Eerik Haamer

See artikkel räägib maalikunstnikust. Sportlase kohta vaata artiklit Eerik Haamer (sportlane).

---

Eerik Haamer
Sündinud	17. veebruar, 1908 Kuressaare, Eesti
Surnud	4. november, 1994 Kungälv, Rootsi
Rahvus	eestlane
Haridus	Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala	maalikunst
Tuntud teoseid	"Pime", "Noor ema", "Perekond vees", "Saaremaa"

Eerik Haamer (õieti Erich Haamer; 17. veebruar 1908 Kuressaare – 4. november 1994 Kungälv, Rootsi) oli eesti maalikunstnik.

Elulugu

Eerik Haamer sündis Kuressaares Aleksander Haameri ja Karoliine-Juliane Jasneri kolmest pojast noorimana.

Lõpetanud 1926. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi reaalharu^[1], õppis tulevane kunstnik aastatel 1928–1931 Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis. 1931. aastal kujundas ta krooliujumist tutvustava voldiku. Aastal 1930 astus ta Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kus oli viis aastat Nikolai Triigi õpilane.

Pärast kooli lõpetamist töötas Tartu Poeglaste Gümnaasiumis joonistamise ja võimlemise õpetajana. 1941. aastal asus ta elama Tallinna ning töötas sõja ajal Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis maali-, joonistus- ja anatoomiaõppejõuna.

Sügisel 1944 põgenes Nõukogude okupatsiooni eest Vilsandilt paadiga Rootsi, kus liitus juba sama aasta märtsis Soome sõitnud perekonnaga. Aastatel 1945–1975 elas ta Göteborgis, kus töötas kuni 1954. aastani etnograafiamuuseumi arhiivis ja pärast seda Nils Einar Erikssoni arhitektuuribüroos joonestajana.

Kodumaad külastas Eerik Haamer kahel korral. 1970.–1971. aasta vahetusel oli Kadrioru kunstimuuseumis tema teoste näitus, mille avamisel viibis ka kunstnik ise. 1986. aasta mais oli Kadrioru kunstimuuseumis taas tema teoste näitus ning siis õnnestus tal veeta pool päeva ka Kuressaares.^[2]

1975. aastal kolis Kungälvi, kus suri 4. novembril 1994. Urn tema põrmuga on maetud vanemate hauaplatsile Kudjape kalmistul.

Looming

Haameri sõjaeelse loomingu võtmemotiiviks kujunes Ruhnu saar, kuhu kunstnik sattus oma kunstnikutee alguses uue ainestiku otsingutel. Ruhnu ainesest kujunes Haameri elu edukaim motiiv. Ruhnu-ainelisi teoseid lisati alati Eesti esindusnäituste kavva ning 1937. aastal omandas teose "Ruhnu kalurid" Kaunase Kunstimuuseum, teose "Kalasadamas" Budapesti Kunstimuuseum ning Rooma Kunstimuuseum ostis 1938. aastal Haameri "Kammeljapüüdjad".

Tema selle perioodi loomingut iseloomustavad suvisele Saaremaale iseloomulikud kõrbenud toonid ning saarlane oma igapäevategevuste juures. Selliste maalide seeria algab 1938. aastal teosega "Pime", kus pime mees kolib koos oma vara, laste, koera ja kalaga. Sotsiaalseid probleeme käsitles ta maalides "Põud", "Perekond vees" ja "Teeandja". Viimane on valminud 1943. aastal, juba Saksa okupatsiooni ajal, kus matsil tuli naasnud saksa eest teelt kõrvale astuda. 1940. aastal maalis ta panoraamse maali "Saaremaa", mis on maalitud Atla ja Karala motiividel. Kunstnik tegi selle taiese oma venna Eugen Haameri projekteeritud Kuressaare Algkooli uue hoone tarbeks, kus see asus saali ukse kohal^[2].

