Eesti muusika

Hiiumaa puhkpilliorkester 1931. aastal

Eestlaste laulmist ja tantsimist on esmamainitud Saxo Grammaticus "Gesta Danorumis" (1179. aastal).[1] Saxo jutustab eesti sõdalastest, kes laulsid öösiti mõne suure lahingu ootel.

Eesti folkmuusika traditsioon on üldiselt kaheks perioodiks jagatud. Vanemaid folklaulud on regilaulud, mida tuntakse kõigi balti-soome rahvaste traditsioonides. Regilaulud olid eestlaste seas laialt levinud kuni 18. sajandini, mil need hakkasid rütmikate folklauludega asenduma. Kutselised Eesti muusikud kerkisid esile 19. sajandi lõpus Eesti rahvusliku ärkamise ajal. Tänapäeval on rahvusvaheliselt kõige tuntumad Eesti heliloojad Arvo Pärt ja Veljo Tormis.

Rahva- ehk folkmuusika

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti regilaule on laialdaselt salvestatud ja õpitud, eriti neid, mida laulsid naised. Need võivad esineda mitmes vormis, sealhulgas ka töölauludena, ballaadidena ning eepiliste legendidena. Suure osa regivärsi varajasest teaduslikust uurimisest tegi 1860. aastail Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes kasutas neid Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" koostamisel. Siiski oli regilaul 20. sajandiks enamikus Eestist kadunud, selle elavaid traditsioone esines veel ainult Setumaal ja Kihnus.

Kuue keelega kannel

Traditsioonilised puhkpillid, mis põlvnesid pillidest, mida mängisid karjused, olid vanasti laialt levinud, kuid nüüdisajal mängitakse neid harva. Muid pille, sealhulgas viiulit, kannelt (zither: eesti tõlkes tsitter), kontsertiinat ja akordioni, kasutatakse polka või muu tantsumuusika mängimiseks.

Kannel on eesti rahvapill, mis on praegu populaarsem Ameerika eestlaste seas kui oma kodumaal. Ometi kuuluvad Eesti kandlemängijate sekka Igor Tõnurist ja Tuule Kann.

Eesti ooper

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadaolev ooperietendus Eestis toimus 1680. aastal Tallinnas, milleks oli Johann Valentin Mederi Singspiel (laulumäng) "Kindlameelne Argenia" (Die beständige Argenia). 18. sajandil esitasid Tallinnas oopereid ja laulumänge rändtrupid Euroopa riikidest, eriti Saksamaalt, mis peatusid siin oma teekonnal Venemaale. 1776–1782. aastal resideeris Tallinnas Carl Christian Agthe juhitav Hundembergi trupp. Madame Tilly trupp esitas Wolfgang Amadeus Mozarti "Võluflööt" (Die Zauberflöte, umbes 1795) ja "Don Giovanni" (1797). 1784. aastal asutati Tallinnas asjaarmastajate teater Revaler Liebhaber-Theater, mis esitas peamiselt August von Kotzebue laulumänge eesti keeles ja eesti näitlejatega. Eriti populaarne oli aga Carl Maria von Weberi ooper "Nõidkütt" (Der Freischütz). Rahvuslike jõududega ooperi etendamise ajalugu ulatub 19. sajandi teise poolde. Esimesed katsetused on seotud August Wiera harrastusteatriga Tartu vanas Vanemuises. Seal oli mängukavas von Weberi muusikaga "Preciosa" (1883). Selle ooperi esitamist loetakse eesti oma muusikateatri alguseks.

Eestlaste kultuurielus olid tähtsal kohal laulu- ja mänguseltsid, millest kasvasid välja kutselised teatrid. 1865. aastal asutati taolised seltsid Tallinnas (Estonia) ja Tartus (Vanemuine), mille baasil hiljem tekkinud kutselised teatrid jäid kuni 1940. aastani seltsiga seotuks, kuni nad Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal likvideeriti. Taasiseseisvumise eelõhtul 1990. aastal Estonia seltsi tegevus taastati.

Kutseline teater Vanemuine alustas tegevust 12. augustil 1906, kui valmis Jaan Tõnissoni initsiatiivil ja eesti rahva majanduslikul toetusel uus teatrimaja. Estonia kutseline trupp alustas 16. septembril 1906. aastal ja esitas sõnalavastuste kõrval ka Friedrich von Flotowi ooperi "Alessandro Stradella". 1907. aastal lavastati Tartus Adalbert Wirkhausi eestvedamisel Conradin Kreutzeri ooper "Öömaja Granadas" (Das Nachtlager in Granada). Rudolf Tobias korraldas Tartus Mozarti "Don Giovanni" üksikute stseenide ettekandmise.

