SdKfz 7
SdKfz 7 (Sonderkraftfahrzeug 7) oli Teise maailmasõja ajal Saksamaal toodetud ja kasutusel olnud poolroomikveduk.
Masinat kasutati peamiselt sõdurite ja suurtükkide transportimiseks. Selle hübriidne konstruktsioon võimaldas tal vabalt liikuda ükskõik millisel maastikul ning roomikute tõttu sobis see eriti hästi ekstreemoludes liikumiseks. Sõja lõpuks oli ühtekokku valmis ehitatud umbes 12 000 seda tüüpi masinat. Soomuse ja relvade puudumise tõttu vajas see teiste üksuste kaitset.
SdKfz 7 arendamine algas 1934 saadud tellimusega 8-tonnisele poolroomikveokile. Esimesed sõidukid valmisid 1938 ning olid määratud 88 mm kahuri ja 150 mm haubitsa pukseerimiseks. Lisaks võis veok kanda kuni 12 meest. Veoki tagaosa oli suletud, sest oli ette nähtud lõhkeaine veoks. Veok oli ette nähtud kuni 8-tonniste haagiste pukseerimiseks ja enamus neist oli varustatud vintsiga.
Võrreldes ratassõidukitega, on poolroomikvedukeid raskem hooldada ja nad on teedel aeglasemad, kuid maastikul on nende läbivus mõnevõrra parem.
Poolroomikvedukite kasutamine suurtükkide veoks oli Saksa armees tavaline, aga mujal mitte eriti. Mõned sõjasaagiks saadud SdKfz 7-d olid sõja ajal ja vahetult pärast seda kasutusel ka liitlasvägedes. Vedukist ehitati ka Itaaliale kohandatud versioon, mis on hõlpsasti eristatav pikema kapoti ja parempoolse rooli järgi.
SdKfz 7 üks levinumaid mudeleid oli SdKfz 7 Flakvierling.