Rose O'Neill

Rose O'Neill
Sünninimi Rose Cecil O'Neill
Sündinud 25. juuni 1874
Wilkes-Barre, Pennsylvania, USA
Surnud 6. aprill 1944 (69-aastaselt)
Springfield, Missouri, USA
Tegevusala Koomiksikunstnik, kirjanik, kunstnik
Tuntud teoseid Kewpie
Abikaasa
  • Gray Latham (abielus 1896–1901)
  • Harry Leon Wilson (abielu 1902; lahutatud 1907)

Rose Cecil O'Neill (25. juuni 1874 – 6. aprill 1944) oli ameerika koomiksikunstnik, illustraator, kunstnik ja kirjanik. Ta sai kuulsaks oma 1909. aastal loodud populaarsete koomiksitegelaste Kewpie’de loomisega ning oli esimene naissoost koomiksikunstnik Ameerika Ühendriikides, kelle töid avaldati.[1]

Raamatukaupmehele ja koduperenaisele sündinud O’Neill kasvas Nebraska maapiirkonnas. Ta näitas kunsti vastu huvi üles juba noores eas ja pürgis illustraatoriks New Yorgis. Tema Kewpie’i koomiksid ilmusid esimest korda ajakirja “Ladies’ Home Journal” 1909. aasta numbris ning 1912. aastal tootis saksa mänguasjatootja J. D. Kestner koomiksitegelastest biskviitportselanist nukke. Peagi hakati tootma ka saepurumassist ja tselluloidist nukke. Need nukud olid 20. sajandi esimesel poolel väga populaarsed ning olid ühed esimesed masstoodangust mänguasjad USAs.

O’Neill kirjutas mitmeid romaane ja luuleraamatuid ning oli naiste valimisõiguse aktivist. Tänu Kewpie’de edule oli ta mõnda aega kõige paremini tasustatud naisillustraator maailmas.[2] O’Neill on National Women's Hall of Fame’i (USA riiklik naiskuulsuste hall) liige.[3]

2022. aastal sai Rose O’Neill San Diego koomiksikonverentsil tiitli Comic Pioneer.[4]

O’Neill suri 6. aprillil 1944 halvatusest tingitud südamepuudulikkusesse Springfieldis, Missouri osariigis.[5] Ta on maetud oma pere kalmistule Bonniebrooki oma ema ja teiste pereliikmete kõrvale.[5]

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

O’Neill sündis 25. juunil 1874 Wilkes-Barre’is, Pennsylvaanias. Tema vanemad olid iiri immigrant William Patrick[6] ja Alice Asenath “Meemie” Smith O’Neill. Tal oli kaks nooremat õde, Lee ja Callista, ning kolm nooremat venda: Hugh, James ja Clarence. Pere kolis Nebraskasse kui O’Neill veel noor oli.

Varajasest lapsepõlvest saati tundis O’Neill suurt huvi kunstide vastu ning õppis joonistama, maalima ja valmistas skulptuure.[2] Kolmeteistaastaselt võttis ta osa ajalehe Omaha Heraldi rahastatud laste joonistusvõistlusest ning võitis esikoha oma joonistusega, mis kandis pealkirja “Temptation Leading to an Abyss”.[7]

Kahe aasta jooksul tegi O’Neill illustratsioone kohalikele Omaha väljaannetele Excelsior ja The Great Divide ning teistele perioodika väljaannetele. Ta sai töökoha tänu Omaha World Heraldi toimetajale ja Everybody Magazine'i kunstilisele juhile, kes olid joonistusvõistluse žüriis. Teenitud raha aitas tal toetada oma perekonda, mille ülalpidamine tema raamatukauplejast isale raskusi valmistas.[6] O’Neill õppis Omahas Sacred Heart Convent kloostrikoolis.[8]

Karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]
"When We All Believe": illustratsioon ajakirja "Puck" 1903. aasta väljaandest.

