Tharapita

 See artikkel räägib jumalusest; teiste tähenduste kohta vaata Tarapita (täpsustus)

Tharapita (ehk Tarapita, Taarapita) on Henriku Liivimaa kroonikas nimetatud saarlaste jumal. Tharapitat on peetud liitsõnaks, mille esimest poolt tõlgendatakse tavaliselt nimena Taara, teise poole tähenduse osas uurijatel üksmeelt pole. Mõned autorid on Tharapitaga seostanud Kaali meteoriidi langemist, 8. sajandi allikas mainitud Taraconta saart, ühes 13. sajandi saagas mainitud Rügeni jumalust Turupit ja Lääne-Eesti rahvapärimuse Toorut. Ärkamisajal loodud pseudomütoloogia kohaselt oli Taara üks eestlaste tähtsamaid jumalaid, selle pinnalt loodi 1920. aastatel ka Taara usk.

Henriku Liivimaa kroonika

[muuda | muuda lähteteksti]

Kroonika mainib Tharapitat 5 korda. Käsikirjade tekstis ja märkustes esinevad erinevad nimekujud: Tharapita, Tarapitha, Tharaphitam, Tharapitha, Tharaphita, Therrapita, Tarrapitta, Tharrapitta. Keeleteadlane Urmas Sutrop on nende võrdlemisel järeldanud, et nime algosa algvorm on kroonikas olnud Thara-, lõpposa võis olla nii -pita, -pitha kui -phita.[1]

Vaade Ebavere mäelt, kus Tharapita olevat sündinud

Esimesel korral nimetab kroonika Tharapitat Virumaa mäel (selleks on peetud Ebavere mäge või Vaivara Sinimägesid)[2][3][4] sündinud saarlaste suureks jumalaks, kes lendas sealt Saaremaale:[5]

„... ristisid Virumaal rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale.“

– Richard Kleisi tõlge

„... in confinio Vironie tres villas baptizaverunt, ubi erat mons et silva pulcherrima, in qua dicebant indigene magnum deum Osiliensium natum, qui Tharapita vocatur, et de illo loco in Osiliam volasse.“

– ladinakeelne originaaltekst

Järgneval neljal korral nimetataksegi teda saarte kontekstis: 1227. aasta Muhu ja Valjala linnuste piiramiste ja järgnenud ristimisega seoses, mil Tharapita olevat välja visatud:[6][7]

Mälestuskivi 1227. aasta lahingule, kus muhulased Tharapita nime hüüdsid

  • „Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat. Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapitha üle. Need hüüavad appi hiit, nood Jeesust...“

„Gaudet exercitus christianorum, exclamant, Deum exorant. Clamant et illi, gaudentes in Tarapitha suo. Illi nemus, isti Iesum invocant...“

  • „... teised preestrid kastsid teisi, ka viiakse nad rõõmuga linna, et nad Kristust kuulutaksid, et nad Tharaphita, kes oli saarlaste jumal, välja viskaksid...“

„... alii presbyteri alios rigaverunt, qui et in urbem cum gaudio ducuntur, ut Christum predicent, ut Tharaphitam, qui deus fuit Osilianorum, eiciant...“

  • „Nad kuulavad sõna, lubavad tagasi anda, viivad endaga kaasa oma linnuste juurde preestrid, kes Kristust jutlustaksid, kes Tharaphita koos muude paganate jumalatega välja viskaksid, kes rahvast püha ristimisega niisutaksid.“

„Obediunt, restituere promittunt, presbyteros secum ad castra sua ducunt, qui Christum predicent, qui Tharapitha cum ceteris paganorum diis eiciant, qui populum sacro baptismate tingant.“

  • „See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud, pöörduge rõõmuga tagasi, riialased!“

„Quo completo, quo facto, populo videlicet cuncto baptizato, Tharaphita eiecto, Pharaone submerso, captivis liberatis, redite cum gaudio Rigenses.“

Nime etümoloogiad

[muuda | muuda lähteteksti]

Thor avita

[muuda | muuda lähteteksti]

Nime Tharapita tõlgendamine kui "Thor avita", osutusega põhjagermaani jumalale Thorile, pärineb 17. sajandist ja see püsis valitsevana kogu 18. sajandi. Teadaolevalt esitas selle idee esimesena Thomas Hiärne 1670. aastal ("Thor awita või auta"). Sama tõlgendust kordasid nt Christian Kelch (1695), Henriku kroonika esimene ladinakeelne väljaanne (1740), Johann Gottfried Arndt Henriku kroonika saksakeelses tõlkes (1747), August Wilhelm Hupel (1774), Garlieb Merkel (1798), Carl Feyerabend (1801), Georg Magnus Knüpffer (1836).[8]

