Teatro dell'Opera di Roma

Teatro dell'Opera di Roma

Teatro dell'Opera di Roma (algselt Teatro Costanzi) on Rooma teater, kus etendatakse oopereid ja ballette. Teater asub aadressil Piazza Beniamino Gigli, 1. See on Rooma suurim ooperiteater.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Teatri saal

Itaalia ehitusettevõtja, Rooma suurte hotellide omanik ja innukas ooperisõber Domenico Costanzi ostis raudteejaamast (tulevikus Termini jaam) kuni via del Corsoni maa-ala, kuhu ehitas 1874. aastal vastloodud via Nazionale äärde hotelli Quirinale. Teisele poole väljakut laskis ta 1879. aastal ehitada arhitekt Achille Sfondrini projekti järgi tollal moes olnud uusrenessanss-stiilis teatrimaja. Hotelli ja teatrit ühendas maa-alune tunnel, et hotellis elavad teatritegelased, muusikud ja solistid ei peaks teatrisse jõudmiseks väljaku ületamisega vaeva nägema. Uus teatrimaja sai tema omaniku Costanzi nime. Vaatesaal polnud eriti suur (1100 istekohta), kuid sellel oli suurepärane akustika ja kaunis Annibale Brugnoli maalitud kuppellagi. Teatrimaja avati Savoia kuninga Umberto I ja Savoia kuninganna Margherita juuresolekul 27. novembril 1880 Rossini ooperiga "Semiramide".

Ooperiäri ei läinud Costanzil eriti hästi. Ta pani käiku kõik oma varad ning jäi teatri impressaarioks kuni surmani 1898. aastal. Seejärel asus teatrit juhtima tema poeg Enrico, kes palkas 1907. aastal impressaarioks Walter Mocchi. 1912. aastal sai Costanzi teatri juhiks Mocchi abikaasa Emma Carelli.

1926. aastal ostis Rooma linnavalitsus teatrimaja ja võttis selle haldamise üle. 15. novembril 1926 alustati arhitekt Marcello Piacentini juhtimisel põhjalikku remonti: tehti ümber fassaad ja suurendati teatrihoone kõrgust, et saali mahuks kolmele rõdule lisaks veel üks loožiboksidega rõdukorrus. Teatrisaali lakke paigutati muljetavaldav kristall-lühter, mis oli tollal Euroopa suurim. Piacentini kavandatud väljakupoolne fassaad jäi ajapuudusel sellisel kujul välja ehitamata. Senine esinduslik sissepääs, kust avanes vaade Quirinale hotelli tagumises osas asuvatele aedadele, likvideeriti. Peasissepääs viidi via del Viminale. Teatri uueks nimeks sai Teatro Reale dell'Opera. Taasavamine toimus 27. veebruaril 1928 Arrigo Boito ooperiga "Nerone".

1930. aastal paigaldas Buccolini orelitootmisettevõte sinna klaviatuuri ja pedaalilauaga torupillioreli. Sama ettevõte restaureeris pilli 2004. aastal. Kui Itaaliast sai kuningriigi asemel vabariik, kadus ka teatri nimest viide kuninglikkusele (Reale). Rooma linnavalitsus tegi 1956. aastal Piacentinile ülesandeks juhtida uut laiendus- ja rekonstrueerimisprojekti. Seekord rajati rõduboksidesse viiv suurejoonelise trepp ja fuajee, ehitati juurde büroopindu, paigaldati uued istmed saali ning renoveeriti fassaad 20. sajandi stiilis. Säilis teatrimaja suure saali legendaarne akustika, mis pole võrreldav ühegi teise ooperiteatri akustikaga. Kui tööd 1960. aastal lõpetati, oli Teatro dell'Opera di Roma saalis umbes 2200 istekohta. Teatro Costanzi nime kasutatakse tänini, kui jutt käib teatri peasaalist.

Sündmused

[muuda | muuda lähteteksti]

2. jaanuaril 1958 toimus teatris skandaalne Bellini "Norma" etendus Maria Callasega peaosas ja Itaalia presidendiga publiku hulgas. Callas polnud hääles, mida nimetati tervislikeks põhjusteks, ning ta lahkus sõnagi lausumata pärast esimest vaatust. Teatril polnud käepärast asendajat ja etendus jäigi lõpuni mängimata.

Teise maailmasõja järgsel perioodil paistis teater silma suurepäraste Mozarti "Le nozze di Figaro" (1964) ja Verdi "Don Carlo" (1965) lavastustega, mida mõlemaid dirigeeris Carlo Maria Giulini ja lavastas Luchino Visconti.

1992. aastal määrati teatri kunstiliseks juhiks helilooja Gian Carlo Menotti. Ta oli sel ametikohal töötanud kaks aastat, kuid vallandati konfliktide tõttu teatri juhtidega. Juhtkond ei soovinud lasta lavale Menotti nõutud Wagneri "Lohengrini".

