja puunikerdaja Bartolomeo Cesare Bracci (1652–1739) ja Anna Francesca Lorenzoni laps.[1]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne skulptuuriga tegelemist õppis ta jesuiitide kolleegiumis filosoofiat ja kirjandust, mis andis talle laia silmaringi ja harituse, mida enamik tema kaasaegseid skulptoreid ei jaganud. Tema teadmised ja intellektuaalsed huvid pälvisid tunnustust ning 1724. aastal võeti ta Arkaadia akadeemia liikmeks.[2]

Esimene joonistamisoskus omandas Pietro Bracci oma isa juhendamisel, kellele ta võlgnes oma varase kunstiarmastuse ja tehnilise baasi. Edasine haridus suunas teda aga skulptuuri poole – ta õppis esmalt Giuseppe Bartolomeo Chiari juures ja samalajal täiendas oma oskusi kuulsa skulptori Camillo Rusconi käe all.[1]

1725. aastal alustas Bracci oma iseseisvat karjääri, avades Piazza della Trinità dei Monti väljakul oma töökoja.[3]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
Okeanos või Neptunus (Trevi purskkaev)

Okeanos või Neptunus (Trevi purskkaev)

[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro Bracci kuulsaim teos on kahtlemata kolossaalne kuue meetri kõrgune Okeanose või Neptunuse kuju, mis valmis aastatel 1761–1763 ja asub Rooma Trevi purskkaevu keskel. See meisterlik teos esindab baroki ja uusklassitsismi üleminekuaja tippteost skulptuuris ja arhitektuuris.[4]

Okeanos, merede valitseja, on kujutatud seismas majesteetlikult merekarbikujulises kaarikus. Kaarikut veavad kaks merihobu, kelle liikumine sümboliseerib vee kahte olemust: üks hobune on rahulik ja harmooniline, teine aga metsik ja tormine. Hobuste taltsutamine on usaldatud triitonitele, kes rõhutavad vee ürgset jõudu ja inimlikku püüdlust seda ohjeldada.[4]

Kuju loomisel kasutas Bracci modelliks skulptorit Giovanni Battista Mainit, kes oli samuti oma ajastu silmapaistev kunstnik. Trevi purskkaev ise oli suurem koostööprojekt, mille arhitektiks oli Nicola Salvi, kuid pärast tema surma jätkasid tööd mitmed teised - Filippo della Valle, Giovanni Grossi, Andrea Bergondi ja ka Bracci.[4]

Hauamonumendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro Bracci loomingu hulka kuuluvad mitmed tähelepanuväärsed hauamonumendid, milles ta väljendas oma meisterlikkust nii kogu teose tervikliku kujundamise kui ka emotsionaalse ja realistliku detailitunnetusega figuuride loomisel. Bracci hauamonumente ümbritsevad rikkalikud marmorid ja dekoratiivsed pilastrid, mis loovad mulje suursugususest ja väärikusest, sobides paavstide ja teiste kõrge staatusega isikute mälestuseks. Need neoklassikalised arhitektuurilised elemendid lisavad monumentidele dramatismi ja tõsidust. Ta suutis oma hauamonumentides edukalt ühendada barokse teatrilisuse ja neoklassitsistliku tasakaalu, andes neile nii ajastu vaimule vastava tähenduse kui ka ajatu esteetilise väärtuse.[3]

Paavst Benedictus XIII hauamonument
Paavst Benedictus XIII hauamonument (1734)
[muuda | muuda lähteteksti]

Santa Maria sopra Minerva basiilikas Roomas valmistas Bracci koostöös arhitekt Carlo Marchioniga paavst Benedictus XIII hauamonumendi figuurid. See monument ühendab barokse suursugususe ja sügava religioosse tundelisuse, mis iseloomustas seda perioodi.[5]

Kardinal Giuseppe Renato Imperiali hauamonument (1741)
[muuda | muuda lähteteksti]

Sant’Agostino kirikus Roomas paikneva kardinal Giuseppe Renato Imperiali hauamonumendi heategevuse ja meelekindluse figuurid on samuti Bracci looming.[6]

