Rasmus, Pontus ja Lontu

Rasmus, Pontus ja Lontu
Originaali pealkiri Rasmus, Pontus och Toker
Autor Astrid Lindgren
Tõlkija Vladimir Beekman
Illustreerija Eric Palmquist
Päritolumaa  Rootsi
Keel rootsi
Ilmumisaeg 1957 (originaal)
1967 (eesti keeles)
Lehekülgi

240 (1967);

191 (1999)

"Rasmus, Pontus ja Lontu" on rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni 20. raamat. See on lugu 11-aastasest Rasmusest, kes asutab oma õe häbist päästmiseks koos sõber Pontusega Armastuse Ohvrite Päästesalga, kuid raamat lõppeb ootamatult sellega, et nad aitavad hõbedavargaid kinni võtta. Lugu on ilmunud ka kogumikus "Rasmuste raamat", kus on lisaks "Hulkur Rasmus" ning "Kalle Blomkvist ja Rasmus". Kolmel Rasmusel pole omavahel midagi ühist peale eesnime, ei tegelased ega kohad ole seotud.

Sisu kokkuvõte

[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatu tegevus toimub Rootsi väikelinnas Västanvikis. Peategelane on 5. klassi poiss Rasmus, kes satub koos oma sõbra Pontuse ja koer Lontuga ootamatult hõbedavaraste jälgedele. Esimestes peatükkides veedavad poisid aega tivolit külastades ja kohtavad seal kuulsat mõõganeelajat Alfredot. Poistel on raha peaaegu otsas ja lootuses siiski mõõganeelajat näha küsib Pontus: "Öelge, onu, kas me ei saaks poole hinnaga sisse, kui lubame, et vaatame üheainsa silmaga?" Seda neile siiski ei lubata ja Rasmuse algatusel roomavad nad katteääre alt telki etendust vaatama. Seal lähevad nad aga lollitamisega liiale ja Alfredo märkab neid. Poisid põgenevad ja kohtuvad vorstisabas tundmatu mehega, kes küsib Alfredo telgi asukohta. Vankrite vahel jalutades satuvad nad taas Alfredo vaatevälja. Nüüd on temaga liitunud ka tundmatu nimega Ernst. Alfredo üritab poisse kätte saada, kuid komistab pesukausi taha ning Rasmus ja Pontus jooksevad minema.

Neljandas peatükis saab Rasmus teada, et tema õde Trips on õnnetu, kuna Joakim jättis ta maha. Nimelt oli teinegi poiss, Jan, Tripsust sisse võetud ja suudles tüdrukut ootamatult. Joakim aga nägi seda ja arvas, et Jan suudleb tüdrukut tema soovil. Nüüd on Trips ilma poisist, kellesse ta on hullupööra armunud, ja kardab sattuda väljamüügikataloogi. Joakimil on selline album, kuhu ta kleebib oma endiste pruutide pildid, et nad "odavalt maha müüa". Rasmus otsustab oma õe sellest häbist päästa ja asutab koos Pontusega Armastuse Ohvrite Päästesalga. Nende plaan on hiilida öösel Joakimi majja ja varastada temalt väljamüügikataloog koos Tripsu pildiga.

Poisid hiilivad keldri kaudu Joakimi koju ja saavad kätte väljamüügikataloogi. Nad kuulevad majas samme ja ronivad akna kaudu välja. Tänavale jõudnud ja oma saaki uurides avastavad nad, et Tripsu pilti kataloogis ei ole. Nad ronivad tagasi Joakimi juurde, leiavad pildi rahakotist ja hakkavad taas alla ronima. Redelil kükitades näevad nad aga hõbedavargaid keldriakna kaudu koos Joakimi isa hõbedaga lahkumas. Poisid jälitavad vargaid tivoli vankriteni. Varasteks on mõõganeelaja Alfredo ja tema sõber Ernst. Just siis, kui poisid plaanivad politsei kutsuda, tuleb jooksuga Rasmuse koer Lontu, kes nad oma haukumisega reedab. Sulid olid Rasmust ja Pontust majas näinud, kuid olid selle hetkeni veendunud, et poisid ei tea neist midagi. Nüüd lärmi peale välja tulles leiavad nad akna tagant pisikesed nuuskurid ja püüavad nad kinni. Ernst ütleb, et kui poisid midagi välja räägivad, lööb ta Rasmuse koera maha. Kui nad aga vait on, saab ta Lontu tagasi niipea, kui nad on hõbeda maha müünud ja jalga lasknud.

