Anatoli Krikun
| Isikuandmed | |||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Hüüdnimi | Kriks | ||||||||||||||||||
| Sünniaeg | 24. märts 1948 | ||||||||||||||||||
| Sünnikoht | Tartu, Eesti | ||||||||||||||||||
| Pikkus | 190 cm | ||||||||||||||||||
| Kaal | 87 kg | ||||||||||||||||||
| Positsioon | tagamängija | ||||||||||||||||||
| Sportlaskarjäär | |||||||||||||||||||
| Profikarjäär | 1963–1986 | ||||||||||||||||||
| Koduklubi |
EPA (1963–1967) TRÜ (1967–1974) Tallinna Kalev (1974–1975) Standard (1976–1986) | ||||||||||||||||||
| Number | 4 | ||||||||||||||||||
| Medalid | |||||||||||||||||||
|
| |||||||||||||||||||
Anatoli Krikun (sündinud 24. märtsil 1948 Tartus) on Eesti korvpallur ja korvpallitreener.
Nõukogude Liidu koondises tuli ta 1967. aastal Euroopa meistriks, 1968. aasta suveolümpiamängudel ja 1970. aasta maailmameistrivõistlustel võitis pronksmedali.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on lõpetanud 1966. aastal Tartu 4. Keskkooli ja 1974. aastal Tartu Ülikooli, aastatel 1979–1984 õppis Moskvas Üleliidulise Kehalise Kasvatuse Uurimisinstituudi aspirantuuris.[1]
Krikun alustas sportlasteed Martin Kutmani treeningurühmas kergejõustikku treenides, korvpalli hakkas mängima EPA spordiklubis Ilmar Kullami ja Harri Russaku käe all, hiljem mängis ka Arne Laose, August Soku ja Heino Krevaldi ning Nõukogude Liidu koondises Sergei Baškini, Aleksandr Gomelski ja Vladimir Kondrašini juhendamisel.[1]
Sportlaskarjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Krikun on mänginud aastatel 1966–1969 Nõukogude Liidu noorte- ja juunioride koondises (ka kaptenina), 1967–1973 Nõukogude Liidu täiskasvanute koondises, 1965–1978 Eesti koondises ja Kalevi esindusmeeskonnas. Ta võitis 1968. aasta México OM-il ja 1970. aasta MM-il pronksmedali ning 1966. aasta juunioride EM-il ja 1967. aasta EM-il ning 1970. aasta universiaadil kuldmedali.[1]
„Mul on suur au ja rõõm, et sain olla osaline Eesti korvpalli parimast ajast. Minu esimene korvpallitreener Ilmar Kullam võitis 1952. aastal Helsingi olümpialt koos Joann Lõssovi ja Heino Kruusiga hõbemedali, mina, Priit Tomson ja Jaak Lipso saime 1968. aastal Mexico Citys pronksi ja Tiit Sokk täiustas medalikomplekti kullaga Soulis 1988. aastal, kui olin ENSV korvpalliosakonna juht.“ – Anatoli Krikun, 2020.[2]
Krikun sai Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil 1967. aastal hõbeda ja 1971. aastal pronksi. Nõukogude Liidu meistrivõistlustel 4. (1969), 5. (1972, 1974) ja viiel korral 6. koht (vahemikus 1965–1975). Krikun oli aastatel 1972–1977 Baltimaade karikavõistluste (Baltic Cup) võitjaid. Ta on tulnud 1969., 1970. ja 1973. aastal TRÜ ning 1980., 1982., 1983. ja 1986. aastal Standardi meeskonnas Eesti meistriks ning saanud aastatel 1964–1985 meistrivõistlustel lisaks 6 hõbedat ja 4 pronksi.[1]
Krikun moodustas koos Aleksei Tammistega paljude aastate vältel Eesti koondise tagamängijate paari.[3] Eesti koondises mängis Krikun 11 aasta jooksul 109 mängu, millest võideti 73.[4]
„Tammistel oli pehmelt öeldes päris terav keel. Ja mitte ainult minuga. Pealegi tahtis iga mees ju Nõukogude Liidu koondisse pääseda, sest meid ei eristanud tavainimesest palk, vaid välismaa-reisid. Maailma nägid tol ajal vaid suured poliitikud, kultuuriinimesed ja sportlased. Need olid väga erilised reisid. Aga tavaelus oleme me saanud ka Tammistega kenasti läbi.“ – Anatoli Krikun 2020. aastal kunagise suure konkurendi Aleksei Tammiste kohta.[2]
Mängijaprofiil
[muuda | muuda lähteteksti]190 cm pikkust Krikuni on kirjeldatud kui omaaegset pallivirtuoosi, kes oli juba 17-aastaselt esindusmeeskonna Tartu Kalevi ja Eesti koondise liige. 1965/66. aastavahetusel sai ta läbi aegade ühe noorimana tuleristsed Nõukogude Liidu täiskasvanute koondises. Krikuni tundlik ja temperamentne mängustiil oli paljudele sümpaatne.[4][3]
Statistika
[muuda | muuda lähteteksti]Tiitlivõistlused
