David Huron

David Huron Tartu Ülikoolis peetud seminaril 7. veebruaril 2013

David Huron (sündinud 1. juunil 1954 Peace Riveris Alberta provintsis) on Kanada ja Ameerika Ühendriikide muusikateadlane.

1998. aastast on ta Ohio Osariigi Ülikooli muusikaprofessor. Tema peamine uurimisvaldkond on kognitiivne muusikateadus.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Huron sündis Kanadas põllumajandusspetsialisti perekonnas kolmanda lapsena. Lapsena õppis ta klaverit, flööti ja orelit, samuti võttis eratunde muusikateoorias. Tema lapsepõlves kolis perekond pealinna Ottawasse, kus ta õppis muusikakallakuga keskkoolis. Tema õppeedukus jättis soovida ja teiste ainete vastu peale muusika ta huvi ei tundnud. Aasta enne keskkooli lõpetamist kolis perekond Toronto lähistele Guelphi väikelinna, kus tulevane muusikateadlane koolist edasijõudmatuse tõttu välja visati.

Ühe aasta õppis ta flöödimängu Torontos Kuninglikus Konservatooriumis. Seejärel õppis veidi elektroonikat, töötas kodulinna Guelphi orelitehases ja hiljem samas linnas Foseco terasetehases.

Septembris 1975 jätkas ta haridusteed Waterloo Ülikooli integreeritud õpingute programmis, mis võimaldas üliõpilastel ise oma õppekava kokku panna. Ülikool pakkus oma aja kohta radikaalset avatud õppekava, kus kohustuslikud ained puudusid täielikult. Huron kuulas seal peamiselt loenguid muusika, füüsika, psühholoogia ja infotehnoloogia alal. Ta lõpetas ülikooli 1978. aastal, kaitstes bakalaureusetöö teemal "Arvutite rakendusvõimalused muusikas, muusikateaduses ja helisignaalide töötlemisel".

Aastatel 1978–1984 tegutses Huron muusiku ja heliloojana. 1980. aastal jätkas ta õpinguid Yorki Ülikooli interdistsiplinaarsete õpingute programmis, kus ta keskendus ideede ajaloole. Oma magistritöö kirjutas ta muusikalise arengu ideest, kuid selles sisaldunud kriitika tõttu Theodor Adorno seisukohtade suhtes ei lubatud Huronit kaitsmisele ja tal kulus täiendavalt kaks aastat muudatuste tegemiseks, mis oleksid kaitsmiskomisjonile vastuvõetavad.

Magistriõpingute ajal arenes Huronis välja huvi muusikapsühholoogia vastu. Oktoobris 1986 astus ta doktorantuuri Suurbritannias Nottinghami Ülikoolis, kus tema juhendajateks olid professorid Ian Bent ja Robert Pascall. Ta kirjutas ja kaitses oma väitekirja muusikateaduses kahe ja poole aastaga.

1989. aastal alustas ta akadeemilist karjääri Waterloo Ülikooli Conrad Grebeli kolledži lektorina. Kaks aastat hiljem edutati ta dotsendiks. 1996. aastaks oli ta samas kolledžis muusika ja psühholoogia dotsent ning inseneriteaduse adjunktprofessor. Peamiselt õpetas Huron muusikateooriat. Tema huvivaldkonnaks kujunesid muusika mõistmise viisid, mida ta uuris ja õpetas tuginedes psühholoogia ja sotsioloogia meetoditele.

Alates jaanuarist 1998 on ta töötanud Ohio Osariigi Ülikooli muusikaprofessorina. Külalisõppejõuna on ta õpetanud California Ülikoolis ja Stanfordi Ülikoolis.

7. veebruaril 2013 pidas David Huron ka avaliku loengu Tartu Ülikoolis.

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

David Huroni peamised uurimisvaldkonnad on muusikapsühholoogia, süstemaatiline ja kognitiivne muusikateadus, aga ka infotehnoloogia rakendusvõimalused muusikateaduses. Tema motivatsiooniks ja ambitsiooniks teadlasena on olnud jõuda arusaamisele, miks on muusika inimesele nauditav.

Ohio Osariigi Ülikooli muusikakooli juurde on tema eestvedamisel rajatud kognitiivse ja süstemaatilise muusikateaduse laboratoorium, mida Huron ise juhib. Seal uuritakse, kuidas inimene muusikat tajub ja tunnetab.

Huroni uuringutes on tähtsal kohal olnud kultuuridevahelise võrdluse komponent. Ta on tegelenud Põhja-Ameerika indiaanlaste, hiina, jaapani, korea, hassiidi, Bali ja Musta Aafrika muusika analüüsiga.

Huron on loonud ka arvutitarkvara muusika uurimiseks. Alates 1986. aastast on ta seotud Humdrum Toolkiti nime all tuntud tarkvara arendamisega. Koostöös Craig Sappiga on ta loonud tarkvara Themefinder, mis aitab identifitseerida muusikas esinevaid teemasid.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

David Huron on paljude artiklite autor. Tema sulest on ilmunud ka kolm raamatut (kaks tehnilist juhendmaterjali oma tarkvara juurde ja üks teadusmonograafia):

  • "The Humdrum Toolkit: Reference Manual" (Center for Computer Assisted Research in the Humanities, 1995)
  • "Music Research Using Humdrum: A User's Guide" (Center for Computer Assisted Research in the Humanities, 1999)
  • "Sweet Anticipation: Music and the Psychology of Expectation" (MIT Press, 2006)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]