"The Unreality of Time" ("Aja mittereaalsus" või "Aja ebareaalsus") on John McTaggart Ellis McTaggarti tähtis aja filosoofia alane artikkel, mis ilmus ajakirjas Mind 1908. aastal (kd 17, lk 456–473).
Hiljem avaldas McTaggart samad argumendid oma teose "The Nature of Existence" teises köites (1927).
Aja puhul võib eristada kahesuguseid eristusi: eristusi mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning eristusi varasema ja hilisema vahel. Esimesed muutuvad, teised on püsivad. Asendite seeriat esimeste eristuste põhjal nimetan a-seeriaks, asendite seeriat teiste eristuste põhjal nimetan b-seeriaks.
Aeg eeldab muutumist. B-seeria iseenesest muutumist ei sisalda, sest asendite suhted selles on muutumatud. Nii ei piisa b-seeriast üksinda, et saaks rääkida ajast. Seevastu a-seerias muutuvad asendid tulevikulistest olevikulisteks ja olevikulistest minevikulisteks. B-seeria eristus varasema ja hilisema vahel eeldab a-seeriat, mis määrab aja suuna. Aja konstitueerivad a-seeria ja b-seeria koos. A-seeria on ajale olemuslik: ilma a-seeriata aega ei ole.
Kui me b-seeriast aja suuna välja jätame, jääb järele c-seeria, milles on määratud asendite järjestus, kuid järjestuse suund on määramata. Aja konstitueerimiseks piisab c-seeriast ja a-seeriast.
A-seeria olemuslikkusele võib vastu väita, et fiktsionaalse aja puhul on küll olemas b-seeria, kuid puudub a-seeria. Aga fiktsionaalne aeg ei ole eksisteeriv aeg. Teine vastuväide ütleb, et võib olemas olla mitu üksteisest sõltumatut reaalset ajaseeriat ning sel juhul ei ole näiteks olevikku, mis ei sõltuks ajaseeria valikust. Vastuseks võib öelda, et sel juhul on lihtsalt mitu aega.
Hetkede või sündmuste minevikulisus, olevikulisus ja tulevikulisus on kas sündmuste omadused või suhted, milles sündmused osalevad. Kui nad on suhted, siis mitte hetkede või sündmuste omavahelised suhted, sest need on muutumatud, vaid nende suhted millegagi väljaspool a-seeriat. Tulevikulisus, olevikulisus ja minevikulisus on ühitamatud määrangud, kuid igal hetkel või sündmusel peavad olema nad kõik, sest iga hetk või sündmus on nii tulevikus, olevikus kui ka minevikus. See aga on loogiliselt võimatu, sest see on vastuoluline. Võib viidata sellele, et sündmusel või hetkel on need määrangud eri aegadel. Kuid sel juhul me viitame aega seletades ajale ning nii tekib kas vigane ring või lõputu regress. Samasugune vastuolu tekib, kui pidada minevikulisust, olevikulisust või tulevikulisust hetkede või sündmuste omadusteks.
Ei saa viidata ka sellele, et aeg on fundamentaalne ning ajamõiste on algmõiste. Asi on selles, et meil ei ole tegemist ainult mõiste taandamatusega, vaid ka seesmise vastuoluga.
Eristus oleviku, mineviku ja tuleviku vahel on nähtavasti pärit asjaolust, et tajumus võib olla kas otsene või on ta meile antud mälestuses või ootuses. Otsesed tajumused on need, mis langevad „näiva oleviku” alla. Reaalset olevikku ei saa siiski määratleda samaaegsuse põhjal näiva olevikuga, sest näiva oleviku kestus on eri inimestel erinev.
C-seeria reaalne eksisteerimine ei ole välistatud.
McTaggarti esitatud argument on ülekaalukalt kõige mõjukam argument aja reaalsuse vastu.
Osa filosoofe aktsepteerib küll McTaggarti tõestust, et a-seeria ei ole reaalne, kuid leiavad, et aeg taandub b-seeriale (aja b-teooria, ajavormitu ajateooria) ning a-seeria väited on taandatavad b-seeria väidetele. Seevastu aja a-teooria (ajavormilise ajateooria) pooldajad peavad a-seeriat reaalseks, tunnistades koos McTaggartiga, et a-seeria on ajale olemuslik.