Tharapilla

[muuda | muuda lähteteksti]
Mõne arvamuse kohaselt tähendas Tharapita-Tharapilla kassikakku, saarlaste öökullijumalat

Henriku Liivimaa kroonika esimene avaldaja Johann Daniel Gruber (1740) arvas, et Tharapita tuleks pigem lugeda Tharapilla, nähes seal eesti keele sõnu tara ('aed') + pila ('ahv') – see viitavat rootslaste aiavalvuri (Hortorum custos) tüüpi jumalale. Seda ideed kordasid Johann Gottfried Arndt (1747) ja kroonika hilisemas väljaandes ka August Heinrich Hansen (1857). Johann Leonhard von Parrot tõlgendas Thara + pilla’t keldi vastetele tuginedes suureks linnuks, kes lendas Virumaalt Saaremaale. Hiljem on neid peetud väärtõlgendusteks.[8]

Jacob Grimmi "Saksa mütoloogia" (1883) ja Charles de Kay raamatu "Linnujumalad" ("Bird Gods", 1898) kaudu levis laiemalt tõlgendus, et Tharapita on trükiviga ja korrektne vorm on Tharapilla (Tharapila), mis märkivat eesti keeles öökulli või täpsemalt kassikakku. Urmas Sutrop märgib, et seda versiooni võiks toetada ka Tharapita lend Saaremaale ja Breemeni Aadama kirjeldus, mille kohaselt Aestlandi saare elanikud austavad draakoneid ja linde ning ohverdavad neile elusaid inimesi. Siiski ei pea see käsitlus Sutropi hinnangul paika, kuna eesti sõna tarapöll (< tarhapöllö) on hilisem laen soome keelest.[9]

Püha Thara

[muuda | muuda lähteteksti]

Heidelbergi ülikooli professor Franz Joseph Mone leidis oma 1822. aasta Põhja-Euroopa rahvaste paganlike usundite ülevaates uue lugemisviisi – Thara-pyhha ('püha Thara'), sidudes selle Thoriga. Etnoloog Ants Viires on Mone ülevaadet nimetanud meelevaldseks.[10] Ka teised hilisemad autorid on seda tõlgendust alusetuks pidanud.[11]

Taaripütt

[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaa kirjamees Johann von Luce (1827) pakkus välja võimaluse, et Tarapita tuleb kirjutada Tara pütta ehk 'taaripütt'.[10] Hilisemad autorid on sedagi tõlgendust alusetuks pidanud.[11] Samas jumala enda nimi oli von Luce arvates siiski Taar ja ta võrdles seda Thoriga.[10]

Taara

[muuda | muuda lähteteksti]

Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald alustasid 1840. aastatel edukalt nimekuju Taara populariseerimist. Ants Viirese arvates tugines see küll kõige küsitavamatele ja hiljem hüljatud tõlgendustele Tharapilla, Tharapyhha ja Tara pütta, kuid otsustavaks võis saada Kadrina pastori ja rahvaluulekoguja Arnold Friedrich Johann Knüpfferi selge ja veenev käsitlus, kus ta tõi Thori kõrval jumala nimena esile ka Tara. Knüppfer pidas nime laenamist skandinaavlastelt kahtlaseks ja pakkuse esimesena välja võimaliku soome-ugri algupära. Taarat eelistades vabaneti ühtlasi variandi Taar lõppvokaalita skandinaaviapärasusest.[10] Nime Taara kasutamine levis kiiresti ja 19. sajandi teisel poolel aktsepteeriti seda teaduses juba üldiselt, ehkki kohati kasutati ka lõppvokaalita varianti Taar. Ka 20. sajandil jäi valitsevaks vormiks Taara.[12]

Alates Oskar Looritsa 1932. a kirjutisest on osa autoreid avaldanud kahtlust, kui kindlalt Tharapitat Taarana (või Thorina) ikkagi võimalik tõlgendada on. Ivar Paulson (1970), Evald Tõnisson (1982) ja Enn Tarvel (1982) on Taarat pidanud vaid oletuslikuks nimevormiks.[13] Ants Viirese (1990) hinnangul on nimekuju Taara täiesti meelevaldne ja pigem võiks eelistada nime Taar.[14] Keeleteadlane Urmas Sutrop (2002) on Henriku kroonika teksti analüüsides jõudnud siiski seisukohale, et nime Tharapita algusosa eestipärane hääldus on ikkagi taara, kui aga jäljendati püüdlikult Thori nime, siis tʰaara. Kuna lõpukadu polnud eesti keeles 13. sajandil veel toimunud, oli nimetav kääne tema meelest just Taara, mitte Taar.[15]

