Artikli neutraalsus on vaidlustatud! |
See artikkel vajab toimetamist. (September 2018) |
Tallinna Piiskoplik Toomkirik, Tallinnas | |
Lühend | EELK |
---|---|
Asutatud | 1949 |
Peakorter | Tallinn |
Asukoht | Kiriku plats 3, 10130 Tallinn |
Tegevuspiirkond | kogudused Eestis ja välismaal |
Liikmed | 167 kogudust |
Peapiiskop | Urmas Viilma |
Juhtkond |
EELK Konsistoorium EELK Kirikukogu |
Allorganisatsioonid | Praostkonnad ja kogudused |
Veebileht | Koduleht |
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. EELK-l on Eestis 12 praostkonda, 167 kogudust, 214 vaimulikku ja alates 2010. aastast lisaks eraldi Välis-Eesti piiskopkond.
EELK-d juhib peapiiskop Urmas Viilma, kes pühitseti ametisse 2. veebruaril 2015. EELK kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit. EELK kõrgeim seadusandlik organ on EELK Kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget. Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.
2024. aasta 1. maist jaguneb EELK neljaks piiskopkonnaks[1]:
1944 sügisel Anton Eilart kt.
EELK-l on 12 praostkonda:
Eestis on 167 EELK kogudust, mis on jaotatud 12 praostkonda. Kokku arvatakse luterliku kirikuga seotud olevat umbes 170 000 inimest.[2]
28. aprillil 1949 saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evangeeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".[5]
Luterliku Maailmaliidu asutajaliige alates 1947. aastast, emigratsioonis tegutsenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (lühend E.E.L.K.) suutis takistada Eesti NSV tegutsenud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vastuvõtmist maailmaliitu kuni 1963. aastani.[6] 1957. aastal kirjutas Stockholms-Tidningen Eestlastele: "On vastuvaidlematu fakt, et Eesti kiriku ainukene seaduslik riigipea on auväärne piiskop Johan Kõpp, valitud E. V. seadusliku kiriku põhimääruse järele. Tema isiklikult astus maailmaliidu asutamisel Lundis Eesti kirikuga selle liikmeks ja tema jurisdiktsiooni Eesti kiriku üle tunnustati selle aktiga. Sellel taustal tundub imelikuna, et Maailmaliit on pidanud vajalikuks üle seadusliku kirikupea pidada kontakti isikutega, kes ilmselt ebaseaduslikult tahavad esindada paljukannatanud Eesti kirikut kommunistliku okupatsioonivõimu poolt ametisse seatuna. ... Millal on aga kommunistide marionettkirikupead, näit. Kiivit või Turss, julgenud selliselt vabaduse eest välja astuda? Nad ei saa, sest nad ei esinda tegelikkuses oma kirikut ega rahvast, vaid silti nende tühjade toolide kohal: "USSR", oma kommunistlikku peremeest."[7]
"Et nimetatud saabumata jäid, selles on tõenäoliselt määrav olnud orjastatud rahvaste vabaduses tegutsevate kirikute energiline vastuseis, mille eriti mõjuvaks väljenduseks olid kahtlemata õp. Veemi seletused ja ülekuulamine USA Senati uurimiskomisjoni ees."[8]
1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva [9]. See ei läinud siis korda pagulaseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.
1975. aastal kohtusid mõlema kiriku esindajad Kirikute Maailmanõukogu täiskogu koosolekul Nairobis. Konrad Veem on seda kirjeldanud järgmiselt:
"Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallaletungiga neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja anneksioon. Mitmed rahvusvahelised paktid on jõhkral kombel rikutud. Eesti rahvast on saamas vähemusrahvus oma kodumaal slaavi rahvaste elama asumise tõttu Eesti pinnale. Kui Moskva patriarhaadi esindajad sellele tõttavad vastama eitades toime pandavat vägivalda ja õigustades Nõukogude Liidu rahupoliitikat, annab see võimalusi uuteks repliikideks, nüüd juba vaimuliku sisuga. ...
Suur on imestus, kui kolmanda päeva (istungi) arutluse algul antakse sõna assessor Hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil, mida tõlgitakse simultaanselt viide keelde[10]"
1989. aastal iseloomustas Toomas Paul kiriku eksisteerimise tingimusi järgmiselt: "... lubatud on teatavate religioossete vajaduste rahuldamine muust maailmast eraldatud hoonetes, kusjuures nood "vajadused" on ebaloomulikud[11]."
EELK annab välja mitmesuguseid autasusid ja muid tunnustusavaldusi. EELK tunnustustega seonduv on kirjas EELK kirikuseadustikus[12]. Tunnustusavaldused[12]:
EELK aunimetus on titulaarpraost[12].
{{netiviide}}
: eiran tundmatut parameetrit |Väljaanjda=
(juhend)