William Boyce (11. september 1711 London – 7. veebruar 1779 London) oli inglise organist ja helilooja.
Teda on nimetatud Inglismaa 18. sajandi üheks tähtsamaks heliloojaks [viide?].
Lapsena laulis William Saint Pauli katedraali kooris. Kui tal oli häälemurre, hakkas ta õppima orelit Maurice Greeni juures. Juba 1734 sai William Boyce oma esimese töökoha organistina Oxfordi kabelis, mis asub Londonis Oxfordi tänaval. 1736 sai ta organistiks Püha Miikaeli kirikus. Samast aastast tegutses ta heliloojana Kuninglikus Kabelis ning täitis järgnevatel aastatel muidki muusikaga seotud ametikohti. 1755 sai ta kuninglikuks muusikameistriks, 1758 Kuningliku Kabeli organistiks.
1768 halvenes Boyce'i kuulmine ja ta tõmbus muusikast eemale, kuid kuninglikuks muusikameistriks jäi ta surmani, sest see oli auamet, millel polnud kindlaid tööülesandeid. Ta suri 1779 ja on maetud Saint Pauli katedraali. Tema matustel esitasid Westminster Abbey ja Kuningliku Kabeli muusikud tema loomingut.
William Boyce tegi palju tööd kirikumuusika valdkonnas. Anglikaani kirikus kasutatakse tema teoseid tänapäevani. Ta kirjutas laule, uvertüüre, sonaate ja sümfooniaid. Loomingu moodustavad
Suurema osa William Boyce'i teoseid kogus kokku Philip Hayes. William Boyce'i lesk andis need välja 1780. aastatel.
Selle artikli kirjutamisel on kasutatud materjali raamatust "Great composers 1300-1900. A Biographical and Critical Guide". The H.W. Wilson Company. New York.