Õendusharidus

Õendusharidus on akadeemiline distsipliin, mis keskendub õdede kliiniliste oskuste ja teadmiste õpetamisele. Õeõpe valmistab õdesid ette, et olla erialaselt pädevad, eetiliselt teadlikud ja suutelised tegutsema keerulistes tervishoiukeskkondades, rõhutades patsiendikeskseid eetilisi väärtusi, integreerides tehnoloogilisi uuendusi ja säilitades inimliku suhtluse.

Õeõppe nõuded Euroopas

Õendus on rahvusvaheliselt reguleeritud kutseala. Euroopa Nõukogu võttis 1967. aastal vastu õendusharidust käsitleva kokkuleppe.^[1] Euroopa Liidus on nõuded õenduse õppekavale kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/36 kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta.^[2] Direktiivi kohaselt peab üldõdede koolituse õppekava koosnema vähemalt kolmeaastasest täisajaga õppetööst, mis sisaldab vähemalt 4600 tundi teoreetilist ja kliinilist koolitust, kusjuures teoreetilise koolituse kestus moodustab vähemalt ühe kolmandiku ja kliinilise koolituse kestus vähemalt poole koolituse miinimumajast. Õppima asumise eelduseks on vähemalt 10-aastane üldharidus.

Õeõpe korraldus Eestis

Eestis omandatakse õe elukutse kõrghariduse esimese astme, rakenduskõrghariduse tasemel. Nõuded õppekavale ja selle elluviimisele on sätestatud kõrgharidusseaduse,^[3] kõrgharidusstandardi^[4] ja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud raamnõuetega,^[5] millega Eesti on ühtlasi üle võtnud Euroopa Liidu direktiivi 2005/36 nõuded. Raamnõuete kohaselt on õeõppe õppekava nominaalkestus 3,5 aastat ja õppemaht 210 ainepunkti. Koos täiendava spetsialiseerumisega on õeõppe nominaalkestus 4,5 aastat ja õppemaht tõuseb 270 ainepunktini. Õppekava hõlmab vähemalt 5460 tundi teoreetilist ja praktilist õpet, sealhulgas vähemalt 60 ainepunkti teoreetilist õpet ja 90 ainepunkti kliinilist õpet. Õeõppe alustamise eelduseks on keskharidus või sellele vastav kvalifikatsioon. Õeõpe toimub rakenduskõrgkoolis, kuid kliiniline õpe võib leida aset ka mujal rakenduskõrgkooli järelevalve all.

Teoreetilise ja praktilise õppe käigus saavad üliõpilased vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. Õeõppe käigus omandavad üliõpilased laialdased teadmised õenduse põhialustest, sh inimese anatoomiast, füsioloogiast ja psühholoogiast, tervislikust seisundist ja seda mõjutavatest keskkonnateguritest. Samuti õpivad nad õenduseetikat ning tervise ja õenduse üldpõhimõtteid. Lisaks omandavad nad praktilise kogemuse kliinilisest tööst, töötades koos pädevate õdedega ning osaledes tervishoiutöötajate praktilises koolituses, mis aitab neil arendada koostööoskusi teiste tervishoiu valdkonna spetsialistidega. Üliõpilased õpivad iseseisvalt hindama õendusabi vajadusi, kasutades selleks nüüdisaegseid teoreetilisi ja kliinilisi teadmisi ning kavandama, korraldama ja rakendama õendusabi. Samuti arendavad nad oskusi tulemuslikult koostööd teha tervishoiusektori teiste osalistega ja juhendada inimesi tervislikumate eluviiside ning enesehoolduse osas. Nende pädevusse kuulub ka elupäästvate meetmete rakendamine, õendusabi vajavate isikute ja nende lähikondsete nõustamine ja toetamine, õendusabi kvaliteedi tagamine ja hindamine ning kutsealane suhtlus ja koostöö tervishoiu valdkonnas. Lõpetajad peavad samuti suutma analüüsida õendusabi kvaliteeti, et täiustada oma kutsetegevust õena.

