Rohe-vesihobu

Rohe-vesihobu
Rohe-vesihobu
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Kiililised Odonata
Sugukond	Jõgihobulased Gomphidae
Perekond	Vesihobu Ophiogomphus
Liik	Rohe-vesihobu
Binaarne nimetus
Ophiogomphus cecilia Fourcroy, 1785[1]

Rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) on jõgihobulaste sugukonda vesihobu perekonda kuuluv kiililine. Liigi valmikute keha on 50–60 mm pikk ja tiibade siruulatus on 65–75 mm.^[2] Viimase arengujärgu vastsete keha on kuni 35 mm pikk.

Levila

Liik on laialdaselt levinud üle Euroopas, Põhja- ja Lääne-Aasiani. Euroopas on ta esindatud Kesk- ja Ida-Euroopas ja mõne üksiku hajusalt paikneva populatsiooniga lääne pool – Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias^[3]

Euroopa riikidest esineb rohe-vesihobu järgmistes riikides: Austria, Valgevene, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Poola, Portugal, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Šveits, Holland, Ukraina.^[4]

Eestis on rohe-vesihobu registreeritud nii ajalooliste kui viimase aja uuringute ja vaatluste põhjal vaid Eesti mandriosas. Samas ei ole ta levinud mandriosas ühtlaselt. UTM 10x10 km kaardiruudustiku täpsusega levikuandmed enne ja pärast 1950. aastat näitavad, et enamik leiuruute jääb Põhja- ja Lõuna-Eestisse. Eesti keskosas on teada liigi esinemine kolmes ruudus, millest kahes küll enne 1950. aastat.^[5]

Välimus ja eristamine lähisliikidest

Valmik

Jõgihobulaste tiiva ehitus

Rohe-vesihobu valmik on keskmise suurusega kiil, tal on piklik sihvakas keha, selgelt eristunud rindmik ning rindmikuga väga liikuvalt kinnituv pea.

Pea pinnast suurema osa moodustavad kaks kumerat liitsilma, mille vaateväli ulatub 180 ja enama kraadini. Liitsilmad koosnevad omakorda kuni 30 000 osasilmast ehk fassettsilmast. Selliste silmadega on kiilid võimelised nägema kuni kümne meetri kaugusele. Silma sellist ehitust võib pidada õhus saagijahtimise, saagi märkamise ja püüdmisega seotult tekkinud kohastumuseks. Jõgihobulaste sugukonnale iseloomulikuks tunnuseks on kahe suure liitsilma lai eraldatus lauba piirkonnas. Teistel eristiivaliste (Anisoptera) liikidel puutuvad liitsilmad laubal kokku. Tundlad on kiililistele iseloomulikult lühikesed ja vähemärgatavad.

Pea ja rindmiku värvus on heleroheline, piklik tagakeha on kaetud kollaste laikudega. Nii peal, rindmikul kui ka tagakehal on heledal taustal must muster. Tiivad on läbipaistvad, ilma värvimustrita.

Liigi ees- ja tagatiivad on erikujulised, see on eristiivaliste alamseltsi põhitunnus. Tagatiibade morfoloogia põhitunnusena esineb eenduv kannasagar. Tiibades on tihe tiivasoonte võrgustik. Tiibade tipus paikneb tumedam laik – tiivatäpp, ehk stigma, mis ei lase tiivas lennuajal tekkida vibratsioone. Erinevalt teistest putukatest liigutavad kiilid esimest ja tagumist tiivapaari vaheldumisi. Tänu võimele liigutada tiivapaari eri aegadel, on kiilid erakordselt head lendajad. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa, nagu paljud teised putukad, vaid hoiavad neid puhkeolekus laiali (ka rohe-vesihobu) või ülesetõstetult (mõned teised kiilirühmad).^[6]

Eesti jõgihobulastest, ühe põhitunnusena, eristab rohe-vesihobu tagatiiva kolmnurga all paiknev anaalsilmus teda liikidest harilik jõgihobu (Gomphus vulgatissimus) ja ida-jõgihobu (Gomphus flavipes), kellel see tunnus puudub ja liigi näps-jõgihobu (Ophiogomphus forcipatus) isastest vähem konksjad anaaljätked. Emased isendid eristuvad jõgihobulaste kõikidest teistest Eestis esinevatest liikidest laubal, liitsilmade vahel, asuvate sarvekeste poolest.^[7]

Vastne (nümf)

Rohe-vesihobu vastne

Kiilide vastsed on erinevalt valmikutest enamasti pruunikates, ka pisut rohekates toonides, mis moodustab veekeskkonnas soodsa varjevärvuse kombinatsioone – mustreid. Rohe-vesihobu vastsete eluviis on väheliikuv ja varjevärvus aitab neil paremini veekogu põhja, taimede ja muu looduse taustal märkamatuks jääda. Rohe-vesihobu vastsed on lamenenud kehaehitusega. Erinevalt teiste kiilide vastsetest on nende keha tihedalt karvadega kaetud. Nii vastsete kehaehitus kui ka värvimuster on kohastumus eluks kärestikulistes ja kiirema vooluga jõelõikudes, kus nad viibivad suhteliselt väheliikuvatena, kaevudes poolenisti setetesse. Sageli jäävad nende mikroelupaigad vee voolu takistavatest kividest, puidujäänustest, taimedest ja muudest objektidest vahetult allvoolu, kus omamoodi seisulaines on vastsetel vähema energiakuluga võimalik püsida.