New Yorki kolimine

[muuda | muuda lähteteksti]

1893. aastal kolis O’Neill New Yorki, et oma oskusi suuremale publikule näidata; teel suurlinna peatus ta Chicagos, et külastada maailmanäitust.[6] Nunnad saatsid teda erinevate kirjastuste juurde, et müüa töid tema kuuekümnest joonistusest koosnevast portfooliost. Tal õnnestus oma töid müüa mitmele kirjastusele ja hakkas peagi saama tellimusi.[7] 19. septembril 1896 ilmus ajakirjas “Truth” O’Neilli neljast paneelist koosnev koomiks – see tegi temast esimese ameerika naise, kelle koomiks avaldati.[1][7]

Samal ajal kui O'Neill New Yorgis elas, sai tema ise õiguse väikesele maatükile Missouri osariigi lõunaosas. Kui O'Neill aasta hiljem perele külla läks, oli koht saanud nimeks "Bonniebrook".[6]

O’Neilli saatis märkimisväärne edu: ta liitus ameerika huumoriajakirja Puck meeskonnaga, kus ta oli ainus naisliige.[6] 1909. aastal hakkas ta joonistama reklaame firmale Jell-O[7] ning illustratsioone ajakirjadele [[Harper’s Magazine] ja Life.[9]

Varased illustratsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

1892. aastal kohtas O’Neill Omahas noort Gray Lathamit, kellega ta abiellus 1896. aastal. Latham külastas O’Neilli New Yorgis ning saatis talle kirju, kui naine Missouri osariigis oma perekonda külastas. Latham kolis O’Neilli pere juurde Missouri osariiki Bonniebrooki 1896. aastal. Oma pere heaolu pärast muretsev O’Neill saatis perele suure osa oma palgast.[6]

Järgnevatel aastatel muutus O’Neill Lathamiga rahulolematuks, kuna mehele meeldis raha kulutada ja hasartmänge mängida ning ta oli tuntud pleiboi. O’Neill avastas, et Latham kulutas kogu naise saadetud raha enda peale. Seejärel läks O’Neill Missouri osariiki, kus ta eitas 1901. aastal abielulahutuse avalduse, ning kolis tagasi Bonniebrooki. Latham suri samal aastal.

1901. aasta lõpus hakkas O’Neill saama anonüümseid kirju ja kingitusi.[6] Tuli välja, et neid saatis ajakirja Puck toimetaja abi Harry Leon Wilson. O’Neilli ja Wilsoni vahel tekkis romantiline suhe ning nad abiellusid 1902. aastal.[7] Nad käisid mesinädalatel Colorados ja kolisid Bonniebrooki, kuhu nad jäid elama mitmeks aastaks. Järgmise kolme aasta jooksul kirjutas Wilson kaks romaani: “The Lions of the Lord” (1903) ja “The Boss of Little Arcady” (1905). O’Neill joonistas illustratsioone mõlemale. Paar lahutas 1907. aastal.[10]

1904. aastal avaldas O’Neill oma esimese romaani “The Loves of Edwy”, mille ta ka illustreeris.[11]

Kewpied ja läbilöök

[muuda | muuda lähteteksti]
Kewpie'd postkaardil, 1915

19. sajandil muutusid haridusvõimalused kättesaadavamaks, mistõttu naiskunstnikud said osaks professionaalsetest ettevõtetest ja hakkasid asutama oma kunstiühendusi. Kuna naiste loodud töid peeti alamateks, hakkasid naised stereotüübi kallutamiseks kunstiajaloolase Laura Prieto sõnul “üha valjemalt ja enesekindlamalt” teiste naiste töid edendama. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses moodustasid 11 000 ajakirja ja perioodikaväljaande tellijatest 88% naised. Kui naised astusid kunstnike hulka, palkasid kirjastajad neid looma illustratsioone, mis kujutasid maailma naise vaatenurgast. Edukad illustraatorid olid ka Jennie Augusta Brownscombe, Jessie Wollcox Smith, Elizabeth Shippen Green ja Violet Oakley.[12]

1908. aastal hakkas O’Neill rohkem tegelema originaalsete kunstitöödele ja lõi omapärased Kewpie’i tegelaskujud, millega ta kuulsaks sai.[6] Tegelaskujude nimi “Kewpie” tuleneb rooma armastusjumal Amori ingliskeelsest nimest Cupid.[13] Oma sõnul sattus O’Neill inglilaadsetest tegelastest vaimustusse ning näid neid uneski: “Mõtlesin neist nii palju, et nägin neid unes minu voodikatte peal akrobaatilisi trikke tegemas. Üks neist istus mulle käe peale.”[6] Ta kirjeldas tegelasi “selliste pisut ümarate haldjatena, kes õpetasid inimesi olema korraga nii õnnelikud kui ka lahked”.[2] Kewpie’i tegelaskujude koomiks ilmus esimest korda ajakirja “Ladies’ Home Journal” 1909. aasta numbris.[6] Lisaks ilmusid Kewpie’i koomiksid naisteajakirjades Woman’s Home Companion ja Good Housekeeping, tänu millele kogus koomiks üha enam populaarsust.[7][6]

