Alice Toklas
| Alice Toklas | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 30. aprill 1877 |
| Surmaaeg |
7. märts 1967 (89-aastaselt) Pariis |
| Amet | kirjanik, memuarist |
Alice Babette Toklas (Alice B. Toklas; 30. aprill 1877 – 7. märts 1967) oli kirjanik Gertrude Steini armastatu.
Ta sündis San Franciscos keskklassi juudi perekonnas. Ta õppis Seattle'i ülikoolis.
Pärast ema surma oli Toklas koduperenaine.
29-aastaselt (1907) kohtas Toklas Leo Steini ning otsustas minna Pariisi. Seal tutvus ta 1907 Leo Steini õe Gertrude Steiniga. Toklas hakkas Gertrude Steini käsikirju masinal ümber lööma 1908; 1909 olid nad elukaaslased. 1910 kolisid nad aadressile Rue de Fleurus 27, millest sai nende kuulus kodu. Nad pidasid koos salongi, mida külastasid teiste seas ameerika kirjanikud (näiteks Ernest Hemingway ja Sherwood Anderson) ning avangardkunstnikud Pablo Picasso, Henri Matisse, ja Georges Braque. Leo lahkus nende juurest 1913. Steini majapidamises võttis Toklas varsti ohjad enda kätte. Stein, keda peeti suhte meespooleks, oli rahustav ja kuulav partner. Alice nimetas teda "tugevaks-tugevaks abikaasaks". Stein kirjutas aastate 1915 ja 1917 vahel Toklasele erootilise luuletuse "Lifting Belly", mida Steini eluajal ei avaldatud. Koos veedetud aastate jooksul kirjutasid nad teineteisele palju armastussedeleid, mis avaldati raamatus "Baby Precious Always Shines" (1999). Alice tõusis vara ja Gertrude, kes kirjutas hilisööni välja, jättis talle õrnu kirglikke sedeleid, et tema hommikuid lohutada, näiteks: "Baby precious Hubby worked and / loved his wifey, sweet sleepy wifey, / dear dainty wifey, baby precious sleep."
Olles Steini kokk, sekretär ja mänedžer, jäi Toklas tagaplaanile, kuni Stein avaldas 1933 oma memuaarid teosena "Alice B. Toklase autobiograafia". Eesti keeles ilmus raamat 1985. aastal sarjas Loomingu Raamatukogu ja 2008. aastal Eesti Ekspressi Kirjastuse sarjas "Mõte ja mälu". Tõlkis Malle Talvet.
Autobiograafia sisaldas just nagu Toklase suu läbi tähelepanekuid Steini elust ja tema sõpradest, sealhulgas Ernest Hemingwayst, Sherwood Andersonist, Pablo Picassost, Henri Matisse'ist ja Georges Braque'ist. Raamat ilmus kõigepealt lühendatult ajakirjas The Atlantic Monthly. Toklas räägib, kui paljude geeniuste naistega ta pidi istuma, sellal kui Stein vestles nende abikaasadega. Samuti on raamatus juttu sellest, kuidas Toklas ja Stein külastasid Alfred North Whiteheadi kodu Inglismaal ning kuidas nad sõja ajal osalesid Prantsuse haavatute Ameerika Fondis. Nad külastasid hospidale ning said hiljem Prantsuse valitsuselt autasu.
Pärast Gertrude Steini surma (1946) avaldas Toklas omaenda kirjanduslikud memuaarid "The Alice B. Toklas Cookbook" ("Alice B. Toklase kokaraamat"; 1954), milles meenutused vaheldusid toiduretseptidega. Kõige kuulsam toit selles (retsept on õieti pärit Toklase sõbralt Brion Gysinilt) on Hashisch Fudge, milles on kokku segatud puuviljad, pähklid, vürtsid ja canibus sativa, mille all mõeldakse kannabist. Selle järgi said teatud kannabisest keedetud vedelikud nimeks Alice B. Toklas brownies.
1963 avaldas ta oma autobiograafia "What Is Remembered" ("Mis on meeles").
Toklas on maetud Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule. Tema testamendi kohaselt kirjutati tema nimi tema ja Gertrude'i ühise hauaplaadi tagaküljele.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Toklas oli ahelsuitsetaja. Tal olid kerged vuntsid, mustlaste stiilis kõrvarõngad ja maniküüritud küüned.
Gertrude hüüdis Alice'it Pussyks ja Alice Gertrude'i Loveyks.
Tsitaat
[muuda | muuda lähteteksti]"Selleks, et prantslaste kombel süüa teha, peab tundma koostisosade kvaliteeti ja maitset. Ülepakkumine ei ole lubatav. Maitsed ei ole kõik ühendatavad. Need kvaliteedid ei ole ostetavad, kuid neid saab kultiveerida. Haute cuisine on jõudnud sellesse kadestusväärsesse seisundisse, et ta reageerib nendele tuntud printsiipidele instinktiivselt." ("The Alice B. Toklas Cookbook")
"Ma istusin tema kõrval ja ta ütles mulle varasel pärastlõunal: "Mis on vastus?" Mina vaikisin. "Sel juhul," ütles ta, "mis on küsimus?" Siis oli terve pärastlõuna rahutu, segane ja väga ebakindel ning hiljem sel pärastlõunal viidi ta ratastega kanderaamil ära ja rohkem ma teda enam ei näinud." ("What is remembered" lõpp, Steini viimased sõnad).