Aastatel 2001–2010 oli teatri muusikajuht ja peadirigent Gianluigi Gelmetti. Tema järglaseks pidi saama Riccardo Muti, kuid Muti keeldus, viidates rahalistele raskustele, mis Itaalia ooperiteatreid vaevasid. Hiljem tegutses Muti teatris tavalise dirigendina. Ta sai 2011. aastal teatrilt eluaegse audirigendi tiitli. Muti käe all jõudsid lavale märkimisväärset tähelepanu saanud Glucki "Iphigénie en Aulide" (2009) ning Verdi "Nabucco" (2011), "Simon Boccanegra" (2012) ja "Ernani" (2013).

Alates 9. aprillil 1917 on teater esitanud ka balletietendusi. Sel päeval esitas Sergei Djagilevi trupp Ballets Russes Igor Stravinski balletti "Tulilind". Rooma ooperiteatris on esinenud New Yorgi Metropolitan Opera balletitrupp, American Ballet Theatre, Sadler's Wellsi trupp ja Londoni Royal Ballet' kollektiiv. Teatril on alates 1928. aastast ka oma balletikool ning alaliselt tegutsev corps de ballet.

Vabaõhuetendused

[muuda | muuda lähteteksti]

1. augustil 1937 otsustas Rooma kuberner Piero Colonna, et ooperiteatril peaks olema Arena di Verona ja Torre del Lago Puccini festivali eeskujul samuti vabas õhus korraldatav suvehooaeg. Otsustati, et vabaõhuetendusi hakatakse läbi viima juulis ja augustis ning toimumiskohaks saab olema Caracalla termide arheoloogiline kompleks. Seati üles Pericle Ansaldo projekteeritud tehniliste süsteemidega 1500 ruutmeetriline lava. Pealtvaatajate jaoks pandi paika 8000 istepinki. Esimesel hooajal (1937) oli viis etendust. Kolm korda esitati Donizetti "Lucia di Lammermoori" ja kaks korda Puccini "Toscat". Järgmisel aastal oli juba 28 etendust kuue ooperiga ("La Gioconda", "Mefistofele", "Aida", "Lohengrin", "Isabeau" ja "Turandot"). Sel korral suurendati istekohtade arvu 20 tuhandeni. Teine maailmasõda katkestas vabaõhuetendused kuni 1945. aasta suveni. Kui 1993. aastal algas Rooma antiiksete müüride restaureerimine, siis ei pääsenud ka ooper Caracalla termidesse, vaid etendusi anti olümpiastaadionil. Alates 2001. aastast on suvine ooperihooaeg taas algses kohas. 2020 ja 2021. aastal toimusid suvised ooperi- ja balletietendused Circus Maximuses, kus oli võimalik koroonapandeemia vastu võitlemise nõudeid täita ning inimeste vahel vajaliku vahet hoida. 2022. aastal pöörduti tagasi Caracalla termidesse.

Maailma esiettekanded

[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstiline kollektiiv

[muuda | muuda lähteteksti]

Aegade jooksul on Teatro Costanzis / Teatro dell’opera di Romas oopereid lavale toonud terve plejaad maailmanimega kuulsusi.

Kunstilised juhid: Edward Sonzogno (1888), Joseph Lamperti, Pietro Mascagni (1909–1910), Emma Carelli (1911–1926), Gino Marinuzzi (1928–1934), Tullio Serafin (1934–1943), Oliviero De Fabritiis (1943–1944), Gabriele Santini (1944–1947), Riccardo Vitale ja Tullio Serafin (1962–1963), Massimo Bogianckino (1963–1968), Mario Zafred (1968–1974), Gioacchino Lanza Tomasi (1974–1984), Bruno Cagli (1984–1990), Gian Carlo Menotti (1992–1994), Vincenzo DeVivo (1995–1998), Giuseppe Sinopoli (1998–2000), Gianni Tangucci (2000–2002), Gianluigi Gelmetti (2002–2008), Aleksei Vlad (2010–).

Dirigendid: Otto Klemperer, Victor de Sabata, Vittorio Gui, Gabriele Santini, Erich Kleiber, Arturo Toscanini, Herbert von Karajan, Giuseppe Sinopoli, Carlo Maria Giulini, Thomas Schippers, Claudio Abbado, Gianandrea Gavazzeni, Georg Solti, Georges Prêtre, Zubin Mehta, Lorin Maazel, Peter Maag, Giuseppe Patanè, Wolfgang Sawallisch, Nino Sanzogno ja Riccardo Muti.

Solistid: Enrico Caruso, Beniamino Gigli, Fjodor Šaljapin, Giacomo Lauri-Volpi, Aureliano Pertile, Claudia Muzio, Maria Caniglia, Giuseppina Cobelli, Fedora Barbieri, Maria Callas, Renata Tebaloco, Magdao Olivero, Franco Corelli, Tito Gobbi, Alfredo Kraus, Carlo Bergonzi, Leyla Gencer, Antonietta Stella, Renata Scotto, Montserrat Caballé, Joan Sutherland, Marilyn Horne, Raina Kabaivanska, Piero Cappuccilli, Renato Bruson, José Carreras, Plácido Domingo, Luciano Pavarotti, Ruggiero Raimondi, Leo Nucci, Jessica Pratt ja Anna Netrebko.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol 3, London, 2004
  • Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995
  • David Kimbell. Italian Opera, Cambridge, 1991
  • Teatro dell’opera di Roma koduleht (operaroma.it)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]