1913. aastal hakkas saksa nukutootja Kestner & Co. tootma Kewpie’i nukke. Nukud said kohe populaarseks ja nõudluse rahuldamiseks anti nende tootmiseks litsentse ka teistele ettevõtetele.[14] O’Neill käis mitu korda Saksamaal nukkude tootmist kontrollimas.[15] O’Neilli saatis kuulsuse teel boheemlaslik maine ja temast kujunes innukas naiste õiguste kaitsja.[2][16] Kewpie’i tegelaskujude edu tõi talle sisse 1,4 miljonit dollarit[6], mille eest ta ostis kinnisvara, sealhulgas Bonniebrooki, korteri Washingtoni Square Parkis Greenwich Village'is, Connecticutis Castle Carabas'i ja Capri saarel Itaalias Villa Narcissuse[17]. Kewpie’i tegelaskujude edu kõrghetkel oli O’Neill kõige paremini tasustatud naissoost illustraator kogu maailmas.[2][18] O’Neill oli New Yorgi kunsti ringkondades hästi tuntud ja temast oli kaudselt inspiratsiooniks laulule “Rose of Washington Square”.[7]

Pariis ja hilisem karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Hoolimata oma jõukusest, jätkas O’Neill töö tegemist ja katsetas erinevate kunstiliike. Ta õppis Auguste Rodini käe all skulptuuri ning avas mitmeid skulptuuri- ja maalinäituseid Pariisis ja USAs.[6] Tema selle aja tööd olid loomult eksperimentaalsed, mõjutatud unenägudest ja mütoloogiast.[7] O’Neill veetis 1921–1926 aastad Pariisis.[7]

1927. aastal läks O’Neill tagasi USAsse ja 1937. aastal kolis lõplikult Bonniebrooki. 1940ndateks oli ta kaotanud suurema osa oma rahast ja omanditest, põhjusteks suured kulutused, perekonna rahaline toetamine, tema “kunstnikest” koosnev saatjaskond ja esimene abikaasa.[6] O’Neilli varandust vähendas ka ülemaailmne majanduskriis. Kriisi ajal ei olnud O’Neillil kuigi palju tööd. Peale 30 aastat kuulsust oli Kewpie’i tegelaskujude fenomen hääbunud ja fotograafia oli asendamas illustratsiooni kui reklaamivahendit. O’Neill katsetas teistsuguste nukkudega ning lõi lõpuks nuku Little Ho Ho – naerva beebi-Buddha –, kuid enne kui tootmisplaanid valmis said, põles tehas maha.[6]

Avaldatud tööd

[muuda | muuda lähteteksti]

Autori ja illustraatorina

[muuda | muuda lähteteksti]
  • “The Loves of Edwy” (Boston: Lothrop, 1904)[19]
  • “The Lady in the White Veil” (New York: Harper and Brothers, 1909)[2]
  • “The Kewpies and Dottie Darling” (New York: George H. Doran, 1912)[2]
  • “The Kewpies: Their Book, Verse and Poetry” (New York: Frederick A. Stokes, 1913)[2]
  • “The Kewpie Kutouts” (1914)[2]
  • “The Kewpie Primer” (1916)[2]
  • “The Master-Mistress” (New York: Knopf, 1922)[2]
  • “Kewpies and the Runaway Baby” (New York: Doubleday, Doran, 1928)[2]
  • “Garda” (New York: Doubleday, Doran, 1929)[2]
  • “The Goblin Woman” (New York: Doubleday, Doran, 1930)[20]