Nime päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]
Thori kujutis ruunikivil Rootsis

Nime Taara enda päritolu kohta on välja pakutud mitmeid seletusi. Ühe tõlgenduse kohaselt järgi pärineb Taara Skandinaavia piksejumalast Thorist või on sellega vähemalt kuidagi seotud. Sel seisukohal on olnud muuhulgas Eduard Pabst (1867), Jaan Jung (1883), Matthias Johann Eisen (1889), Leopold von Schroeder (1893), A. Winter (1898), Oskar Loorits (1932), Aliise Moora (1956), Evald Tõnisson (1982),[16] Paul Alvre (1984).[17] Urmas Sutrop peab Taara laenamist Thorist (Þórr’ist) võimalikuks, ent mitte eriti usutavaks, sest viimane lõpeb ainsuses alati konsonandiga, sõna mitmusevormi laenamist peab ta aga ebatõenäoliseks. Laenusuund ei saanud olla ka vastupidine, sest Thoril on indoeuroopa etümoloogia. Kuna Þórr’i vanem vorm on Þunarr, siis juhul kui Taara on põhjagermaani laen, ei saa see olla väga vana.[18] Thori versiooni vastu räägib Sutropi arvates ka asjaolu, et kroonika kutsub Tharapitat saarlaste, mitte skandinaavlaste jumalaks.[19]

Nime soome-ugri algupära võimaluse käis esimesena välja Arnold Knüppfer (1836).[10] Uuesti tõstatas selle idee Nikolai Anderson (1879), kelle seisukohta pooldasid nii Leopold von Schroeder (1893) kui Leo Meyer (1898). Soomeugri päritolu on toetanud ka nt Villem Reiman, Heinrich Prants[20] ja Uku Masing.[21] Taaraga oletatavalt seostuvate soome-ugri paralleelidena on välja toodud handi ja mansi sarnase nimega taevajumal Toorem, saami keelte pikset tähistav Tiirmes (Diermes, Dierbma) ning lõunasamojeedi karagassi keele taevast ja teatud jumalat tähistav sõna teere või tere.[22]

Neid sõnu analüüsinud ja võrrelnud Urmas Sutrop on välja pakkunud mitu erinevat võimalust nende seostamiseks. Ta peab võimalikuks, et Taara, saami Tiirmes ning handi ja mansi Toorem on laenud altai possessiivsest jumalanime kujust teɳrim (‘mu taevas, mu jumal’). Teisalt võib Taara kuuluda uurali-altai või soome-ugri-altai ühiste sõnade hulka ning Taara ja altai teɳrim on kujunenud paralleelselt. Sel juhul võib ka karagassi Tere (Teere) nendega kokku kuuluda. Sutrop peab seda seletust altai laenu versioonist usutavamaks. Kõige tõepärasemaks peab Sutrop aga seda, et Taara – nagu ka Tiirmes, Toorem, Tere-Teere, põhjasamojeedi neenetsi keele tir (‘pilv < kõrge; lendama’) ja nganassaani keele čírʸuʔ (‘pilv’) – pärineb uurali algkeele tüvest *tɜrɜ, algse tähendusega 'kõrge, ülemine'. Taara oleks sel juhul jumal, kes on ise kõrge ning asub kõrgel üleval taevas.[23]

Jaan Jung on välja pakkunud mõtte, et Taara tuleb (osutades väidetavatele Taar paralleelnimedele Vanaisa ja Vanataat ning rahvapärastele vanamehe nimetustele "vana tarik", "vana taara") vene sõnast старик. Suuremat avalikkuse huvi tema idee pole saavutanud.[24] Ants Viires juhib tähelepanu, et ka isahane on "vanaks taaraks" kutsutud ja see osutab pigem taaruvale kõnnakule, mitte aga mütoloogiale.[25]