Kliiniline õpe toimub litsentseeritud sotsiaalabi- ja tervishoiuasutustes, kus üliõpilased osalevad tegevustes, mis on seotud õenduse ja õe vastutusega. Selle käigus õpivad nad meeskonnatööd, suhtlemist patsientidega ning õendusabi planeerimist, osutamist ja hindamist. Lisaks omandavad nad ka õendusabi juhtimiseks vajalikud oskused ja teadmised. Õeõppe lõpetamiseks on vajalik lõpueksam või lõputöö, mis moodustab õppekavas määratud õppemahust vähemalt 5 ainepunkti.

Eestis toimub õeõpe kahes rakenduskõrgkoolis, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, mis on mõlemad Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavad riigiasutused.^[6],^[7] Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekaval^[8] on lisaks Tallinnale võimalik õe eriala omandada ka Kohtla-Järve struktuuriüksuses.^[9] 2023. aasta seisuga olid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava õpperühmad ka Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava on avatud lisaks Tartule veel Viljandis ja Narvas.

Õe kõrghariduse omandanutel on võimalik jätkata õenduse alal õpinguid Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis terviseteaduse magistriõppekaval või Tartu Ülikoolis õendusteaduse õppekaval.

Õeõppe ajaloost Eestis

1867. aastal avati Tallinna Diakonisside Maja, mis hakkas täitma nii hooldushaigla kui ka õdede kooli funktsioone, andes haridust Eesti esimestele halastajaõdedele. 1872. aastal, asutati Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamidekomitee, mille peamine eesmärk oli sõjaolukorras arstiabi osutamine ja halastajaõdede koolitamine. 1875. aastal rajati seltsi algatusel Tartu haavakliinikus haigetalitajate kool.^[10]

1894. aastal avati Tartus Mellini kliinik, mille juurde kuulus ka õdede erakool. Aastal 1920 asutati Tallinna Keskhaigla juurde Eesti Punase Risti Halastajaõdede Kool, mis küll 1922. aastal suleti, kuid õdedekooli traditsioon jätkus Tartus. 1925. aastal asutati Tartu Ülikooli juurde Eesti Õdede Ühingu Õdede Kool, võeti vastu kuni 25-aastaseid keskharidusega naisi.^[10]

Nõukogude ajal kandsid meditsiinikoolid erinevaid nimesid, mida muudeti vastavalt tolleaegsetele poliitilistele otsustele. Eesti Õdede Ühingu Õdede Kool muudeti 1941. aastal Tartu Meditsiinikooliks. Aastatel 1944–1964 kandis see kool nimetust Vabariiklik Tartu Meditsiiniline Keskkool. 1964. aastal naasti Tartu Meditsiinikooli nime juurde. 1940. aastal Tallinna Keskhaigla juurde moodustatud Tallinna Õdede Kool muudeti 1941. aastal Tallinna Meditsiiniliseks Keskkooliks.^[10] Aastatel 1945–1957 tegutses meditsiiniline keskkool ka Rakveres ja aastatel 1945–1960 Viljandis.

Eesti taasiseseisvumise järel muutus oluliselt tervishoiualane haridussüsteem, sealhulgas õdede väljaõpe, võttes eeskuju teiste Euroopa riikide vastavast haridusest. Esimene oluline muudatus toimus 1992. aastal, mil suleti põhihariduse baasil õenduse õppekavad ja avati keskharidusel rajanevad õppekavad. 1996/1997. õppeaastast hakati meditsiinikoolides õpetama kutsekõrghariduse tasemel. 2005/2006. õppeaastast  korraldati meditsiinikoolid ümber rakenduskõrgkoolideks.^[10]

Viited

1. European Agreement on the Instruction and Education of Nurses, 1967, ETS No.59
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, 7. september 2005
3. Kõrgharidusseadus
4. Kõrgharidusstandard
5. Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded
6. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli põhimäärus
7. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli põhimäärus
8. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe eriala
9. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli struktuuriüksus Kohtla-Järvel
10. Ernits, Ü., Talvik, M., Tulva, T., Puusepp, K. (2020) Eesti õenduse ja õdede koolituse  kujunemisest ühiskonna muutumise tõmbetuultes. Kogumikus Tulva, T, Talvik, M., Ernits, Ü. (koostajad). Eesti õendus ajas ja muutumises, Tallinn: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, lk. 16–42^{[alaline kõdulink]}