Illustraatorina

[muuda | muuda lähteteksti]
  • “The Lions of the Lord” by Harry Leon Wilson (Boston: Lothrop, 1903)[9]
  • “The Boss of Little Arcady” by Harry Leon Wilson (Boston: Lothrop, 1905)[9]
  • “The Hickory Limb” by Parker Hoysted Fillmore (New York: John Lane Co., 1910)[2]
  • “Our Baby’s Book” ("New York: Woman's Home Companion", 1914)[2]
  • “A Little Question of Ladies’ Rights” by Parker Hoysted Fillmore (New York: John Lane Co., 1916)[2]
  • “Tomorrow's House; or The Tiny Angel” by George O'Neil (New York: E. P. Dutton, 1930) – õe-venna koostööl valminud[9]
  • “Sing a Song of Safety” by Irving Caesar (New York: I. Caesar, 1937)[2]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 McCabe, Caitlin; et al. (et al) (5. oktoober 2016). CBLDF Presents: She Changed Comics (inglise). Image Comics. ISBN 978-1-5343-0128-3.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 "Rose O'Neill - Historic Missourians - The State Historical Society of Missouri". web.archive.org. 20. aprill 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2016. Vaadatud 20. novembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  3. ↑ "O'Neill, Rose | Women of the Hall" (Ameerika inglise). Vaadatud 20. novembril 2023.
  4. ↑ Glyer, Mike (23. juuli 2022). "2022 Eisner Awards - File 770" (Ameerika inglise). Vaadatud 20. novembril 2023.
  5. ↑ 5,0 5,1 James, Edward T., toim (2004). Notable American women, 1607 - 1950: a biographical dictionary. Vol. 2: G - O. Kd 2 (Repr. trükk). Cambridge, Mass.: Belknap Press of Harvard Univ. Press. ISBN 978-0-674-62734-5.
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 O'Neill, Rose Cecil; Forman-Brunell, Miriam (1997). The story of Rose O'Neill: an autobiography. Columbia, Miss.: Univ. of Missouri Press. ISBN 978-0-8262-1106-4.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 Robbins, Trina (2. detsember 2013). Pretty in Ink: North American Women Cartoonists 1896–2010 (inglise). Fantagraphics Books. ISBN 978-1-60699-669-0.
  8. ↑ Appel, Phyllis (21. mai 2010). The Missouri Connection: Profiles of the Famous and Infamous (inglise). Graystone Enterprises LLC. ISBN 978-0-9845381-0-2.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 "O'Neill, Rose Cecil (1874–1944) - Dictionary definition of O'Neill, Rose Cecil (1874–1944) | Encyclopedia.com: FREE online dictionary". web.archive.org. 11. veebruar 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2017. Vaadatud 20. novembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  10. ↑ "Harry Leon Wilson -- Kids Encyclopedia | Children's Homework Help | Kids Online Dictionary | Britannica". web.archive.org. 21. september 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. september 2015. Vaadatud 20. novembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  11. ↑ "Five Novels We Talked About". Book News: An Illustrated Magazine of Literature and Books (inglise). 1905.
  12. ↑ Prieto, Laura R. (2001). At home in the studio: the professionalization of women artists in America. Cambridge, Mass.: Harvard University Press. Lk 145. ISBN 978-0-674-00486-3.
  13. ↑ "Kewpie doll - V&A Museum of Childhood Victoria and Albert Museum". web.archive.org. 4. mai 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. mai 2016. Vaadatud 20. novembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  14. ↑ Edison, Judith (1994). Dolls from Kewpie to Barbie and beyond. Internet Archive. New York, NY : Smithmark. ISBN 978-0-8317-2262-3.
  15. ↑ "The Kewpie Doll > The History Channel Club". web.archive.org. 23. detsember 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. detsember 2013. Vaadatud 20. novembril 2023.
  16. ↑ Hirshey, Gerri (16. märts 2008). "Who Knew? 'Kewpie Lady' Had Quite a Colorful Life". The New York Times. Vaadatud 20. novembril 2023.
  17. ↑ King, Alexander (16. november 1934). "Kewpie Doll". The New Yorker (Ameerika inglise). ISSN 0028-792X. Vaadatud 21. novembril 2023.
  18. ↑ "Bonniebrook Homestead - Women's History Month 2008--A National Register of Historic Places Feature". web.archive.org. 9. aprill 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. aprill 2011. Vaadatud 20. novembril 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  19. ↑ O'Neill, Rose Cecil (1. detsember 2010). The Loves of Edwy (inglise). Wildside Press LLC. ISBN 978-1-4344-1056-6.
  20. ↑ Office, Library of Congress Copyright (1932). Catalog of Copyright Entries. New Series: 1931 (inglise). Copyright Office, Library of Congress.