Saagi püüdmiseks on vastsetel kõikidele kiilidele iseloomulik, omapärane püünismask. Vees edasi liikumiseks pumpavad kiilide nümfid reaktiivmootori tegevusprintsiibil vett pärasoolest välja. Rohe-vesihobu vastsed pigem roomavad-ronivad, kui liiguvad aktiivselt eelnimetatud printsiibil.

Rohe-vesihobu vastsete lähisliikidest eristamine ei ole esmapilgul lihtne. Kõige raskem on see näps-jõgihobu puhul. Headeks määramistunnusteks on struktuurid pea eesosas, silmade ja tundlate vahel. Näps-jõgihobul on pea eesosa väljaulatuv ja kaetud arvukate pikkade karvadega, rohe-jõgihobul ei ole pea eesosa nii väljaulatuv.^[8]

Elupaik ja eluviis

Rohe-vesihobu valmikute tegutsemispiirkonnaks on keskmise suurusega jõgede jõekoridorid. Kohad, kus leidub piisavalt kõrget jõe kohale ulatuvat kaldataimestikku ja ka vaba vett, mille vaheldumisega on tagatud päikesest otse valgustatud ja kaldataimestiku poolt varjatud alade mosaiik, ning kus lisaks leidub veest väljaulatuvaid kive, oksi, puutüvesid ja muid objekte, millel valmikud varjatult peatuda saavad. Vaba ruumi olemasolu vee kohal on oluline saagi püüdmisel, peatumiskohad aga varje- ja puhkekohtadena. Suure osa ajast veedavadki valmikud, eriti isased, kivil või mõnel muul veest välja ulatuval objektil istudes. Valmikud on territoriaalsed, mis tähendab, et pärast lendutõusmist tulevad nad samasse kohta tagasi, mistõttu väljaspool kirjeldatud elupaika võib liiki kohata suhteliselt harva.

Rohe vesihobu vastsete elupaigaks on peamiselt jõgede kärestikulised ja kiirema vooluga jõelõigud. Mikroelupaigas on oluline piisavate varjekohtade: kivide, puutüvede ja veetaimede olemasolu, samuti on oluline ka väiksemate liivalaikude esinemine. Sellistes kohtades läbib lapiku keha ja väheliikuva eluviisiga vastne umbes kaheaastase elutsükli kuni valmikuks saamiseni.

Toitumine

Rohe-vesihobu valmikud ja vastsed on röövtoidulised nagu ka teised kiililised. Valmikud püüavad oma saaki, mitmesuguseid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid ja teisi putukavalmikuid, otse õhust. Ogadega varustatud jalad moodustavad omapärase püüniskorvi, mis on kohastumus lennult putukate püüdmiseks. Saagi suurus sõltub suuresti kiili enese mõõtmetest. Väiksemaid selgrootuid on nad võimelised alla neelama otse õhus, suuremate objektidega lendavad nad aga puhkekohta, kus tugevate lõugade abil saak järk-järgult tükeldatakse.

Röövtoidulistel vastsetel on saagi püüdmisel suur tähtsus püünismaskil, omapärasel, ainult kiilivastsetele iseloomulikul moodustisel, mis saakobjekti märgates välja sirutatakse. Kiilivastne varitseb oma saaki veekogu põhjas, rünnates kõike, mida ta saagiks peab ja millest jõud üle käib. Vastsete toiduks on veeteod, ühepäevikuliste- ja ehmestiivaliste vastsed, selgsõudurid ja teised veeselgrootud. Suuremate kiilide vastsed võivad peale selgrootute süüa ka konnakulleseid ja kalamaime.^[6] Rohe-vesihobu vastsete toitumise kohta on seni vähe teada.

Sigimine ja areng

Isaste kiilide väline genitaalaparaat erineb teiste putukate omast. Tagakeha tipul asuvad jätked (cerci) emasisendi peast või rindmikust kinnihoidmiseks kopulatsiooni ajal. Tagakeha teisel lülil kõhtmiselt paiknevate sugujätkete (suguhaagikeste) juures hoitakse aga spermat, mis on produtseeritud sugunäärmete poolt ja mille juurde painutatakse emasisendi tagakeha tipp.^[9]

Rohe-vesihobu paarumisrituaal on kiililistele iseloomulik. Rohe-vesihobu isased konkureerivad emaste pärast. Paaritumine võib toimida nii maapinnal kui ka õhus.