Pontuse ettepanekul luuravad nad tivoli ees põõsastes, et näha, kuhu Lontu viiakse. Nad jälitavad Alfredot ja tema naist Bertat ning selgub, et nood suunduvad Pontuse kodu poole, tema naabrinaise proua Anderssoni keldrisse. Juttude põhjal saavad nad aru, et proua Andersson, kes on parajasti haiglas, on Berta õde. Pontusel on keldri võti, mille proua Andersson talle koristamas käimiseks andis. Selgub, et keldris pole mingit koera, küll aga on seal varastatud hõbe. Järgmisel päeval otsustab Rasmus pättide tagant hõbeda ära varastada ja asendab selle vanarauaga. Kott on küll plommiga kinni pitseeritud, kuid poisid lõikavad koti põhja katki ja õmblevad selle pärast kinni. Parajasti tuleb Ernst koos Alfredoga varandust kontrollima, kuid poistel õnnestub napilt vaateväljast kaduda.

Lontu kättesaamise kohaks määratakse eemalseisev talu. Sinna jõudnud Alfredo teatab, et paneb poisid ööseks luku taha ja näitab neile, et Lontu on maja kõrval keldris. Hommikul peab Berta tulema neid välja laskma. See annab sulidele võimaluse ilma temata lahkuda. Poisid aga põgenevad majast oma pükstest tehtud köie abil, mida mööda nad teise korruse aknast välja ronivad. Seejärel võtavad nad Lontu kaasa ja tormavad politseisse Rasmuse isa juurde. Politseinikud käivad välja plaani – röövlid jalutavad ise otse politseijaoskonda, arvates, et sinna pani Rasmus nende tagant sissevehitud varanduse. Raamat lõpeb kevadpeoga, kus Trips ja Joakim ära lepivad. Poisid vaatavaid armunuid ja Rasmus rahustab Pontust: "Ei, ole päris kindel, meie ei saa mitte k u n a g i niisuguseks!"