Mõned autorid on Taarat seostanud ka kaugemate paikade ja keeltega. Jaan Kaplinski on oletanud, et Taara oli baski ja Põhja-Euroopa muistne jumal, tõenduseks baski kirjamehe Pío Baroja kasutatud jumalanimi Urtzi Thor. Urmas Sutropi andmetel baski keeles Thori-nimelist jumalat siiski pole ja väljend tähendab lihtsalt, et baski jumalat Urtzi kõrvutatakse teise kultuuri tuntud samaväärse jumala Thoriga.[26] Paul Ariste on oletanud eesti Taara, keldi Taranis-Tanarose ja germaani Donar-Þórri pärinemist ühisest protoeuroopa substraatkeelest.[viide?] Sutrop on arutlenud võimaluse üle, et Taara, Thor, keldi piksejumal(ad) Taranis-Tanaros, etruski üks taevajumal Tina ning päeva- ja piksejumal Tinia (Tin) on ühist päritolu, tulenedes oletatavast protoeuroopa keelest, mille substraat on eelnimetatud keeli mõjutanud. Sutrop mingeid tõendeid selle kinnituseks ei leidnud.[27]

Uku Masing on Taarat teiste seas võrrelnud ka sumeri sõnaga di(n)gir ja polüneesia jumalaga Tangaroa, oskamata küll hinnata, kas Taara on nendega kuidagi seotud. Urmas Sutrop on taolisi spekulatsioone kommenteerides öelnud, et kuna jumalate arv maailmas on palju suurem kui inimkeeles kasutatud häälikute arv, siis on juba puhtalt juhuse tõttu sarnaseid jumalanimesid paljudes maailma paikades. Seetõttu peab ta Taara päritolu selgitamisel võimalikuks jätta kõrvale võrdlused kaugemate kohtade ja keelte jumalatega.[28]

Taara avita

[muuda | muuda lähteteksti]

Taara nimest lähtudes on Tharapitat alates Carl Robert Jakobsonist ja Jakob Hurdast sageli tõlgendatud appikutsena "Taara a(b)ita (avita)".[11][17][29] Tharapita appikutsena tõlgendamist põhjendatakse tavaliselt sellega, et labiaalid p ja v võivad kergesti teineteiseks üle minna.[29] Paul Alvre arvates kõlas käskiva kõneviisi a(b)ita tol ajal tõenäoliselt aβiṫtak.[17] Oskar Loorits on selle tõlgenduse tõepära kinnitusena näinud sõna aituma (algvorm aita jumal), sarnaselt läti sõnaga paldies ja vene sõnaga спасибо. Ants Viirese hinnangul Henriku Liivimaa kroonikast otseselt siiski ei ilmne, et Tharapita oleks sõjahüüd olnud.[11] Urmas Sutrop on tähendusvariandi "Taara avita" kõrvale jätnud.[30]

Taara pikne

[muuda | muuda lähteteksti]
Pikne

Lennart Meri on väitnud, et Taarapita tähendab "Taara pikne". Seda võimalust analüüsinud Urmas Sutrop peab siin omastavas käändes Taarat probleemseks. Mitmete uurijate meelest oli 13. sajandi alguse keeles omastava käände lõpp -n ja kroonikas oleks sel juhul pidanud olema nimi Tharanpita. Samuti pole "Taara pikne" jumala nimi, vaid see osutab tema atribuudile. Kui Taara on selles väljendis nimetavas käändes, siis tähendaks see tundmatu seletamist tuntuga, st Skandinaavia Thorile-Taarale on nime arusaadavaks tegemiseks lisatud tõlge "pikne": "Taara, Pikne" ehk "Thor-pikne" ehk sisuliselt "Pikne, Pikne". Seda on Sutrop pidanud väheusutavaks, kuna siis oleks tegu skandinaavlaste jumalaga, kroonika iseloomustab teda aga saarlaste jumalana.[19] Sutrop juhib tähelepanu sellele, et üheski "pikse" (varane kuju "pit-ke-ne") sünonüümsõnas pole toimunud muutust tk : tt, küll aga tk : kk, seega peab ta alusetuks samastada -pita piksega.[31]

Taara (on) suur

[muuda | muuda lähteteksti]

Urmas Sutrop ise on seisukohal, et Tharapita tähendab "Taara (on) suur". Tema arvates on sugulaskeelte sarnaste sõnade võrdlemise teel -pita tagasi viidav uurali tüvele piẟe (tähendusega 'kõrge, pikk') ja läänemeresoome tüvele *pite, mille lõppvokaal muutus a-ks. *Pite ja Tharapitas sisalduva -pita tähenduseks peab Sutrop 'suur', seda nii abstraktses mõttes kui konkreetselt pikkuse, kõrguse, jõu, vägevuse, väe ja suuruse enda suhtes. Nii saab Tharapitat tõlgendada kui "Taara (on) suur", "Taara-suur" või tänapäevasemalt "Suur Taara". See sobib ka Henriku kroonika teatega, mis kirjeldab Tharapitat just nimelt saarlaste suure jumalana.[32] Sutropi seletusega nõustub põhimõtteliselt ka Tõnno Jonuks (2009).[33]

