Vickers A1E1 Independent

Vickers A1E1 Independent

Vickers A1E1 Independent

Vickers A1E1 Independenti tehnilised andmed
Pikkus 7,75 m
Laius 4,76  m
Kõrgus 2,69  m
Kaal 32  t
Kiirus maastikul ? km/h
maanteel 40,2 km/h
Käiguvaru maanteel ? km
maanteel km
Suurtükk 47 mm
200 mürsku
Kuulipildujad 4 x 7,7
7000 padrunit
Soomus 12,7–29 mm
Mootor Armstrong Siddeley V12
Mootori võimsus 398 hj
Meeskond 8 inimest

Vickers A1E1 Independent oli kahe maailmasõja vahel Suurbritannias ehitatud mitme torniga tanki prototüüp, mille valmistas Briti relvatootja Vickers. Kuigi see tank ei läinud kunagi tootmisse, avaldas ta mõju sellistele tankidele nagu Nõukogude Liidu T-28, Saksamaa NeubauFahrzeug, Briti Medium Mk III ja Cruiser Mk I. Nõukogude rasketank T-35 on Vickersi tankiga väga sarnane.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Briti Armee kindralstaap tellis 1924. aastal rasketanki prototüübi. Tanki konstrueeris peamiselt Walter Gordon Wilson ja see sai tuntuks kui Independent. Independenti 35,8-liitirise V12-mootori autor oli Armstrong Siddeley. Lisaks muule kasutati tankil ka uuenduslikku hüdraulilist pidurisüsteemi, mis oli loodud just selle tanki suurt kaalu arvestades. Prototüüp anti sõjaministeeriumile (War Office) üle 1926. aastal, kuid rahapuuduse tõttu seda tootma ei hakatud.[1]

Tanki kavand langes tööstus- ja poliitilise spionaaži ohvriks ja jõudis Nõukogude Liitu, kus see tõenäoliselt mõjutas T-35 loomist[2], kuigi Vene ajaloolased tihti ei nõustu selle väitega.[3]

Tanki prototüüp on säilinud ja asub tänapäeval Bovingtoni Tankimuuseumis Inglismaal.

A1E1 Independent Bovingotn'i tankimuuseumis

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Independent oli mitme torniga tank, mille pearelvaks oli 47 mm kahur (3-naelane) ja neljas väiksemas tornis paiknes neli 7,7 mm (0,303-tollist) Vickersi kuulipildujat. Kaks väiksemat torni asus ees ja kaks tagapool. Tagumisi kuulipildujaid oli võimalik kõrgemale sihtida ja õhutõrjeks kasutada. Tanki kere paiknes pikkade roomikute vahel. Tanki juhtimiseks kasutati uuenduslikku hüdraulilist süsteemi. Jõuallikaks oli 398-hobujõuline (267 kW) Armstrong Siddeley bensiinimootor ja see andis 32-tonnisele masinale maksimaalseks kiiruseks 40,25 km/h. [1]

Tanki meeskonda kuulus kaheksa meest. Komandör suhtles nendega uuenduslikku sisemise sidesüsteemi abil – kõik meeskonnaliikmed olid varustatud larüngofonidega. Tanki komandöril oli süsteem, mille abil kõigile tornidele sihtmärke osutada. Tank ei läinud tootmisse, kuid selle mõjusid on näha teistel Briti tankidel ja nii mõnegi teise riigi armee võttis sellest eeskuju.[1]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Chant 64–65
  2. ↑ Zaloga, Grandsen lk 85
  3. ↑ Allen lk 110

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ian Allan Russian Tanks of World War II – Stalin's armored might Zenith Press 2002 ISBN 0760313024 Inglise k.
  • Christopher Chant World Encyclopedia of the Tank. Second edition Inglismaa Sutton Publishing 2002 ISBN 0750931477 Inglise k.
  • Tucker, Spencer (2004). Tanks: An Illustrated History of Their Impact. ABC-CLIO. lk. 49–51. ISBN 1576079953.
  • Steven J. Zaloga, James Grandsen Soviet Tanks and Combat Vehicles of World War Two Weidenfeld & Nicholson military 1984 ISBN 0853686068 Inglise k.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]