Carlos Montoya

Carlos Montoya (13. detsember 1903 Madrid, Hispaania – 3. märts 1993 New Yorgi osariik) oli silmapaistev flamenkokitarrist, populaarse tänapäevase flamenkostiili looja.

Lapsepõlv ja karjäär

Carlos Montoya sündis 13. detsembril 1903 Hispaanias Madridis mustlasperekonnas. Tunnustatud flamenkokitarristi Ramón Montoya sugulasena oli ta justkui sündinud flamenkokitarri mängima. Suurimaks takistuseks flamenkoõpingutel sai aga just tema kuulus onu, kes keeldus Carlosele oma nõkse õpetamast. Carlos hakkas kitarri õppima koos oma emaga ja juuksurist naabriga, kelleks oli Pepe el Barbero (tõlgituna Pepe Juuksur). 14-aastaselt saatis ta kitarril tantsijaid ja lauljaid Madridi kohvikutes.

1920.–1930. aastatel esines ta juba Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias. II maailmasõja puhkemine viis ta Ameerika Ühendriikidesse, kus said alguse tema edukaimad aastad muusikuna ning sagedased tuurid tantsijaga La Argentina. II maailmasõja ajal (u 1941. aastal) New Yorki sisseelanuna hakkas ta käima ringreisidel, tuues oma tulise stiili kontserdisaalidesse, ülikoolidesse ja orkestritesse.

Montoya oli küll aasta läbi ringreisidel, kuid naasis alati jõuluks oma kodumaale Hispaaniasse, et veeta pühad koos perega.

Kitarrimängu stiil

Montoya mängustiil oli isikupärane. Brook Zerni andmetel olevat ta kord öelnud:

"Ma ei mängi nii, nagu ma mängin, et publikule meelejärele olla, kuigi see nii on, vähemalt siiani, viiel mandril, ja ükski teine flamenkokitrarrist ei täida kunagi Houston Astrodome'i nii, nagu mina seda olen teinud. Ei, ma mängin nii enda pärast, sest minu jaoks flamenkokitarr just täpselt nii peabki kõlama. Mulle tundub veider, et teadmatu publik sellega nõustub, kuid tõelised flamenko aficionado'd on selgelt vastu... aga nii see juba on."

Tema stiil ei leidnud erilist tunnustust tõsistelt flamenkoõpilastelt, kes lugesid selle vähem hiilgavaks, kui paljud teised stiilid, kaasaarvatud Montoya onu Ramóni oma. Carlose enda lemmikflamenkokitarrist, toetudes Zernile, oli Currito de la Geroma. See, et ta oli aficionado'de seas ebapopulaarne kitarrist, võlgneb tõenäoliselt palju asjaolule, et Montoya õppis ebatraditsioonilisel viisil, mis hülgas compás'e, mis oli arenenud koos flamenkoga sadade aastate jooksul. Paljud tema tööd ei pea isegi kinni täiuslikust tempost, tõstes ja langetades seda peaaegu pentsikult. Teda imetleti tema kiirete picados'de tõttu ja kahtlemata tõi silmnähtavalt muljetavaldav tempo talle populaarsuse rahvusvahelisel laval, kuid aficionado'le pole kiirus midagi ilma compás'eta (võte kiirete ja ilusate falsetta'de mängimiseks, ilma rütmist või raamistikust välja minemata).

See on tema unikaalne töö, mis eraldas flamenkokitarri ainult tantsijale saateks olemisest ja andis sellele ome elu ja žanri. Tänapäevase flamenko definitsioon on loodud toetudes Carlos Montoya töödele.

Surm

Montoya suri flamenkolegendina 89-aastaselt südamerabandusse Long Islandil Wainscotti linnas.