Sarapuuhiis

[muuda | muuda lähteteksti]
Sarapuumets

Martti Haavio lähtub nimekujust Taraphita ja samastab selle hiiega, võttes aluseks Henriku kroonika kirjelduse: „Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat. Ka need karjuvad, rõõmustades oma Tarapitha üle. Ühed hüüavad appi hiit, teised Jeesust.” Nime tuleb Haavio järgi lugeda Tarap-hita, mis tähendavat sarapuuhiit – liivikeelne taràʙ ‘sarapuu’ + *hitta (*hitto, hitte, hiisi-) ‘hiis', ladina keeles nemus – püha paika.[4][21][34] Sarapuuteibaid kasutasid oma pühapaikade piiramiseks ja pühitsemiseks skandinaavlased. Tarapita lend Virumaalt Saaremaale võis olla hiie lend, eesti usundilistes muistendites korduv motiiv.[35] Enn Tarvel ja Ants Viires näevad Haavio idee olulise nõrkusena aga seda, et eesti rahvapärimuses pole andmeid sarapuu pühaks pidamisest.[14][21] Tarvel toob ka välja, et ladinakeelne sõna nemus võib hiie asemel, ehkki harva, tähendada ka puud, puitu ja nii on vastavat kroonikakohta enamasti tõlgitud hoopis "puu, puutükk" ja tõlgendatud kui "puust jumalakuju".[21] Urmas Sutrop on sarapuuhiie versiooni pidanud väärkäsitluseks, tema andmetel ei leidu üheski Henriku Liivimaa kroonika käsikirjas nimekuju Taraphita, millest Haavio lähtub.[36]

Jumala funktsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed autorid on Tharapitat (Taarat) näinud Skandinaavia piksejumala Thorina.[37] Evald Tõnissoni meelest jääb mulje, et Tarapita oli sõjajumal, ehkki tema mõjusfäär võis laiemgi olla. Ta peab tõenäoliseks ühisjoonte leidumist Skandinaavia kõue- ja viljakusjumala Thoriga, millele osutavad arheoloogilise materjali Thori vasaraga hoburaudsõled. Tõnissoni ei näe põhjust pidada Tarapitat, Taarat või Toorut muinaseestlaste pea- või ülijumalaks.[38] Oskar Loorits, kes oma sõnul töötas läbi kogu sõjaga seonduva rahvapärimuse, ei leidnud sealt ühtegi märki erilisest sõjajumalast. Looritsa hinnangul on soomeugrilaste, sealhulgas eestlaste usundile isikupärased jumalad üldse võõrad olnud ja Tarapita võib näidata skandinaavlaste Thori tundmist, ehkki tegu oli ilmselt "ainult sekundaarse, s.o. surnuks kivistunud nime, kommete ja motiivide laenamisega".[39]

Urmas Sutropi, kes peab Tharapita kõige tõenäolisemaks tõlgenduseks "Taara (on) suur", arvates oli Taara ülijumal, kes on ise kõrge ning asub kõrgel üleval taevas.[30] Taevase üliolendi kujunemisajaks on mitmed uurijad pidanud vara- ja keskneoliitikumi (5000–3200 eKr), mille järel see jagunes erinevateks kindlapiirilisemateks jumalusteks. Tõnno Jonuksi arvates võisid külade läheduses olnud pühakohad (hiied) olla alates I aastatuhande keskpaigast seotud jumalatele orienteeritud rituaalidega. Kuigi Sutropi Tharapita nimetõlgendus osutab abstraktsemale üliolendile, peab Jonuks tõenäoliseks, et ta oli nooremaks rauaajaks oma olemust ja funktsioone muutnud ning kujunenud kindlapiirilisemaks ja konkreetsemaks jumaluseks. Sellist ülijumala lagunemist väiksemateks jumalusteks toetavad ka viited teiste jumalate olemasolule. Tharapita võis Jonuksi oletuse kohaselt olla seotud tol perioodil levinud sõjameheideoloogiaga ning see jumal võis olla oluline mingi kindlapiirilisema inimeste rühma jaoks.[40]