[muuda | muuda lähteteksti]| Võistlus | Koondis | Punktid[5] |
|---|---|---|
| 1967. aasta EM | NSVL | 8,9 |
| 1968. aasta OM | NSVL | 5,6 |
| 1970. aasta MM | NSVL | 4,3 |
| Hooaeg | Võistkond | Mängud | Minutid | 2-punktivisked % | Vabavisked % | Lauapallid | Korvisöödud | Punktid[6] |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 1963/1964 | EPA | 14 | 16,6 | 41,4 | 40,8 | 5,0 | 0,1 | 5,4 |
| 1964/1965 | EPA | 7 | 25,9 | 55,6 | 65,0 | 6,4 | 0,0 | 10,4 |
| 1965/1966 | EPA | 6 | 35,0 | 54,2 | 65,2 | 5,2 | 1,0 | 17,2 |
| 1966/1967 | EPA | 14 | 37,3 | 54,9 | 69,9 | 6,6 | 0,4 | 25,4 |
| 1967/1968 | TRÜ | 4 | 34,7 | 58,9 | 53,8 | 4,3 | 1,0 | 20,0 |
| 1968/1969 | TRÜ | 12 | 29,7 | 57,9 | 87,5 | 5,5 | 0,6 | 15,8 |
| 1969/1970 | TRÜ | 2 | 37,5 | 33,3 | 62,5 | 5,0 | 1,0 | 7,5 |
| 1970/1971 | TRÜ | 3 | 29,3 | 58,0 | 90,0 | 3,0 | 0,7 | 22,3 |
| 1972/1973 | TRÜ | 5 | 30,0 | 65,6 | 100 | 3,8 | 1,6 | 25,6 |
| 1973/1974 | TRÜ | 5 | 34,4 | 44,7 | 58,3 | 3,2 | 0,4 | 16,6 |
| 1976/1977 | Standard | 3 | 25,0 | 26,7 | 0 | 1,7 | 0,3 | 2,7 |
| 1977/1978 | Standard | 13 | 32,1 | 50,2 | 79,3 | 0 | 0 | 20,6 |
| 1978/1979 | Standard | 14 | 32,0 | 54,8 | 87,0 | 2,9 | 0,9 | 17,7 |
| 1979/1980 | Standard | 9 | 27,7 | 55,1 | 90,9 | 2,8 | 1,7 | 14,2 |
| 1980/1981 | Standard | 14 | 31,7 | 57,1 | 83,3 | 2,5 | 0,6 | 17,1 |
| 1982/1983 | Standard | 15 | 28,8 | 50,9 | 72,7 | 2,1 | 1,0 | 12,9 |
| 1983/1984 | Standard | 15 | 31,6 | 51,1 | 83,3 | 0 | 0 | 9,8 |
| 1984/1985 | Standard | 5 | 32,2 | 50,8 | 81,8 | 0 | 0 | 16,2 |
| 1985/1986 | Standard | 14 | 23,6 | 49,4 | 50,0 | 0 | 0 | 8,1 |
Treeneritöö
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast mängijakarjääri lõppu oli Krikun aastatel 1984–1990 ENSV Spordikomitees korvpalli vanemtreener.[1]
„Mõned kuud enne 1988. aastal Soulis olümpiavõitjaks tulemist oli Nõukogude Liidu koondis Tallinnas laagris. Aleksandr Gomelski armastas Eestit ja Tallinna. Pirital oli neil väga ilus ja puhas kuue korviga saal. Joosta sai hästi ja jõusaal oli ka olemas. Seepärast nad siin käisid. Olin Spordikomitee korvpalliosakonna juhina nende laagriga seotud ja sõitsime hotellist Kalevi staadionile jalgpallitrenni. Et mehi oli paaritu arv, ütles Gomelski mulle, et mine mängi ka. Olin toona 40-aastane - mees parimas eas, nagu tema ütles (Naerab.). Ja nii ma mängisingi paar kuud enne Souli mänge Arvydas Sabonise, Šarūnas Marčiulionise, Rimas Kurtinaitise, Tiit Soku ja teiste tulevaste olümpiavõitjatega jalgpalli. Ma pean seejuures ütlema, et kõik leedukad olid ka jalgpallis väga osavad.“ – Anatoli Krikun, 2020.[2]
1990. aastast töötas Krikun Soomes spordipedagoogi ja treenerina, sealhulgas 2000. aastal oli ta Helsingi ToPo meeskonna peatreener ja lühikest aega ka Soome koondise abitreener. Muuhulgas juhendas ToPos ja Soome koondises Lauri Markkaneni isa Pekka Markkaneni.[3][2]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1966 – NSV Liidu meistersportlane[1]
- 2001 – Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk[1]
- 2020 – Eesti korvpalli kuulsuste hall[1]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Elab perega Soomes, poeg tegeleb Soomes ettevõtlusega.[2]
Abikaasa Tatjana Krikun on tantsija, kes on tantsinud aastatel 1969–1989 Estonias ja töötanud ka ballettmeister-repetiitorina.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Biograafia ESBL-is
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Anatoli Krikun: mida raskem on olukord, seda uhkem on sellest püstipäi välja tulla Eesti korvpall 100, 2020.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Anatoli Krikun Eesti korvpall 100, 2020.
- ↑ 4,0 4,1 Anatoli Krikun 75. Palju õnne! Eesti Korvpalliliit, 24.03.2023.
- ↑ Anatoli Krikun FIBA Archive.
- ↑ Anatoli Krikun Eesti Korvpalliliit.
- ↑ Tatjana Krikun Eesti Teatriliit.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tiit Lääne, "Eesti olümpiamedalivõitjad 1912–2006", 2006 (ISBN 9949427258; leheküljed 134–135)