Maria Clementina Sobieski hauamonument (1742)
[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Peetruse kirikus asuv Maria Clementina Sobieski hauamonument on kujundatud barokse teatraalsusega, peegeldades surma, au ja religioossete väärtuste sümboolikat. Keskseks figuuriks on Maria Clementina kuju, kes on kujutatud elu lõpule omase rahu ja väärikusega.[5]

Paavst Benedictus XIV hauamonument (1763–1770)
[muuda | muuda lähteteksti]

Sealsamas Püha Peetruse basiilikas asuva paavst Benedictus XIV hauamonumendi kallal töötas Bracci aastatel 1763–1770. Projekti lõpetamisel abistas teda tema õpilane Gaspare Sibilla.[5]

Restaureerimistööd

[muuda | muuda lähteteksti]
Kapitooliumi Antinoos

Pietro Bracci osales, nagu ka paljud teised Rooma skulptorid oma ajastul, restaureerimistöödel ja antiiksete skulptuuride kopeerimises. Üks Bracci tuntumaid restaureerimistöid oli Kapitooliumi Antinoosi kuju taastamine.[2]

Büstid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kardinal Alessandro Albani toetusel sai Bracci paavstliku õukonna kunstnikuks, mis avas talle võimaluse teostada arvukalt paavstide büste. Tema portreed olid tuntud oma detailitäpsuse ja elujõulise sarnasuse poolest, mis oli oluline osa Bracci maine loomisel Rooma kunstiringkondades.[2]

Tema büstid olid Rooma 18. sajandi skulptuurikoolkonna traditsiooni järgijad, mille rajas Gian Lorenzo Bernini, kajastades klassikalise ja baroki stiili ühendust ning andes au paavstide kujutamise traditsioonile, mis tegi tema tööd väljapaistvaks oma aja skulptuuriringkondades.[2]

Akadeemilised tunnustused

[muuda | muuda lähteteksti]

1756. aastal sai Bracci Püha Luuka Akadeemia esimeheks, mis tähendas tema positsiooni tunnustamist Rooma kunstilistes ringkondades. Samuti liitus ta Bologna akadeemia Clementina ja Panteonis asutatud paavstliku virtuooside akadeemiaga.[2]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro Bracci suri 1773. aastal Roomas. Tema pereliikmed jätkasid sageli kunstiga tegelemise traditsiooni, olles ise andekad kunstnikud. Tema poeg Virginio Bracci oli arhitekt. Omakorda Virginio tütar Faustina Bracci Armellini oli pastellmaalija. Pietro teised pojad, Gregorio Filippo Bracci (1727-?) ja Alessandro (Filippo Giulio) Bracci (1730-?), oli vähem tuntud, kuid Pietro tütar Francesca pühendas end miniatuuride maalimisele, täiendades perekonna kunstilist mitmekesisust.[2]

Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Benedictus XIV büst
    Benedictus XIV büst
  • Ingel. San Ignazio kirik
    Ingel. San Ignazio kirik
  • Benedictus XIV hauamonument
    Benedictus XIV hauamonument
  • Maria Clementina Sobieski hauamonument
    Maria Clementina Sobieski hauamonument
  • Clemens XII büst
    Clemens XII büst

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Domarus, Kurt von (1915). Pietro Bracci, Beiträge zur römischen Kunstgeschichte des XVIII. Jahrhunderts (saksa). Strassburg: Heitz.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Honor, Hugh (1971). Dizionario Biografico degli Italiani - Volume 13 (itaalia). Istituto della Enciclopedia Italiana fondata da Giovanni Treccani.
  3. ↑ 3,0 3,1 De Rinaldis, Aldo (1948). L'Arte in Roma Dal Seicento Al Novecento (itaalia). Bologna: Licinio Cappelli Editore Bologna. Lk 101-104.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Pinto, John A (1986). The Trevi Fountain (inglise). New Haven: Yale University Press.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Martinelli, Valentino (1973). 1200 years of Italian sculpture (inglise). New York: H. N. Abrams. Lk 289.
  6. ↑ Tylenda, Joseph N (1993). The pilgrim's guide to Rome's principal churches (inglise). Collegeville, Minn: Liturgical Press. Lk 90.