Kaali meteoriit

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaali kraater

Geoloog Agu Aaloe pakkus 1968. aastal välja, et Henriku kroonikas kirjeldatud Tharapita lend Virumaalt Saaremaale võib olla kajastus Kaali meteoriidi lennust, mis kulges samal trajektooril.[4] Seda ideed populariseerisid Lennart Meri ja Vello Lõugas.[4][41] Meri pidas üheks selle kasuks rääkivaks tõendiks muistendit Thorapita mäest Virumaal, mille vestis Carl Feyerabend. Ants Viires peab muistendit ja mäe nime siiski mõne kohaliku sakslase romantiliseks fantaasiaks, mis lähtus kroonika 18. sajandil levinud tõlgendusest.[4]

Meteoriidi langemise aja ja selle võimaliku mõju kohta inimestele ja kajastustele kultuuris pole uurijatel ühtset ja kindlat seisukohta. Vanimad dateeringud paigutavad selle aastasse 6400 eKr, mis sisuliselt välistaksid selle jõudmise hilisemasse kultuuri, noorimad aga vahemikku 800–400 eKr, mis on aga vastuolus mõnede kraatrist saadud söeproovidega. Kõige viimased uuringud paigutavad sündmuse vanemasse pronksiaega, 1690–1510 ekr, mis Tõnno Jonuksi arvates sobitub kõige paremini muusse, sealhulgas arheoloogilisse konteksti (nt Skandinaavia pronksiaegsete päikesekultusega seonduvate efektseimate esemete dateering langeb perioodi 1700–1300 eKr).[42]

Urmas Sutropi arvates paistis meteoriit Eesti muinaselanikele ilmselt kui jumal ise, kes hävitava jõu ja kõuemürinaga maale laskus. Toimunu muutis tema hinnangul selle sündmuse kaasaegsete inimeste maailmapilti ja sai osaks sellest. Sutropi meelest on kindel, et sündmuse kajastusi on säilinud kaugemalgi, Vahemere ääres või isegi Pärsias.[2] Kaali meteoriidi mõju on kõrvutatud ka Hiroshima aatomipommiga. Teisalt on aga teada mitu näidet ajaloolisest ajast, kui tihedasti asustatud piirkonda langenud meteoriit või boliid on suhteliselt vähe mõju avaldanud. Näiteks 4. sajandi lõpus Kesk-Itaaliasse kukkunud meteoriit tekitas 140 x 115 m suuruse läbimõõduga kraatri, ent sellega on seostatud vaid üht kohalikku legendi ehk jälg folklooris ja müütides on palju väiksem kui Kaali puhul osad autorid oletavad. 1937. aastal Simunasse langenud boliidi märkasid küll amatöörastronoomid, aga mitte kohalikud elanikud, ja 8 m läbimõõduga kraater avastati alles 1986. aastal.[43] Ka Eesti arheoloogiline materjal vanemast pronksiajast, võimalikust sündmuse toimumise ajast, ei osuta mingile muutusele usundis.[44]

Võimalikud paralleelid teistes allikates

[muuda | muuda lähteteksti]

Taraconta

[muuda | muuda lähteteksti]

Aethicuse "Kosmograafias", mis on kirja pandud 8. sajandi keskpaigas või veidi hiljem, leiduvad saared Rifargica (Rifarica, Riffarrica) ja Taraconta. Mõned autorid (sh Per Wieselgren, Gustav Must, Lennart Meri, Urmas Sutrop) on arvanud, et Rifargica saar tähistab Rebala (Rävala) rannikuala. Lennart Meri pööras tähelepanu Taraconta nimetuse teisele poolele (-conta) ning seostas selle läänemeresoome sõnaga -kond, -kund, tähenduses 'tervik', ja arvas, et see saar asus Rebala läheduses. Mööndes teistsuguseidki tõlgendusvõimalusi, peab Urmas Sutrop samas väga tõenäoliseks, et Taraconta (käsikirjades ka kujud Tareconta ja Tharaconta) tähistab Saaremaad, eriti kuna tuntud keelte abil pole seda nime õnnestunud etümologiseerida, läänemeresoome keeled on enamasti aga uurijatele tundmatud olnud. -Kond lõpulised territoriaalsed üksused on eesti keeles tavalised, samuti esineb see hulka, kogu näitavates sõnades. Sutropi meelest võis nimetus Taraconta, Tharaconta (rekonstrueeritud kujul *Taarakond) 8. sajandil tähistada kogu Saaremaad või selle lääneosa, mille nimetus alates 9. sajandist oli Kihelkond (tänapäevane jäänuk sellest on Kihelkonna). Sutrop pakub seletuse, et varasem Taarakond, mis ühendas suurjumala Taaraga seotud elanikud, muutus lepinguliste suhetega seotud kihelkonnaks pärisnimega Kihelkonna.[45]

