Saatanlikud pühakirjad

Saatanlikud pühakirjad
Originaali pealkiri The Satanic Scriptures
Autor Peter H. Gilmore
Illustreerija Timothy Patrick Butler
Kirjastaja Scapegoat Publishing (originaal)
Kirjastus Algol (eesti keeles)
Ilmumisaeg 30. aprill 2007 (originaal)
29. aprill 2009 (eesti keeles)
Lehekülgi 308
Mõõtmed ja kaal A5
ISBN 9789949158560

"Saatanlikud pühakirjad" (inglise keeles "The Satanic Scriptures") on Saatana kiriku ülempreestri Peter H. Gilmore'i kirjutatud raamat. Nagu Saatanlik piibel enne seda, on see esseede ja tähelepanekute kogumik; samuti sisaldab see kunagi mitteavalikuks peetud saatanlike rituaalide kirjeldusi ja lahtiseletusi. Teose kõvaköiteline versioon ilmus esimest korda piiratud levitamisega 2007. aasta 30. aprillil, volbripäeval kirjastuselt Scapegoat Publishing, millele järgnes laiemalt levitatud versioon sama aasta 13. oktoobril. Eestikeelne raamat ilmus 2009. aasta volbripäeval kirjastuselt Algol.

Esseed

[muuda | muuda lähteteksti]

Suur osa esseedest olid avaldatud ka enne raamatu enese ilmumist; siiski on mõned raamatus avaldatud esseed nende parandatud versioonid. Mõned, kaasa arvatud teose tagakaanel olev väljavõte, tegelevad Saatana kiriku poolt pseudosatanistideks peetavatega ning nendega, kes keelduvad end kirikuga sidumast, moodustades seeläbi omaenese gruppe.

Veebisait väidab, et teised esseed puudutavad teemasid, mis puudutavad fašistlike esteetika ning Laveyliku satanismi sarnasusi koos mitmesuguste poliitiliste seisukohtadega, mis vastavad satanistide vaatenurgale. Teemade hulka kuuluvad ka muuhulgas Ameerika Ühendriikides toimuva terroristliku tegevuse, geiõiguste ja muude sarnaste probleemide käsitlused.

Rituaalid

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud raamatus kirjeldatud rituaalid, näiteks Anton LaVey pulmariitus koos detailidega saatanliku matuse kohta, olid eelnevalt teada ainult Saatana kiriku preesterkonna liikmetele ning on vaid üks tema meetod paljude seast. Kuigi saatanlik pulm radikaalse ajakirjaniku John Raymondi ja Judith Case'i vahel oli LaVey poolt läbi viidud juba 1967. aastal, on satanistid ja just eriti mitte Saatana kirikusse kuuluvad satanistid nende riituste preesterkonna poolt varjatuna olemise tõttu valinud endale sekulaarsed pulmad. Sama kehtib ka matuste kohta hoolimata sellest, et LaVey viis läbi saatanliku matuse mereohvitseri Edward Olseni jaoks.

Sisukord

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Sissejuhatus Blanche Barton
  • Eessõna
  • 1. Esseed
    • Satanism: peljatud religioon
    • Me oleme leegion
    • Võõrandumine
    • Algaja misantropoloogi aabits
    • Asjakäik võtab uue pöörde
    • Maailmalõpp nüüd ja kohe
    • Mina olen valgus ja tee
    • 11. septembri esimesel aastapäeval
    • Võitjad ja ohvrid: Lääne-Memphisest Columbine’ini
    • Memmepojad murravad läbi
    • Fašismiküsimus
    • Eugeenika
    • Raudne noorsugu
    • Pereloomine: „moraal“ vs samasooliste abielu
    • Intellektuaalsed mustad augud
    • Rohesilmsed hamstrid
    • Saatanlik esteetika
    • Diabolus in musica
    • Nauding iidoleist
    • Põrgulik linn
    • ANTON SZANDOR LaVEy: austusavaldus kuriloomale
    • Hüvasti, pilkane pühakoda
    • Täiustamisest ja õiglusest
    • Loomulik hierarhia: nagu ülal, nii ka all
    • Isandlikud orjad
    • „Saatanliku kommuuni“ müüt ja teised virtuaalsed viirastused
    • Eesmärgita mässajad
    • Meisterlikkuse maagia
    • Iga mees ja naine on täht
    • Ajarännakud – odavalt ja lihtsalt
    • Mida kuradit?
  • 2. Rituaalid
    • Saatanlik rituaal
    • Saatanlik pulm
    • Saatanlik matuseriitus
    • Ragnaröki riitus
  • Nokturn: sündinud Saatanale Peggy Nadramia

Arvustused

[muuda | muuda lähteteksti]