Álvaro del Portillo

Álvaro del Portillo vapp
Alvaro del Portillo

Álvaro del Portillo y Diez de Sollano (11. märts 1914 – 23. märts 1994) oli Hispaania ehitusinsener ja Rooma Katoliku Kiriku piiskop. Ta teenis Opus Dei prelaadina 1982–1994.

Paavst Benedictus XVI kuulutas ta 28. juunil 2012 auväärseks, paavst Franciscus 27. septembril 2014 õndsaks.

Elu

[muuda | muuda lähteteksti]

Alvaro del Portillo sündis Madridis. Ta õppis tööstus- ja tsiviilehitust ning pärast doktorikraadi omandamist Madridi Ülikoolist töötas õppejõuna ülikooli ehitusteaduskonnas. Lühikest aega töötas ta ka Kiirteede ja Sildade Ametis provintsides, mida läbivad Jucari, Duero ja Ebro jõed.

1935. aastal liitus ta Opus Deiga ning 25. juunil 1944 pühitseti ta preestriks. Ta jätkas oma õpinguid, et omandada veel kaks doktorikraadi ühe filosoofias ning teise kanoonilises õiguses. Seejärel pühendas ta end täielikult Opus Dei juhtimisele ning teenimisele prelatuuri peasekretärina. Paavst Pius XII valitsemisajal (1939–1958) töötas ta mitmes Rooma Kuuria ametkonnas Vatikanis.

1963. aastal nimetati ta paavst Johannes XXIII poolt konsultandiks paavstlikku kanoonilise õiguse revisjoni komisjoni. Paavst Paulus VI nimetas ta mitmesse Vatikani II Kirikukogu järgsesse komisjoni. 1975. aastal valiti ta Opus Dei presidendiks ning Josemaria Escriva de Balagueri järeltulijaks. 1982. aastal nimetas Püha Tool ta esimeseks Opus Dei prelaadiks. 1991. aastal pühitseti Alvaro del Portillo piiskopiks paavst Johannes Paulus II poolt.

Ta on avaldanud töid pastoraalsete ja kirikuõpetuslike küsimuste kohta, mis teiste hulgas uurivad põhjalikult usklikke rolli Rooma Katoliku Kirikus; inimlikust osast preestriks kujunemisel; pastoraalsete struktuuride funktsionaalsust ja dünaamikat. Opus Dei prelaadina teenis ta ka Piura Ülikooli kantslerina Peruus.

Mõnda aega pärast tema 80. sünnipäeva naasis ta palverännakult pühalt maalt. Ta suri 23. märtsil 1994 Roomas.

Pühakuks kuulutamise protsess

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Alvaro del Portillo suri, siis meenutas paavst Johannes Paulus II tema „kirglikku elu preestri ja piiskopina; moraalset meelekindlust, milles ta oli eeskujuks teistele; usaldust jumalikku ettehooldusesse ning lojaalsust Peetruse aujärjele“.

Tolleaegne kardinal Joseph Ratzinger osutas Alvaro del Portillo „tagasihoidlikkusele ning kättesaadavusele igas olukorras,“ tema tööle Usudoktriini Kongregatsioonis, mida Alvaro del Portillo „rikastas ainulaadsel moel oma kompetentsuse ja kogemusega“.

6. detsembril 2002 avas piiskop Javier Echevarria Rodriguez uurimise Alvaro del Portillo pühakuks kuulutamise kohta.

2004. aastal meenutas Rooma kardinalvikaar Camillo Ruini Alvaro del Portillot järgmiselt: „Ainult mõnede üksikute kohtumiste kaudu, mil mul oli võimalus kohtuda piiskop del Portilloga, jättis ta minu hinge igaveseks meelde veendumise, et leidsin ennast seismas tõeliselt eeskujuliku vaimuliku ees.“ Ta lisas: „Tema vankumatus usalduses kirikudoktriini, läheduses paavstiga, pastoraalses heategevuses, alandlikkuses ja tasakaalukuses ilmutas ta erakordset sisemist rikkust. Teenistus, milles Alvaro del Portillo roomakatoliku kirikut teenis ning tema viivitamatu ja efektiivne viis, millega ta toetas Püha Isa pastoraalseid initsiatiive oma diotseesis, näitas tema armastust kiriku suhtes, mida ta oli õppinud pühalt Josemarialt.“

Kardinal Ruini lisas, et on olemas paljude vaimulike ning ilmikute tahe ja soov „kiireks pühakuks kuulutamise protsessi algatamiseks“. Kardinal mainis, et lisaks on olemas rikkalik hulk tunnistusi inimestelt, kes teda lähedalt tundsid, nende seas ka mitmeid kardinale ja piiskoppe. Kardinal Ruini: „Itaalia Piiskoppide Konverents on ühehäälselt avaldanud oma poolehoidu pühakuks kuulutamise protsessi alustamise kohta.“

28. juunil 2012 teatas Vatikan, et tema elu võib tunnustada kui „kangelaslikku voorust“[1] – suur samm edasi pühakuks kuulutamise protsessis. Sellest ajast alates nimetatakse piiskop Alvaro del Portillot Auväärseks Jumala-sulaseks.

Protsessi jooksul intervjueeriti 133 tunnistajat. Nende hulgas oli 19 kardinali, 12 piiskoppi või peapiiskoppi. 62 tunnistajat on Opus Dei prelatuuri liikmed ning 71 ei kuulu sinna.