Turupið

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikooli slaavi filoloogia professor Aleksandr Kotljarevski väitis 1870. aastal, et Henriku kroonika Tharaphita on identne 13. sajandi Knytlingasaga’s nimetatud Rügeni saarel nimetatud jumalusega Turupid (originaalis Turupið, aga kirjanduses kasutatakse sageli latiniseeritud varianti Turupit). Saaga mainib Rügenil Turupiti kõrval ka jumalaid Rinvit ja Puruvit. Saxo Grammaticus räägib kolmest slaavi jumalast, kelle kujud taanlased Rügenil aastal 1168 või 1169 hävitasid, mainides Turupiti asemel aga jumalat Porevit või Porenut. Turupiti seost Tharapitaga pidas usutavaks ka Friedrich Reinhold Kreutzwald. Uku Masing pakkus välja, et 11. sajandi alguses võis Taani kuninga Knud Suure abiväes olla saarlasi, kes Rügenile elama jäid ja hiljem slaavlaste hulka sulandusid, jättes sinna päranduseks oma jumala. Nimede sarnasusele on tähelepanu juhtinud nt ka Jacob Grimm, Alexander Brückner, Lubor Niederle, Carl Clemen, Norbert Reiter, Jaan Puhvel, tihti küll võtmata seisukohta nende samasuse suhtes.[14][46]

Urmas Sutropi meelest ei saa Turupið (ega Taarapita, kui nad on identsed) olla slaavi jumal nagu teised kaks Rügenil nimetatud jumalust (Rinvit, Puruvit), kuna -vit on slaavi teonüümiline segment, -pið aga ei saa keeleliselt olla sellest tuletatud. Ühtlasi peab Sutrop seda argumendiks, mis toetab seisukohta, et Rügeni saarel tõepoolest oli saarlaste suure jumala Taarapita kuju.[47]

Tooru

[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmel murdealal, eriti Lääne-Eestis, on rahvapärimuses esinenud mütoloogiline nimi Toor, Tooru, või Tuuru. Harju-Madisel oli tooru-jumal, Läänemaa kihelkondades tooru-mees. Tuntud on nn tooru-õhtu pühitsemine neljapäeval. Tooro teenimisest rääkis juba 1818. aastal Otto Wilhelm Masing. 1861 mõistis "Toro ebbajummala" kummardamist hukka Johann Voldemar Jannsen. Toorut on peetud Skandinaavia äikesejumala Thori kajastuseks eesti uskumustes. Ka Thorile oli pühendatud neljapäev. Tooru seostamine Tharapita ja selle levinud tõlgenduse Taaraga pole aga selge.[17][21][48][49]

Rahvapärimuse Taara

[muuda | muuda lähteteksti]
Friedrich Robert Faehlmann, üks pseudomütoloogilise Taara loojatest
 Pikemalt artiklis Taara

1840. ja 1850. aastatel eesti pseudomütoloogiale aluse pannud Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald väitsid, et Taara oli rahva hulgas tuntud ja et nende loodud eesti jumalate panteon koos Taara (Faehlmannil peajumalana, Carl Robert Jakobsonil hiljem aga sõjajumalana), Vanemuise, Ukko ja teistega toetub rahvapärimusele. Kristluse-eelse mütoloogiaga tegelemine ning vanade jumalate otsimine ja leidmine oli tol ajal Euroopas moes. Ajaloolase Ea Janseni arvates uskus Faehlmann siiralt, et muinaseestlastel pidi kindlasti olema arenenud vaimuelu ja usund, mida samamoodi pidi olema võimalik rekonstrueerida. Ärkamisaja rahvuslikus mõttemaailmas ja kirjasõnas võeti selline Taara kiirelt omaks kui tõsiasi ja selles kahtlejaid oli vähe. Pseudomütoloogia pinnalt loodi 1920. aastatel eesti rahvuslik usund Taara usk. Tänapäeva folklooriuurijate hinnangul on aga Faehlmanni müütilistes muistendites rahvapärased tegelikult vaid üksikud motiivid.[50][51]

