Sylvi Kekkonen

Sylvi Kekkonen Soome iseseisvuspäeva vastuvõtul, 1957

Sylvia Salome Kekkonen (neiupõlvenimi Uino; 12. märts 1900 Pieksämäki – 2. detsember 1974 Helsingi) oli soome kirjanik ja Soome Vabariigi presidendi Urho Kaleva Kekkose abikaasa. Neil oli kaks last: kaksikud pojad Matti Kaleva (1928–2013) ja Taneli Kaleva (1928–1985).

Sylvi Uino immatrikuleeriti üliõpilaseks 1918. aastal, mil lõpetas Mikkelis segakooli ning asus õppima õigusteadust Helsingis. Kuid peagi ta katkestas õpingud ning läks palgatööle. Töötades pikemalt Soome kaitsepolitsei kontoris, tutvus ta seal ka õigusteaduse üliõpilase Urho Kekkosega. Paar abiellus 1926. aastal. Pärast kaksikutest poegade sündi jäi Sylvi Kekkonen koduseks, toetades abikaasat tema poliitikukarjääris. ^[1] Sylvi Kekkonen oli suur teatri-, kunsti- ja kirjandushuviline. ^[2]

Ta on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Kirjanduslik looming

Sylvi Kekkose sügav kirg oli kirjandus, kirjutas ta ju ka ise lühiproosat. 1949. aastal ilmus tema esikteos – aforismikogu "Kiteitä". 1952. aastal ilmus koduga seotud mälestusi kajastav "Kotikaivolla" ja 1955. aastal meditsiiniõe tundeelu käsitlev lühiromaan "Käytävä". Jutustuses "Amalia" (1958) kujutas ta talunaise siseheitlusi ja püüdlusi.

Sylvi Kekkose viimaseks lapsepõlvemälestusi peegeldavaks raamatuks jäi "Lankkuaidan suojassa" (1968),^[1], mida peetakse tema parimaks teoseks.

1969. aastal ilmus temalt jutustus "Sitä koiraa en unohda koskaan".

Sylvi Kekkonen kujutab oma lugudes valdavalt maaelu, kodust elu ja igapäevatööd. Kirjandusprofessor Kai Laitinen on iseloomustanud Sylvi Kekkose loomingut järgmiselt: „Ta räägib lugejaga lihtsas keeles, usaldavalt ja omaselt.“

Sylvi Kekkose kirjandussalong

Poliitiku abikaasana seadis Sylvi Kekkonen 1949. aastal oma kodus sisse kirjandussalongi, korraldades kirjanduslikke vestlusõhtuid. Sinna kutsus ta Soome PEN-klubi liikmeid ja teisi kirjanikke. Vabariigi presidendi residentsis Tamminiemis elades kirjandussalongi traditsioon jätkus. Kirjanik Marja-Liisa Vartio on iseloomustanud kirjandusõhtute õhkkonda koduseks ja mõnusaks. Tema sõnade kohaselt oli Sylvi Kekkonen neil õhtutel tavaliselt mõtlik ja vaikne, kuid mõnikord ilmus ta näole naeratus, kui nägi külaliste sõnavõttudes nooruslikku tulisust ja enesekindlust. Vestlusõhtutest kujunes pikapeale foorum, kus erinevate põlvkondade kirjandusinimesed kokku said ja oma seisukohtade üle vaidlesid. Neist kirjanduslikest koosviibimistest võtsid osa mitmed hiljem kirjanikena, kirjandusteadlastena tuntuks saanud loovisiksused, näiteks Eeva Joenpelto, Kirsi Kunnas, Lassi Nummi, Kaari Utrio ja Kai Laitinen. Ka president Urho Kekkonen võttis nii mõnigi kord, kui tal aega oli, vestlusõhtutest osa.^[3]

Alates 2000. aastast korraldatakse suviti Pieksämäel Sylvi Kekkose nime kandvat kirjandusüritust "Sylvi Symposiumi".

Looming eesti keeles

• Amalia. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1964. Tõlkinud Harald Lepik.

Viited

1. Kekkonen, Sylvi (1900–1974). Autor Aura Korppi-Tommola, 23.6.2000
2. https://web.archive.org/web/20150204205238/http://kirjasto.mikkeli.fi/node/383) Mikkeli raamatukogu koduleht, Sylvi Kekkose tutvustus.
3. Sylvin salongissa väiteltiin kirjallisuudesta. Iltalehden Viikonvaihdeliite, 2010, numero 21, sivu 19.

Kirjandus

• Johanna Venho, "Esimene naine: romaan Sylvi Kekkosest", Tallinn: Varrak, 2021, 254 lk, ISBN 9789985351680
• Marja Linnankivi, "Kekkosten miniänä", Tammi, 2010, ISBN 978-951-31-5366-3
• Anne Mattsson, "Sylvi Kekkosen elämäkerta" ISBN 951-884-287-6 (sid.)
• Aino Suhola, "Luja ja urhoollinen sydän: Sylvi Kekkosen elämä" ISBN 952-459-149-9 (nid)
• Marja-Liisa Vartio, Paavo Haavikko, "Sylvi Kekkosen muotokuva" ISBN 951-884-294-9 (sid.)