Vatikanile esitatud uurimise dokumentatsioon koosneb kolmest köitest, kokku 2530 leheküljest.

Panus Vatikani II kirikukogusse

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooline kronoloogia Alvaro del Portillo osaluse kohta Vatikani II kirikukogus:

  • 2. mai 1959 – nimetatud Vatikani II kirikukogu konsultandiks;
  • 10. august 1959 – VII katoliiklastest ilmikuid puudutava komisjoni president;
  • Nimetati täiuslikkuse astmete määramise eelkomisjoni liikmeks;
  • 12. august 1959 – valiti kaasaegse meedia III kongregatsiooni liikmeks;
  • 4. oktoober 1962 – nimetati leppimise eksperdiks;
  • 4. november 1962 – nimetati eksperdiks vaimulike ja kristlaste distsipliini komisjonis;
  • 8. november 1962 – vaimulike ja kristlaste distsipliini komisjoni sekretär;
  • Nimetati konsultandiks komisjonidesse, mis vastutavad piiskoppide juhitavate diotseeside korralduse eest ning usudistsipliini eest;
  • 29. september – detsember 1963 – vaimulike ja kristlaste distsipliini komisjoni teise sessiooni ajal, milles Alvaro del Portillo osales sekretärina, tehti komisjonile ülesandeks moodustada ühtne terviklik dokument (hiljem nimetatud Presbyterorum Ordinis) . Ta koordineeris komisjoni liikmetevahelist tööd, mis lõppes tervlikku tekstiga, mis koosnes ühest peatükist, mis omakorda oli jagatud 10 osasse.

Salvador Bernal, kes oli tema biograaf, iseloomustas teda järgmiselt: Alvaro del Portillo oli mees, kes nõudis, et preestrite jaoks peab olema eraldi paavstlik määrus. Samuti oli vaimulike ja kristlaste distsipliini komisjoni üks olulisemaid otsuseid „kaitsta sajandeid vana traditsiooni nende vastu, kes pidasid traditsioone üksnes liigseks vagatsemiseks. Vastav otsus arutles preestri rolli üle maailmas ning põhjendas miks vajab preester head ettevalmistust põhilistes inimväärtustes, et teenida oma ajastul elavaid mehi ja naisi. Samas hoiatas see otsus, et preestrid ei peaks kohanduma ilmalike elustiiliga, samuti peaksid preestrid vähem osa võtma partisanlikust poliitvõitlusest. Lõpuks viitas see otsus preestrite vabadusele liituda organisatsioonidega, mis ühel või teisel viisil aitavad neil saavutada isiklikku pühitsust, et veelgi paremini ellu viia nende preesterlikke kohustusi.“

„Vatikani II Kirikukogu lõppemisest polnud veel nädalatki mööda läinud, kui kardinal Ciriaci, antud paavstliku komisjoni president, kus Alvaro del Portillo oli teeninud sekretärina, saatis talle teate, kus väljendas oma südamlikku tänulikkust ning õnnitlused hea otsuse ja suure saavutuse eest.“ Kirjas seisis: „Sa juhtisid turvalisse sadamasse määruse, mis ei olnud kaugeltki mõni väheoluline konstitutsioon või seadus, mida Kirikukogu otsustas.“ Pärast põhjalikku debatti 7. detsembril 1965. Aastal, oli hääletustulemus dokumendil 2390 häält 4 vastu, mis oli peaaegu ühehäälne toetus. Kardinal Ciriaci ütles: „Ajalugu loeb selle määruse, mis käsitleb vaimuliku tsölibaati ning preesterkonna kõrgendatud missiooni, värskendavaks ning praktiliselt ühehäälseks kinnituseks Vatikani II Kirikukogus.“

Paavst Paulus VI kommenteeris tema tööd järgmiselt: „Olen hästi teadlik Sinu ettevaatlikkuse, visaduse ja peenekombelisuse ulatusest, mille tulemusena see otsus saavutati. Austades teiste vabadust omada ja väljendada oma isiklikke arvamusi, ei kaldunud Sa kunagi kõrvale truudusest preestri vaimsuse suurtele eesmärkidele.“

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • del Portillo, Álvaro (1969). Escritos sobre el sacerdocio. Pamplona: Eunsa. ISBN 9788431301309.

Väljavõtteid tema teostest

[muuda | muuda lähteteksti]

„Puhas rõõm põhineb järgmisele alusele: meie tahtele elada Jumalale ning soovile teenida teisi Jumala tõttu. Öelgem Issandale, et me ei taha midagi enamat peale tema teenimise rõõmuga. Kui me käitume sellisel viisil, siis leiame, et meie sisemine rahu, rõõm ja hea huumorimeel viib palju hingi Jumalale lähemale. Andke tunnistust kristlikust rõõmust. Näidake neile, kes teid ümbritsevad, et just see on meie suur saladus. Me oleme rõõmsad, kuna oleme Jumala lapsed, kuna tegutseme temaga, kuna võitleme, et olla Tema jaoks paremad. Kui me oma teel libastume, siis läheme tänulikult pihisakramenti vastu võtma, kus avastame vendluse kõikide meeste ja naistega.“ Jutlus, 12. aprill 1984, tsiteeritud Francis Fernandez Carvajal poolt „Vestlus Jumalaga“.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Decrees of the Congregation for the Causes of the Saints, June 28, 2012".

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]