Rahvapärimuses mõned teated Taara kohta siiski leiduvad, kuid ükski neist pole kindel ja usaldusväärne.[25][21][52] Kirjapanekutes on enamasti tunda tolleaegse trükisõna mõju. Näiteks teade Karksist (1936) – "Taara olli ennevanast, sis kui Aita olli, Uku olli ka sis" - mainib Andres Saali juturaamatu tegelast Aitat. Mõnel pool on vanameest ja isahane nimetatud "vana taara". Ants Viirese hinnangul pole sel mütoloogiaga midagi pistmist ja "taara" osutab pigem taaruvale kõnnakule. Ta peab kõige tõsisemalt võetavaks teadet Risti kihelkonna Änglema külast Tarabere (ka Taravere) mäe kohta. Lähedases külas elanud vana naine rääkis aastal 1921: "Enne käidi Tarabere määl iides jüribä öhtu... Taarad ikka peavad olema iides. Vanaste räägiti nisokest juttu. Ei tea, kas neid üks vöi on neid änam." Kirjapanija Andrus Saareste rõhutas, et naine oli harimata ja ilma kirjanduslike mälestusteta, kuid Viirese meelest ei tähenda see veel, et ta trükisõnas kirjutatud Taarast ja hiitest midagi kuulnud polnud. Ka Tarabere nime seostamine Taaraga on küsitav, sest näiteks Taravere aed Tallinnas tuleb hoopis vene vanausuliste (староверы) nimest. Taara-kohanimesid otsinud Jaan Jungi väitel oli olemas ka Taarapere mägi Ristil.[53]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Urmas Sutrop (2002). Taarapita – saarlaste suur jumal. Mäetagused, nr 16, lk 8–10
  2. ↑ 2,0 2,1 Urmas Sutrop 2002, lk 7
  3. ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae (1982). Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat. Peatükk XXIV 5, lk 217, kommentaar 28
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Ants Viires (1990). Taara avita!. Looming 10, lk 1420
  5. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 5, lk 216–217
  6. ↑ Tõnno Jonuks (2009). Eesti muinasusund. Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2009, lk 315
  7. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXX 4–6, lk 268–273
  8. ↑ 8,0 8,1 Ants Viires 1990, lk 1411–1412
  9. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 12–13
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Ants Viires 1990, lk 1412
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Ants Viires 1990, lk 1411
  12. ↑ Ants Viires 1990, lk 1413–1417
  13. ↑ Ants Viires 1990, lk 1418–1420
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Ants Viires 1990, lk 1421
  15. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 10
  16. ↑ Ants Viires 1990, lk 1416–1420
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Paul Alvre (1984). Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (I), Keel ja Kirjandus, 6, lk 338
  18. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 15–17, 31
  19. ↑ 19,0 19,1 Urmas Sutrop 2002, lk 10–11
  20. ↑ Ants Viires 1990, lk 1416–1417
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 21,5 Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 5, kommentaar 29, lk 2017
  22. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 21–22
  23. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 21–25, 28–31
  24. ↑ Ants Viires 1990, lk 1417
  25. ↑ 25,0 25,1 Ants Viires 1990, lk 1410
  26. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 19–20
  27. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 18–20
  28. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 21
  29. ↑ 29,0 29,1 Urmas Sutrop 2002, lk 8
  30. ↑ 30,0 30,1 Urmas Sutrop 2002, lk 29
  31. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 29–30
  32. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 29–31
  33. ↑ Tõnno Jonuks 2009, lk 314
  34. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 11–12
  35. ↑ Ants Viires 1990, lk 1420–1421
  36. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 12
  37. ↑ Ants Viires 1990, lk 1411–1412, 1418–1419
  38. ↑ Evald Tõnisson (1982). Noorem rauaaeg. Teoses: Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 415
  39. ↑ Ants Viires 1990, lk 1418–1419
  40. ↑ Tõnno Jonuks 2009, lk 314–315
  41. ↑ Tõnno Jonuks 2009, lk 187
  42. ↑ Tõnno Jonuks 2009, lk 188–189, 214
  43. ↑ Tõnno Jonuks 2009, lk 187–188
  44. ↑ Tõnno Jonuks 2009, lk 214–215
  45. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 25–28, 31
  46. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 13–14
  47. ↑ Urmas Sutrop 2002, lk 14–15
  48. ↑ Tarmo Kulmar (2006). Taevasest üliolendist usundilooliselt ja muinaseesti aineses. Mäetagused, 30, lk 28
  49. ↑ Ants Viires 1990, lk 1411, 1420
  50. ↑ Ants Viires 1990, lk 1412–1418
  51. ↑ Ea Jansen (1998). Muinaseesti Panteon: Faehlmanni müütide roll eestlaste rahvusteadvuses. Keel ja Kirjandus, nr 12, lk. 805–809
  52. ↑ Andres Tvauri (2001). Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond. Lk 239
  53. ↑ Ants Viires 1990, lk 1410–1411

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]