Veljo Kaasik (sündinud 17. juulil 1938 Tallinnas) on eesti arhitekt, kunstiõppejõud ja rühmituse Tallinna Kool liige.
Ta on lõpetanud 1957. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1964. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektina.
Ta töötas aastatel 1963–1967 ja 1979–1990 Eesti Maaehitusprojektis, aastatel 1967–1971 EKEs ja aastatel 1971–1979 EKE Projektis. Aastast 1990 töötas ta ERKI arhitektuurikateedri juhatajana, oli aastast 1991 dotsent ja aastast 1994 professori kohusetäitja.[1] Aastatel 2002–2006 oli ta EKA urbanistika õppetooli juhataja, professor[2], hiljem emeriitprofessor. Ühtlasi on ta mitmekordne audoktor Tampere Tehnikaülikoolis Soomes.
Ta kuulus noorte arhitektide ja kunstnike eriala ümbermõtestamise rühmitusse Tallinna Kool, mille eesotsas olid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Himm Looveer ja Ülevi Eljand. Kaasik koos Toomas Reinuga olid kaks vanemat liiget.[3]
Ta on alates 1971. aastast Arhitektide Liidu liige.
Varase 1960. aastatel projekteeritust väärivad tähelepanu Eesti Maaehitusprojekti hoone juurdeehitus (1967 koos Toomas Reinuga) ja EKE Projekti Pärnu osakonna maja (1970–1975),[1] mida peetakse Eesti neofunktsionalismi esiklapseks. Esmapilgul esindab see altkulmu pilguga endassesulgunud maja 1960. aastate lõpu tüüpilist soomemõjulist modernismi, kuid karniisiarhitektuuril puudub siin igasugune puitvooder.[4] 2015. aastal valmis hoone rekonstrueerimise ja laiendamise projekt, mille autor on arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal, hoone hävitati ja ehitati sarnaselt uuesti üles.[5]
1970. aastatel ja 1980. aastate esimeses pooles ilmnesid Skandinaavia maade regionalistliku ja postmodernistliku arhitektuuri mõjutused, omaseks said julged mahukontrastid (Pärnu rajooni kolhoosi Täht keskusehoone I järk, 1972) ja eramu "Venna maja" Tallinnas Meriväljal, Ida tee 50 (1975–1980).[6] Keerulise ja vastuolulise arhitektuuri tõeline meistriteos sugugi ei lähtu eramuehituse senistest stampidest. Küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Laudisega kaetud mügarlik maja on otsustavalt selja pööranud raudteele, mis ta tagant mööda läheb, kuid ka lõunasse ei avane ta avasüli, vaid jääb teadlikult salapäraseks ja suletuks.[4]
1980. aastate algul projekteeritud Lümanda sovhoosi kontor-klubi kuulub kindlalt arhitekti küpsesse perioodi ehk Kaasiku enda sõnade järgi "teise lainesse". Projekteeritud Lümanda alevi perspektiivse keskuse osana, osutus kohaliku sovhoosi uus kontor-klubi viimaseks hooneks asula lõunapiiril, millest tulenevalt on sellel alevi kohta küllaltki suurel hoonel mitu nägu.[7]
1980. aastate keskpaigast tugevnes keskkonnatunnetus, mille kõige ilmekamalt lepitav käitumine avaldub Haapsalu jaama kortermaja juures,[1] siin olid omavahel konfliktis tänavaäärsed väikesed puumajad ja tihendamiseks kvartalite sisse topitud paneelmajad. Ta projekteeris kahenäolise hoone, mis vanade puumajade poole on kaldkatuse ja vintskappidega, selja taha jäävate modernistlike majadega suhtleb aga nende keeles.[4]
Hilisemast ajast on silmapaistvaim töö Vabaduse väljaku rekonstruktsioon (1998–2009) koos Andres Alveri ja Tiit Trummaliga. 2009. aastal valmis väljaku esimene etapp, mil ühtlasi avati Vabaduse väljakul Vabadussõja võidusammas. Väljak kujundati jalakäijate alaks, autoparkla paigutati maa alla, kus ühtlasi asetseb muuseum. Konserveeriti endine Harju värav, eesvärav ja kaitserajatised, mis säilitati väljaku all olevas parklas, eesvärava kaitsetorni varemed jäeti Harju tänava otsas läbi klaasvitriini huvilistele vaadata.
Veljo Kaasiku nimega seostatakse ka pööret EKA arhitektuuriõpetuses, noorte juhtimist linnaehituse tähtsustamise radadele.
"Kooli seisukohalt algas aeg, mil kõik projekteerimisülesanded muutusid vajaduse puudumise tõttu ühiskonnaga mitte seotud näpuharjutusteks. Seega ühest küljest oli vaja jätkata projektist projektini kulgevat erialast stuudiumit, kuid teisalt aitas ühiskonna nulltund võimaluse linnaehituslikule temaatikale suurema tähelepanu tõmbamiseks."[8]
"Oma tegutsemisaja vältel arhitektuuriosakonna juhatajana püüdsin ma kunstnik-arhitekti poosi meie üliõpilastes vältida. Seevastu analüütilis-kontseptuaalne lähenemine projektile muutus normiks ning linnaehituslik-planeerimislik temaatika aitas selle positsiooni tugevnemisele tublisti kaasa."[8]
Veljo Kaasik on kirjutanud linnaehitusteemalisi artikleid ja raamatuid. Tähtsamad neist raamat "Üle majade"[9] (1994–1998), mille kaasautorid on Andres Alver ja Tiit Trummal. Kogumikku on koondatud autorite 1990. aastail ilmunud linna käsitlevad artiklid ja samal ajal valminud linnaehituslikud projektid.
Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne "po-mo" arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest Eesti NSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandi.[10] Sellega seoses kirjutas ta artikli "Venturi & me", mis ilmus 1986. aasta Ehituskunstis.
Tema abikaasa on maalikunstnik Kristiina Kaasik ja poeg arhitekt Markus Kaasik. Tema isa oli ehitusinsener Kaasik, kelle juhtimisel rekonstrueeriti Oru loss.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)