David Premack

David Premack (26. oktoober 1925 – 11. juuni 2015) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, Pennsylvania Ülikooli psühholoogia emeriitprofessor.

Ta õppis Minnesota Ülikoolis loogilise positivismi hiilgeajal, mil ülikooli psühholoogia ja filosoofia teaduskonnad olid väga tihedalt seotud. Herbert Feigl, Wilfred Sellars ja Paul Meehl viisid läbi filosoofia seminare ning grupidünaamikat õpetasid Leon Festinger ja Stanley Schacter.

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Premack hakkas primaate uurima 1954. aastal Yerkesi primaatide bioloogia laboratooriumis Floridas. Tööd kahe esimese katsealuse šimpansiga, Sarah' ja Gussiega, alustas ta Missouri Ülikoolis ning võttis nad kaasa ka California Ülikooli Santa Barbarasse. Seejärel liikusid nad Pennsylvania ülikooli, kus Premackil oli kokku üheksa šimpansit. Premacki esimene teadustöö (1959) oli sarrustuse teooria, mis sai tuntuks kui Premacki printsiip. Selle teooria järgi sarrustavad tõenäolisemad käitumised vähem tõenäolisemaid käitumisi [1].

Premack lõi 1978. aastal koos Guy Woodruffiga vaimuteooria, mis on osutunud kasulikuks psühholoogias ja neuroteaduses [2]. Vaimuteooria kohta on avaldatud sadu artikleid eri teadusaladel, nagu näiteks võrdlev psühholoogia [3][4], arengupsühholoogia [5] ning sotsiaalne neuroteadus [6].

Premack leidis koos kolleegidega sarnane/erinev analüüsi abil, et šimpansid oskavad kasutada analoogiat. Sarnasus/erinevus ei ole seotud objektidega (nt A sarnaneb A-ga, A erineb B-st) või omadustega, see on seos suhete vahel, näiteks: AA ja BB, CD ja EF ning AA ja CD. AA ja BB on omavahel sarnased, suhe nende vahel on sarnane. CD ja EF erinevad teineteisest, kuid nendevaheline suhe jääb samaks. Nende seoste alusel õpetati šimpansitele sõna "sarnane" nagu AA ja "erinev" nagu CD. Sõnade õppimisel kasutasid šimpansid spontaanseid analoogiaid füüsiliselt (nt väike ring suhestub suure ringiga nagu väike kolmnurk suure kolmnurgaga) ja funktsionaalselt (nt võti suhestub lukuga nagu korgitser pudeliga) sarnase reaktsiooni vahel [7].

Premack leidis mitteverbaalse meetodiga testides, et nii lapsed kui ka šimpansid suudavad teha põhjuslikke järeldusi [8].

Premack näitas, et šimpansid oskavad tükkidest kokku panna näo kujutise, asetades silmad, nina ja suu õigesse kohta. Samuti oskavad šimpansid sümboolselt käituda. Erinevates olukordades enda peeglist jälgimisel mütsi, prillide ja kaelakeega, oskasid nad 48 tundi hiljem näo pildil ära märkida pealae (mütsi), silmad (prillid) ja kaelapiirkonna (kaelakee) asukoha [9].

Premack väitis, et lapsed jagavad maailma kaheks: teiste poolt liigutatavateks ja iseseisvalt liikuvateks objektideks. Ta tõi välja, et imikud omistavad eesmärgipäraselt iseliikuvatele objektile kavatsuse, mis on aluseks hinnangule, näiteks positiivne hinnang antakse õrnale tegevusele, kui üks objekt hoolitseb teise eest, negatiivne hinnang karmile tegevusele, kui üks objekt lööb teist. Seega hindavad imikud positiivselt, kui üks objekt aitab eesmärgi saavutamiseks teist, ja negatiivselt, kui üks objekt takistab teisel eesmärgi saavutamist. Kokkuvõtvalt leidis Premack koos Ann Premackiga, et imikud võrdustavad hoolitsemise aitamisega ja löömise takistamisega (hoolimata füüsilistest erinevustest) [10][11].

Premack uuris ka loomade ja inimeste intelligentsuse erinevusi. Inimesed on võimelised saavutama mitmeid eesmärke, loomad vaid ühte [12]. Inimese kompetents koosneb mitmetest evolutsiooniliselt sõltumatutest komponentidest (erinevad oskused ja tegevused), loomade kompetentsus koosneb ühest evolutsioonilisest komponendist (toitumisega seonduv) [13] .

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Premack on järgmiste teoste autor:

  • "Original Intelligence: The Architecture of the Human Mind" (2002) (koos Ann James Premackiga)
  • "The Mind of an Ape" (1983) (koos Ann James Premackiga)
  • "Intelligence in Apes and Man" (1976)
  • "Gavagai! : or the Future History of the Animal Language Controversy" (1985).
  • "Language in chimpanzees?" (1971)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Premack, D. (1959). Toward empirical behavior laws: I. Positive reinforcement. Psych Rev., 66, 219-233.
  2. ↑ Premack, D. & Woodruff, G. (1978). Does the chimpanzee have a theory of mind? Behav. Brain Sc., 4, 515-526.
  3. ↑ Call, J. & Tomasello, M. (2008). Does the chimpanzee have a theory of mind? 30 years later. Trends Cogn Sci., 12(5), 189-192.
  4. ↑ Emery, N.J. & Clayton, N.S. (2009). Comparative social cognition. Annu Rev Psychol.,60, 87-113.
  5. ↑ Wellman, H.M. & Cross, D. (2001). Theory of mind and conceptual change. Child Dev., 72(3), 70270-7.
  6. ↑ Yoshida, W., Dolan, R.J., & Friston, K.J. (2008). Game theory of mind. PLoS Comput Biol, 4(12), e1000254.
  7. ↑ Gillan, D. J., Premack, D., & Woodruff, G. (1981). Reasoning in the chimpanzee: 1. Analogical reasoning. J Exp Psych: Animal Behavior Processes, 7, 1-17.
  8. ↑ Premack, D. (1976). Intelligence in ape and man. Erlbaum Associates, Hillsdale, N.J.
  9. ↑ Premack, D. (1975). Putting a face together. Science, 188, 228-236.
  10. ↑ Premack, D. (1990). The infant's theory of self-propelled objects. Cognition, 36, 1-16.
  11. ↑ Premack, D., & Premack, A. (1994). Infants attribute value +/- to the goal-directed actions of self-propelled objects. J Cog. Neuroscience, 9, 848-856.
  12. ↑ Premack, D. (2007). Human and animal cognition: Continuity and discontinuity. Proc Nat Aca Science, 104, 13861-13867.
  13. ↑ Premack, D. (in press). Why humans are unique: Three theories. Perspectives on Psychological Science.