Väino Aren

Väino Aren (11. august 1933 Pala – 18. aprill 2023 Tallinn) oli eesti balletitantsija ja näitleja

Haridus

Väino Aren alustas kooliteed Rakveres ja lõpetas Tartu 4. seitsmeklassilise mittetäieliku keskkooli. Edasi õppis ta Tartu Ehitustehnikumis, Vanemuise balletistuudios ja Leningradi Koreograafiakoolis (1953–1955) ning lõpetas 1959. aastal Tallinna balletikooli (Kalju Saarekese klassis, samal kursusel koos Tamara Soone, Natalia Lukaševitši, Helga Ojalo, Sulev Nõmmiku ja Ago-Endrik Kergega).

Töökäik

Aastatel 1949–1950 oli Väino Aren Vanemuise teatri rühmatantsija, 1950–1971 Estonia teatri balletisolist, 1971–1975 operetisolist ja 1975. aastast samas teatris inspitsient.

Ta on tantsinud solistina kontsertidel mitmes Euroopa ja Aasia riigis, esinenud varieteekavades ning Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis nii lastelavastuses kui ka teleseriaalides.

Sulev Nõmmiku lavastatud muusikalis "Pipi Pikksukk" mängis ta Pipi isa – Kurunurruvutisaare neegrikuningat ning ka röövlit.

2010. aastal täitus tal 60 tööaastat rahvusooperis Estonia.

Väino Aren mängis alates 1993. aasta lõpust (viiendast osast) ETV seriaalis "Õnne 13" Kristjan Roosipõldu.

Rollid

Teatrirollid Estonias

Margus (Austeri "Tiina", 1955)
Albert (Adami "Giselle", 1959)
Ako (Grīnblatsi "Rigonda", 1960)
Kalevipoeg (E. Kapi "Kalevipoeg", 1961)
Severjan (Prokofjevi "Kivilill", 1961)
Désiré (Tšaikovski "Uinuv kaunitar", 1962)
Larry (Kara Karajevi "Kõue rada", 1962)
Noormees (Tambergi "Ballettsümfoonia", 1963)
Carmelo (Falla "Suur võlur – armastus", 1964)
Jüri (Raudmäe "Kiri nõudmiseni", 1965)
Paris (Prokofjevi "Romeo ja Julia", 1965)
Drosselmeier (Tšaikovski "Pähklipureja", 1965)
Iason (Barberi "Medeia", 1966)
Peremees (Tubina "Kratt", 1966)
Varas ja Pipi isa (Vinteri ja Raudmäe "Pipi Pikksukk", 1969 ja 1988)
Gaetan (Dobrzanski "Kuninga loož", 1969)
Schultz (Kanderi "Kabaree", 1985)
krahv Bitowsky (Straussi "Viini veri", 1994)

Rollid telelavastustes ja -sarjades

Eri rollid (Sulev Nõmmiku ja Enn Vetemaa "Harilik kontsert", paroodiasaade, ETV, esmaeeter 02.01.1982)
Tuletõrjuja Manivald Juga (Uno Leiese "Vembu ja Tembu seiklused", üheksaosaline lastelavastus, ETV 1983–1984)
Karoliine isa (Kazys Saja / Eve Viilupi "Hei, pöialpoisid!" lastelavastus, ETV 1985–1988)
Kristjan Roosipõld ("Õnne 13", ETV 1993–2023)
Mängis filmis “Keskpäevane praam” (1967) heeringapüüdjat.

Tunnustus

2017 Valgetähe V klassi teenetemärk^[1]

Elulooraamat

Õie Orav on kirjutanud temast portreeraamatu "Väino Aren" (kirjastus Ilo, 2008).

Isiklikku

Väino Areni isa oli raudteelane ja ema lasteaiakasvataja, vend Rein Aren oli Eesti Draamateatri ja Vene Draamateatri näitleja.

Ta oli Heiti Paku ja Rein Paku onu.

Tema abikaasa Helju Aren oli baleriin ja tema lavapartner, nad elasid koos 24 aastat, kuni Helju surmani 1984. aastal. Alates 1986. aastast oli Väino Areni elukaaslane laulja Anu Kaal.

Viited

↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

Ita Serman. Anu Kaal ja Väino Aren – ühistes rõõmudes rikkamad. – Elukiri 2000, 10.
Ilmar Palli. Vana Aren, ülimalt omapärane mees. – Tegelikkuse Keskus 2003, 6.
Väino Aren: "Hei, kuidas läheb, Kristjan?" viipavad taksojuhid mulle tänaval. Intervjueerinud Jüri Aarma. Maaleht, 9. detsember 2010.
Väino Aren: kuhu on kadunud andekad inimesed? Intervjueerinud Verni Leivak. Postimees, Arter, 5. november 2011.
Marvi Taggo. Krissu kõigile, Pärnu Postimees, 23. veebruar 2013.

Välislingid

Vesta Reest. Väino Areni kolm abielu. – Elukiri 2015, 1
Tähelaev: Väino Aren. ETV saade. ERR Arhiiv, esmaeeter 1. mai 2005
Tiiu Laks. Väino Aren – ühele Zeverjan, teisele Krissu. Eesti Päevaleht : Laupäev, 9. august 2008
Väino Aren: "Olin üle 60 aasta Estonias ning keegi ei teadnud mind. Aga nii kui "Õnnes" ekraanile ilmusin...". Intervjueerinud Jaanus Kulli. – Õhtuleht, 10. oktoober 2015

[1] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[1]