Viljastatud emane alustab pärast paarumist peatselt munemist. Munetakse tavaliselt kaldataimestikku või kaldapinnasesse. Munast väjub eelvastne, kes on ümbritsetud kitiinkestaga. Eelvastse staadium kestab mõned minutid, pärast seda kitiinkest puruneb ja väljub vastne ehk nümf.^[6][9]

Olenevalt liigist teeb kiilivastne läbi kindla hulga kestumisi. Vastseea pikkus sõltub liigist. Eestis kestab rohe-vesihobul vastsestaadium arvatavasti kaks aastat – täpsemad andmed puuduvad uurituse vähesuse tõttu. Enne viimast kestumist ronib vastne taimedele või kividele, kus viimasest kestast väljub valmik.

Ohustatus

Rahvusvahelise Looduskaitseorganisatsiooni punase raamatu (The IUCN Red List of Threatened Species) – järgi on liik paigutatud kategooriasse LC – Least Concern. Liigi arvukus vähenes 1980.–1990. aastatel, kuid on viimasel ajal parema veemajanduse tõttu suurenema hakanud.^[10]

Liik kuulub Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisasse, mis tähendab, et riigid peavad tagama liigi kaitse nii liigikaitse kui ka piisava hulga elupaikade kaitse kaudu. Eesti ohustatud liikide nimestiku eelmises, 1998. aastal ilmunud versioonis^[11] oli rohe-vesihobu paigutatud III ohukategooriasse. 2008. aastal avaldatud ohustatud liikide nimestikus on rohe-vesihobu kaitsestaatus "puuduliku andmestikuga".^[12]

Ohutegurid

Ohuteguriteks on eelkõige jõesängi füüsiline muutmine, õgvendamine, voolurežiimi muutmine, taimestiku ümberkujundamine jõekoridoris ja vee reostamine. Rohe-vesihobu elupaigaks olevad kärestikulised ja teised kiiremavoolulised jõelõigud on eriti ohustatud, kuna selliseid kohti on inimene pika aja vältel kasutanud paisude rajamiseks. Inimtegevuse tulemusel on muudetud voolurežiimi ja jõgede looduslikku arenguprotsessi.^[11][12][13]

Kaitse

Rohe-vesihobu soodsa seisundi tagamiseks on oluline mõlema, nii vastse kui ka valmiku osaelupaiga säilimine, mis koos moodustavad terviku. Isegi vaid ühe osaelupaiga rikkumine kahjustab lokaalpopulatsiooni seisundit tervikuna. Oluline on mõlema osaelupaiga esinemine piisavalt suurel jõelõigul, et populatsioon saaks püsida. Lisaks on tähtis, et jõekoridor tervikulatuses oleks sobiv valmikute migratsiooniks konkreetsest elupaigast kaugemale, mille kaudu saab toimuda liigi taasasustus jõe koguulatuses, juhul kui mingist jõelõigust on liik kadunud.

Avijõgi on Natura loodushoiualana kaitse alla võetud 28,05 km ulatuses alates 2005. aastast eelkõige rohe-vesihobu ja võldase kaitseks.

Seisund Eestis

Uuringud aastatel 1928–1999 on näidanud rohe-vesihobu levikut Põhja-, Kesk- ja Edela-Eestis.^[5]

Andmete põhjal on aastatel 2001–2006 leiukohtade arv aga varasemaga võrreldes vähenenud. Kesk-Eestist pole viimastel andmetel^[5] liiki leitud.

Korduvate uuringute tulemusel võib arvata, et liik on kadunud talle muidu sobivast Selja jõest ja veel mõnest varasemast esinemiskohast. Eestis tervikuna aga näitavad kiililiste seire andmed liigi suhteliselt soodsat seisundit.^[13]

Viited

1. Rohe-vesihobu andmebaasis eElurikkus
2. "www.Dragonflypix.com cecilia". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2012. Vaadatud 13. novembril 2012.
3. "www.dragonflypix.com". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2012. Vaadatud 13. novembril 2012.
4. "Fauna Europaea". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuni 2017. Vaadatud 13. novembril 2012.
5. Eesti putukate levikuatlas 3 (Odonata)M. Martin, J. Luig, J. Ruusmaa, M. Heideamaa.
6. www.annaabi.com kiililised^{[alaline kõdulink]}
7. Remm H. 1966. Putukate välimääraja I (Apterygota, Palaeoptera, Hemimetabola). Tartu, 184 lk
8. Anders N. Nilsson – 1997 Aquatic Insects of Northern Europe Volume 2. Odonata, lk 13–65.
9. Askew, R.R. 2004. The Dragonflies of Europe (second edition). 308 pp.
10. www.iucnredlist.org
11. Punane raamat 1998
12. "eElurikkus". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2012. Vaadatud 13. novembril 2012.
13. "seire.keskkonnainfo.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. mai 2012. Vaadatud 13. novembril 2012.

Välislingid

• Rohe-vesihobu andmebaasis eElurikkus