Rootsi perioodi algusaegade teostes on tunda ümbritseva looduse võõrust ja ümberasumisele järgnenud kaotustunnet ning koduigatsust. Sel perioodil elasid vanad kujundid ja motiivid kunstniku loomingus jõuliselt edasi. Esialgu maaliski ta Ruhnu-ainelisi mälestusmaale, kuid 1950. aastatel hakkas ta kujutama realistlikult Rootsi ja Norra kalurite elu. Neid aastaid on nimetatud Haameri pagulusaastate loomingu ekspressiivseks perioodiks. Samast perioodist pärinevad ka monumentaalmaalid Lapimaa põhjapõdrakarjadest.

1954. aastal ilmus Torontos Eerik Haameri illustratsioonidega "Kalevipoeg"^[3]. Kunstnik tegi väljaande jaoks 25 illustratsiooni, millest viis jäid eri põhjustel kasutamata^[4].

1950.–1960. aastatel vahetas Haamer tihti motiive ning tema looming sõltus reisidel kogutud muljetest. Aastatel 1958–1960 reisis ja maalis ta Hispaanias ja Portugalis. 1959. aastal külastas kunstnik Nazare kaluriküla Portugalis, kus leidis ainet mitmete maalide jaoks.

1970. aastatel hakkas ta maalima sotsiaalkriitilises realismis, kaldudes kohati groteski. Kompositsioonides on esikohal rahvarohked peo- ja pidulauastseenid, kus kunstnik realiseeris oma pikaajalisi tähelepanekuid inimkarakteritest. Ta lõi rea maale lapsepõlve-Kuressaare mälupiltide najal. Üheks niisuguseks oli poisikesena osavõtt Kuressaare tuletõrjujate igakevadisest paraadist. Selle mälestuse najal sündis teos "Pidupäev".

Hilisesse loomeperioodi kuuluvad ka Bohusläni kaljusid kujutavad seeriad.

Tema tuntumate maalide seas on "Pime", "Noor ema", "Perekond vees" jt.

Isiklikku

Tema vend Harri Haamer oli vaimulik ja skaudijuht, teine vend Eugen Haamer arhitekt ja ehitusinsener.

Aastatel 1931–1954 oli abielus Lille Haameriga (sündinud Ploompuu). Lille Haamer mängis tähtsat osa Eerik Haameri kunstnikuteel ja just naise mõjutustel ja majanduslikul toel teostusid kunstniku õpingud Pallases. Rootsis oli Lille see, kes tõukas Haamerit "Kalevipoja" illustratsioonidega tegelema. Nende poeg Joel Haamer on okeanoloog. 1940. aastal võttis ta Lille isalt Jakob Ploompuult üle Laane talu Koitjärvel. Lille suri 1954. aastal. 1963. aastal abiellus Eerik Haamer rootslanna Kajsa Erikssoniga.

Mälestuse jäädvustamine

2005. aasta jaanuaris avati Kuressaares Eerik Haameri teoseid eksponeeriv Haamerite näitusemaja. 2011. aastal galerii suleti, kuid on pärast võõrandamist 2013. aastal soovijaile avatud. See sisaldab töid uue omaniku Tõnis Kipperi erakunstikogust.^[5][6]

2017. aastast annab Kuressaare linn ja selle õigusjärglane Saaremaa vald välja Eerik Haameri nimelist kunstiauhinda.^[7]

Viited

1. Vilistlased. Kuressaare Hariduse Kooli veebisait.
2. Helju Pärt, Mõtteheideid Eerik Haamerist, Meie Maa, 12.02.1993
3. Erik Haamer ja Kalevipoeg, Kungälv : EST.-ART, 1990
4. Wello Uuskyla, Kohtumine Erik Haameriga
5. Kõrvits, Margit. KODU KUI KUNSTIMUUSEUM | Tõnis Kipperi kodu uks on kunsti­huvilistele valla. Eesti Naine, 23. aprill 2020.
6. Untera, Anne. Kaks väärilist – Eerik Haamer ja Uno Roosvalt. Sirp, 9. märts 2018.
7. "Eerik Haameri nimelise kunstiauhinna statuut". Riigi Teataja. Vaadatud 04.01.2022.

Allikad

• Eha Komissarov, tekst näitusele "Intiimselt Eerik Haamerist", Adamson-Ericu muuseum, 1999