![]() |
See artikkel räägib metsikust polioviirusest; tagasipöördunud vaktsiini-põhise polioviiruse kohta vaata artiklit Vaccine-Derived Polioviruses; inaktiveeritud viiruse kohta vaata artiklit Poliovaktsiin |
Polioviirus | |
---|---|
| |
Taksonoomia | |
Riik |
Viirused |
Sugukond |
Pikornaviirused Picornaviridae |
Perekond |
Enteroviirus |
Liik |
Enterovirus C |
Alamliik |
Polioviirus |
Polioviirus (inglise poliovirus) on viirus, mida peetakse lastehalvatuse tekitajaks inimestel[1] ja eksperimentaalselt muudelgi imetajatel.
Varem on laste seljaajuhalvatust tekitavat viirust nimetatud ka neurotroopseks ultraviiruseks.[2]
Polioviirusel klassifitseeritakse tänapäeval kolm serotüüpi: PV1, PV2, ja PV3.
Viiruse looduslikuks reservuaariks on harilikult inimesed.
Polioviirus säilitab virulentsuse mitme kuu vältel ka väljaspool peremeesorganismi: vees kuni 100 päeva ja roojas kuni 6 kuud. Polioviirus talub hästi külmutamist (laboritingimustes säilib viirus aastaid).
Varem (1957) on viirust leitud ka toiduainetest, näiteks piimast ja võist.
Arvatakse, et polioviirus hävib kuumutamisel, keetmisel, kuivatamisel, ka UV-kiirguse ja formaldehüüdi sisaldavate desinfitseerivate vahendite toimel.[3]
Polioviirus siseneb organismi küll enamasti epiteelkudede kaudu, kuna viirus asub tervete, haigete inimeste ja rekonvalestsentide nina limaskestal. Soolte kaudu siseneb polioviirus vistseraalsete närvikiudude kaudu ganglionidesse ja seljaajusse. Sealt liigub viirus (oletati varem) lümfiteede kaudu rakuvälises ruumis ja perifeersetes närvides olevate veresoonte kaudu seljaajju ning tekitab seal lümfotsütaarset põletikku. Põletiku tagajärjel arenevad rakkude nekroosid, neurogliia vohamine, sklerootilised ja atroofilised protsessid. [2]. Arvatakse, et paljuneb viirus lümfisüsteemi kudedes ja närvisüsteemi rakkudes (sh motoneuronid).
Polioviirused on obligatoorsed intratsellulaarsed parasiidid, kes võivad vastuvõtlikele inimestele üle kanduda kas fekaal-oraalse või oraalse kontakti kaudu, ja lastehalvatust põhjustada.
Laste seljaajuhalvatuse aluseks on seljaaju eessarvede ja ka peaaju osade osaline kahjustus.[2].
Mõne raskekujulist müasteeniat põdeva müasteeniku tüümuses on tuvastatud polioviirusega nakatunud makrofaage.[4]
Polioviiruse kunstlikuks reservuaariks on inimeste poolt loodud laboratooriumid ja 'elavat' metsikut polioviirust sisaldavad preparaadid.
1908. avastasid Karl Landsteiner ja Erwin Popper polioviiruse.[5]
1948. aastal avastas dr John Franklin Enders koos kolleegide dr Thomas Huckle Welleri ja dr Frederick Chapman Robbinsiga, et külmikust võetud polioviirus kasvas hästi imikutelt kirurgiliste protseduuride käigus eemaldatud neerukudedel. Hilisemad katsed näitasid, et viirus kasvas ka aju-, naha-, lihas- jt kudedes.[6] Nimetatud doktorid said oma avastuse eest 1954. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[7]
Kinnitamata andmetel on Nõukogude Liidus püütud valmistada ka polio- ja Ebolavirus'e geneetiliselt muundatud "hübriidviirust" Ebolapox, mida oleks võimalik kasutada biorelvana.[8]
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Poliovirus seisuga 30.06.2014.