Robert-François Damiens

Robert-François Damiens
Robert-François Damiensi portree, kunstnik Gabriel
Sünniaeg 9. jaanuar 1715
La Thieuloye, Arras' lähedal Põhja-Prantsusmaal
Surmaaeg 28. märts 1757
Place de Grève, Pariis
Rahvus prantslane
Tegevusala teener

Robert-François Damiens (9. jaanuar 1715 La Thieuloye, Prantsusmaa – 28. märts 1757 Pariis) oli Prantsuse teener, kes üritas 1757. aastal mõrvata Prantsusmaa kuningat Louis XV-t[1] ning kelle avalik hukkamine tekitas laialdase ja kestva vastukaja.[2] Temast sai viimane inimene, kes hukati Prantsusmaal neljakskiskumise läbi, mis oli traditsiooniline surmanuhtluse vorm kuningatapjatele.

Atentaadi ajendid on tänini segased. Seda on põhjendatud vaimuhäiretega, kuid ülekuulamisel saadud vastuste kohaselt ärritas Damiensi ka Prantsuse katoliku vaimulikkonna keeldumine andmast armulauda jansenistidele. Samas ei tunnistanud ta piinamisele vaatamata, et keegi oleks teda atentaadi kavandamisel aidanud.

5. jaanuaril 1757 ründas Damiens kuninga tõlda, kui see hakkas sisenema Versailles' paleesse, kuid oli liiklusummiku tõttu seisma jäänud. Ihukaitsjatest mööda sööstnud Damiens pussitas kuningat sulenoaga rinda, kuid nuga jäi pidama kuninga paksudesse talverõivastesse ning haav oli vaid paari sentimeetri sügavune. Ründaja ei püüdnud põgeneda ning võeti kohapeal kinni.

28. märtsil 1757 hukati Damiens Pariisis Place de Grève'il. Teda piinati mitmes järgus, muuhulgas kuumade tangide, põleva väävli ning haavadesse valatud sulavaha, sulatina ja keeva õli abil. Kuna hobused ei olnud neljaksrebimise protseduuriga harjunud, tuli kasutada nelja asemel kuut hobust. Kõik liikmed ei tulnud keha küljest lahti, mistõttu tuli timukal osa kõõlustest ise katki lõigata. Pärast liikmete küljest rebimist publiku plaksutamise saatel põletati Damiensi torso tuleriidal; mõne pealtnägija väitel oli ta siis veel elus.

Pärast Damiensi hukkamist põletati ta keha tuhaks ning tuhk puistati laiali. Tema õed-vennad olid sunnitud vahetama nime ning ta isa, naine ja tütar saadeti maalt välja.

Damiensi atentaadi ajaks polnud Prantsusmaal olnud ühtki kuningatappu 1610. aastast saati. Damiensi kurikuulsus püsis veel kaua ning veel 40 aastat hiljem levitati Prantsuse revolutsiooni ühe käilakuju Maximilien Robespierre'i kohta kuuldusi, et too olevat Damiensi vennapoeg.

Damiensi hukkamist kirjeldas pealtnägijana Giovanni Giacomo Casanova. Filosoof Cesare Beccaria tõi selle näiteks, mõistes piinamise ja surmanuhtluse hukka oma teoses "Kuritegudest ja karistustest" (1764), ning Thomas Paine nimetas Damiensi juhtumit despootlike valitsuste tüüpiliseks julmuseks ja üheks põhjuseks, miks rahvas revolutsiooni ajal samavõrd julm oli. Damiensile osaks langenud karistust käsitledes pidas Michel Foucault seda üheks ajendiks, mis viis järgnenud sajandi vältel radikaalse muutuseni Euroopa ühiskonna suhtumises riiklikesse karistustesse.

Kirjanduses on Damiensi motiive kasutanud Charles Dickens "Loos kahest linnast", Peter Weiss näidendis "Marat/Sade" ning Mark Twain ulmeromaanis "Jänki kuningas Arthuri õukonnas".

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Chisholm, Hugh, ed. (1911). "Damiens, Robert Francois". Encyclopædia Britannica. 7 (11th ed.). Cambridge University Press, lk 788
  2. ↑ Reill, Peter Hanns; Wilson, Ellen Judy (2004). Encyclopedia of the Enlightenment. New York: Facts on File. Lk 138. ISBN 0-8160-5335-9. Vaadatud 7.02.2011.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]