Tegelased

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Rasmus Persson on raamatu peategelane. Ta on 11-aastane, siniste silmade ja tedretähnidega poiss.
  • Pontus Magnusson on Rasmuse parim sõber ja klassivend, kes nakatub Rasmuse ideedest ning on kõiges tema ustav kaaslane.
  • Lontu on Rasmuse traatkarvaline taks, kes tahaks peremehega kõikjale kaasa minna ja magab ta kaisus. Rasmuse arvates on ta maailma parim koer, kuigi ta nõuab igal hommikul kell seitse jalutuskäiku.
  • Patrik Persson on Rasmuse isa, kes töötab politseinikuna. Ta on oma pere üle uhke, alati rõõmsameelne ja kiidab kõigile, kes kuulda tahavad, et tema poeg on kõigi õpetajate lemmik.
  • Gullan Persson on Rasmuse ema, kes on armastav ja kindlameelne. Tema sõna maksab perekonnas, see tähendab ka seda, et Rasmus oma koolitükkide õppimisest ei pääse.
  • Patricia Persson ehk Trips on Rasmuse vanem õde, kes mängib kooliansamblis Pling Plong Players kitarri. Ta on rõõmsameelne noor tüdruk, kelle kohta isa ütleb, et ta tõuseb voodist, laul suul, ja kes ei pea paljuks oma väikevenda tänaval kallistada. Tripsu tunneb tänaval ära tema blondi hobusesaba ja naerulohkude järgi. Ta on üldiselt populaarne tüdruk, kes vahetab oma poisse tavaliselt igas veerandis, kuni armub lootusetult Joakim von Renckenisse.
  • Joakim von Rencken on paruni poeg, üks kooli populaarsematest poistest. Joakimil on tumedad lokkis juuksed ja tumedad silmad, ta mängib kitarri ning on võimlemises esimene.
  • Parun von Rencken on linnakese rikkaim mees, kel ei ole naist, ainult üksainus poeg. Ta on heatahtlik mees, kes on tuntud oma silmapaistva hõbedakogu poolest.
  • Mõõganeelaja Alfredo on Västanvikisse sõitnud tivoli mõõganeelaja, kes oli väidetavalt esinenud kõigis Euroopa pealinnades. Ta on jõulise keha, punetava näo, mustade metsikult sagris juuste ja mustade vurrudega mees. Hiljem osutub ta üheks sulidest. Talle meeldib luiskelugusid rääkida ja ta hindab oma nalju kõrgelt.
  • Väike Berta on jupsakas naine, Alfredo kaasa. Ta on kärsitu ja käreda olekuga ning Alfredo sõnul kasib üht meest isegi liiga hästi. Berta armastab enda ümber ilu ning kaunistab oma vankrit päevatekkide ja vaasitorgatud sireliokstega. Alfredo on tema kamandamisest ja kasimisest siiski tüdinud ja kavatseb temast pettusega lahti saada.
  • Ernst on sulide kamba kolmas liige, suure inetu suu ja kalgi olekuga mees. Ta on suurlinliku välimusega, kaabu hooletult kuklas, ja närvilise olekuga. Rasmus ja Pontus kohtasid teda esimest korda vorstisabas, kus ta trügis poistest ette ega öelnud vorstimüüjale isegi aitäh. Ernsti iseloomustatakse korduvalt sõnadega "sul on nõrgad närvid" ja "sa oled umbusklik nagu vana kits". Tema tuli selle peale, et Rasmust Lontuga ähvardada, vahetades koera hõbeda vastu. Oma paranoilisuses nõudis ta hõbedakotile ka plommi peale, et keegi kaaslastest omade tagant varastada ei saaks.
  • Proua Andersson on Pontuse naaber Täitapunõmme kõige kõrgemalt alalt Puusepamäelt. Pontuse arvates meenutas kaklusest paistes huulega Rasmus just proua Anderssoni. Hiljem selgub, et proua Andersson on röövlikamba liikme Berta õde, ja ajal, mil tädike on murtud jalaluuga haiglas, kasutavad vargad tema keldrit peidupaigana. Proua Anderssoni ja Berta ühine lapsepõlvekodu oli Niidutalu, kuhu Alfredo pani luku taha Pontuse ja Rasmuse ning peitis ka Lontu. Proua Andersson ise ei tea oma õe tegudest midagi, tema on usaldanud oma keldrivõtme Pontusele, et too seda tema äraolekul koristaks.
  • Magister Fröberg on Rasmuse matemaatikaõpetaja. Ta on tuntud iroonia poolest ja tema on Rasmuse lemmikõpetaja. Pontust kutsub ta järjekindlalt vend Pontuseks. Olles lehest lugenud Rasmuse ja Pontuse rollist varaste kinnipüüdmisel, annab ta kevadpeol neile jäätiseraha.
  • Magister Hellgren on Rasmuse looduslooõpetaja, kelle tunniks õppis Rasmus selgeks, et lehmal on neli magu: vats, võrkmik, kordmagu, libemagu.
  • Proua Enoksson on väikelinnakese daam, kes peab kanaarilindu, kes pidevalt kodust ära lendab ja on kohaliku politsei peamine tööallikas. Ühel päeval aitasid Rasmus, Pontus ja Sverre proua Enokssonil üle tänava minna. Neid läks vaja tervelt kolme, kuna poolel teel proua Enoksson ehmus ühest autost ja tagasi tormata üritades oleks peaaegu auto alla jäänud.
  • Elin Gustavsson peab kondiitriäri aadressil Suur tänav 13. Sealt tõi Alfredo poistele vahukooretordi – et nad luku taha panduna nälga ei sureks, nagu ta ise kommenteeris.
  • Mariann Dahlmann on valgepäine plika, kes elab Rasmuse lähedal ja kellel on taksikoer Tessa. Lontu armastab hommikusi kohtumisi Tessaga samavõrd, kui Rasmus vihkab hommikusi kohtumisi Marianniga, sest kui tüdruk temaga lobiseda üritab, tabab poissi tema kohta ebatavaline keelejäikus.
  • Stig on Rasmuse ja Pontuse klassivend, kellega Rasmus eriti läbi ei saa. Stigi isa on olnud poksija. Pärast mõningast sõnelust leidis Rasmuse ja Stigi vahel aset "suur lööma mõlema rusikaga", mille juhuslikult lahutas Rasmuse isa.
  • Jan on Pling Plong Playersi liige, kes jultunult suudles Tripsu ja kuna Joakim arvas, et tüdruk seda soovis, oli viimaste suhe rikutud.

Veel mainitakse raamatus Rasmuse isa ülemust ja sõpra ülemkonstaablit, turrisjuukselist politseinikku Söderlundi, tädi Ruti, kes emale helistab, vanakraamikaupmeest Vanakraami-Johanit ja sulide klienti Antiikhaid.

Eesti keeles ilmunud

[muuda | muuda lähteteksti]