Stalini preemia märk kujutatuna NSV Liidu postmargil (1946)
Stalini preemia (vene keeles Сталинская премия, algselt Премия имени Сталина) eksisteeris aastatel 1941–1954, mõned allikad annavad lõpuaasta ebatäpsena – 1952. Oma põhiolemuselt mängis see autasu samasugust rolli nagu Nõukogude Liidu riiklik preemia. Seepärast muudeti pärast Nõukogude riikliku preemia kasutusele võtmist Stalini preemia saajate tunnistusi ja märke nii, nagu need oleksid Nõukogude Liidu riiklikud preemiad.
1969. aastate alguses eksisteeris Nõukogude Liidu riikliku preemia puhul esimese, teise ja kolmanda järgu autasu, mida anti indiviididele välja kord aastas. Paljud sellel ajal välja antud preemiad on tegelikult ümber vahetatud Stalini preemiad, mis eksisteerisid samamoodi kolmes järgus. Autasu võis teenida teaduses, matemaatikas, kirjanduses, kunstis ja arhitektuuris, mis kõik olid arendanud Nõukogude Liitu või sotsialismi. Sageli anti auhind spetsiaalsele teosele, mitte isikule.
1966. aastast on aga Nõukogude Liidu riiklik preemia ilma järguta kuldmedal, mida anti välja koos tunnistusega. Selliseks ta jäigi kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.
Kõigil medalitel on seerianumber, olenemata järgust või väljaandmise ajast. Samamoodi on number ka dokumendis, kuid väga paljudel juhtudel need seerianumbrid ei kattu.
Igal liiduvabariigil (NSV) ja autonoomsel vabariigil (ANSV) oli ka oma riiklik preemia.
Abram Alihhanov ja Artjom Alihhanjan, füüsikud – 1936., 1938. ja 1940. aastal avaldatud tööde eest radioaktiivsuse alal (2. järk)
Aleksei Bach, biokeemik – autori "Valitud tööde kogumikus" 1937. aastal avaldatud väljapaistvate teaduslike tööde eest biokeemia alal (esimene järk)
Ivan Beritašvili, füsioloog – 1937. aastal avaldatud teadusliku töö "Lihastiku ja närvisüsteemi üldine füsioloogia" eest (teine järk)
Anatoli Blagonravov, mehaanik – 1940. aastal avaldatud teadusliku töö "Automaatrelva projekteerimise alused" eest (teine järk)
Aleksandr Bogomolets, patofüsioloog – tema juhendamisel välja töötatud ning 1935.–1937. aastal kolmes köites avaldatud teadusliku töö "Patoloogilise füsioloogia käsiraamat" eest (esimene järk)
Andrei Botšvar ja A. G. Spasski – sulamite rõhu all kristalliseerimise meetodi leiutamise eest (kolmas järk)
Pjotr Kapitsa, füüsik – 1939. aastal avaldatud teadusliku töö "Turbodetander madalate temperatuuride saamiseks ja selle rakendamine õhu veeldamiseks" (esimene järk)
Mihhail Kirpitšov ja Mihhail Mihhejev, soojustehnikud – 1936. aastal avaldatud teadusliku töö "Soojusseadmete modellerimine" eest (teine järk)
Andrei Kolmogorov ja Aleksandr Hintšin – teaduslike tööde eest tõenäosusteooria alal: 1936. aastal avaldatud "Tõenäosuste asümptootilised seadused", 1938. aastal avaldatud "Analüütilistest meetoditest tõenäosusteoorias", 1938. aastal avaldatud "Piirseadused sõltumatute juhuslike suuruste summade jaoks" (teine järk)
Vladimir Komarov, botaanik – 1940. aastal avaldatud teadusliku töö "Õpetus liigist taimede puhul" eest (esimene järk)
Aleksei Krõlov, laevaehitaja, mehaanik ja matemaatik – 1938.–1940. aastal avaldatud teaduslike tööde "Kompassi näitude häiritused, mis tulenevad laeva kõikumisest lainetuste tõttu", "Kompassi deviatsiooni teooria alused", "Gürokompassi teooriast" eest (esimene järk)
Nikolai Kurnakov, füsikokeemik – aastatel 1937–1939 autori tööde kogumikus avaldatud teaduslike tööde ning 1940. aastal avaldatud töö "Sissejuhatus füüsikalis-keemilisse analüüsi" eest (teine järk)
Grigori Landsberg, füüsik – metallide ja sulamite spektraalanalüüsi meetodite väljatöötamise eest (teine järk)
Mihhail Loginov, konstruktor – tankitõrje-, seniit- ja meresuurtükkide näidiste väljatöötamise eest
Trofim Lõssenko, agronoom – üldtuntud tööde eest kartuli suvise mahapaneku alal värskelt koristatud ning kartuli mahapaneku alal värskelt koristatud mugulatena
Dmitri Maksutov, astronoomilise optika spetsialist – astronoomia- ja optikaseadmete loomise eest
Aleksandr Mikulin, konstruktor – lennukimootori uue konstruktsiooni väljatöötamise eest (esimene järk)
Ivan Vinogradov, matemaatik – 1937. aastal avaldatud teadusliku töö "Uus meetod analüütilises arvuteoorias" (esimene järk)
Semjon Volfkovitš, A. I. Loginova ja A. M. Poljak – fosfaattooraine kompleksse kasutamise (fosfor- ja lämmastikväetiste, naatriumränifluoriidi ja haruldaste muldmetallide saamisega) tehnoloogilise protsessi väljatöötamise eest (teine järk)
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
1946. aastal anti preemiad välja kahel korral: jaanuaris 1943. ja 1944. aasta loomingu eest, ja juunis 1945. aasta eest. Esimese järgu preemia suurus oli 100 000 rubla, teise järgu preemia 50 000 rubla.
1948. aastal anti välja preemiad 1947. aasta tööde eest. Esimese järgu preemia: 100 000 rubla, teise järgu preemia 50 000 rubla, kolmanda järgu preemia 25 000 rubla.
1949. aastal anti välja preemiad 1948. aasta tööde eest. Esimese järgu preemia: 100 000 rubla, teise järgu preemia 50 000 rubla, kolmanda järgu preemia 25 000 rubla.
1950. aastal anti välja preemiad 1949. aasta tööde eest. Esimese järgu preemia: 100 000 rubla, teise järgu preemia 50 000 rubla, kolmanda järgu preemia 25 000 rubla.
1951. aastal anti välja preemiad 1950. aasta tööde eest. Esimese järgu preemia: 100 000 rubla, teise järgu preemia 50 000 rubla, kolmanda järgu preemia 25 000 rubla.
1952. aastal anti välja preemiad 1951. aasta teoste eest. Esimese järgu preemia: 100 000 rubla, teise järgu preemia 50 000 rubla, kolmanda järgu preemia 25 000 rubla.[9]