1912. aastal esitati Estonias Albert Lortzingi "Salakütt" (Der Wildschütz) ja esimese itaalia ooperina Eestis Ruggero Leoncavallo "Pajatsid" (I pagliacci). Tallinnas avati Estonia uus teatrimaja 24. augustil 1913. Eesti rahvusliku ooperi areng algas Estonia baasil 1918. aastal, kui Estonias komplekteeriti statsionaarne koosseis ja majanduslikud tingimused muutusid stabiilsemaks. Vanemuine elas sel ajal üle juba esimest loomingulist ja organisatsioonilist kriisi.

Oopereid on üksikutel juhtudel esitanud Tallinna saksa teater (Revaler Deutsches Theater, 1896), Võru Kannel (1929, Tšaikovski "Jevgeni Onegin"), Pärnu Endla (1920, 1926, 1935, 2003, 2005, 2007, 2009, 2011, 2013, 2022), Narva teater (1926) ja Viljandi Ugala (1928, 1929, Verdi "Traviata", Tartu Uus teater (2019), Nukuteater (1960, Grigori Kompanejetsi lasteooper "Hunt ja seitse kitsetalle") ja Pärnu Ooper (1994, Mozarti "Figaro pulm").

Esimese eesti ooperi "Sabina" (1905) komponeeris Artur Lemba venekeelsele libretole. Eesti keelde tõlgituna sai see nimeks "Lembitu tütar" (1908), millest on Tartus esitatud vaid katkendeid. Õiget ooperi mõõtu ei andnud välja ka Karl August Hermanni "lauleldus" "Uku ja Vanemuine" (1908), mille kohta on öeldud, et see vaid meenutas ooperit. Esimene kutselises teatris ette kantud rahvuslik ooper oli Evald Aava "Vikerlased" (Estonia, 1928). Seejärel tulid lavale Artur Lemba "Kalmuneid" (1929), "Armastus ja surm" (1931) ja "Elga" (1934) ning Alfred Vedro "Kaupo" (1932).

1944. aastal hävitasid Nõukogude okupatsiooniväed mõlema Eesti kutselise muusikateatri hooned. 1947. aastal avati taastatuna Estonia teatrimaja ja 1967. aastal uusehitusena Vanemuise hoone. Estonia andis teatrimaja taastamise aastatel etendusi Tallinna kino Gloria Palace ja Vanemuine Tartu Saksa teatri hoones.

Pärast sõda arenes hoogsalt rahvuslike ooperite komponeerimine. Estonias olid esmaettekandel:

Vanemuises on esmalavastatud:

Erkki-Sven Tüüri "Wallenberg" (2001) oli maailma esiettekandes Dortmundi ooperis ja Jüri Reinvere "Puhastus" (2012) Soome Rahvusooperis.

20. ja 21. sajandi jooksul (seisuga august 2013) on 30 eesti heliloojat komponeerinud 54 ooperit, millest 32 on olnud esiettekandel Estonias ja 20 Vanemuises. Viljakaimad loojad on olnud Eugen Kapp (6 ooperit), Gustav Ernesaks (5), Artur Lemba (4) ja Raimo Kangro (4). 14 heliloojat on igaüks kirjutanud ühe ooperi. "Vikerlased" on lavastatud kaheksal ja "Tasuleegid" seitsmel korral. 34 algupärast teost on leidnud esitamist vaid ühel korral.

Alates 1999. aastast korraldatakse Saaremaal Kuressaare ooperifestivali. Suviseid ooperietendusi või galakontserte korraldatakse ka Brigitta festivalil Tallinnas, Pärnu ooperipäevadel, Tartu päevadel ja David Oistrahhi festivali raames ning Leigo järvemuusika üritustel. Festivalide külalisteks on olnud ooperitrupid välismaalt.

Eesti operett

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kanti esimest korda operetti ette 1885. aastal August Wiera asjaarmastajate teatris. Seal mängiti 65 korda Robert Planquette'i operetti "Corneville'i kellad". Sama trupp esitas ka Rihard Genée "Fatinitza" ja Johann Straussi "Mustlasparuni" (Der Zigeunerbaron). Hiljem lisandusid Jaques Offenbachi "Rüütel Sinihabe" (Barbe-bleue) ja Alfons von Czibulka "Ilumäe piima­tüdruk" (Vom Donaustrand), mida mängiti 46 korda.

1873. aastal mängis Estonia seltsi asja­armastajate teater esimest laulumängu. 1893. aastal hakkas Tallinna asja­armastajate teater Wilhelm Thali eestvedamisel mängima regulaarsemalt saksa laulumängude (Singspiel) taolisi rahvatükke "Veiderdaja", "Lilleoru Elsa", "Seisuste vaheseinad", "Kaltsu­kaupmees" jt. 1903. aastal esitasid Tartu asjaarmastajad Miina Härma "kurbloolist ilunäit­­­lust" "Murueide tütred".

1906. aastal asutatud kutseline Estonia trupp võttis esimese operetina mängukavva Hervé (kodanikunimi Louis-Auguste Florimond Ronger) "Mam’zelle Nitouche’i" (1907) ja ootamatult edukaks osutunud austria helilooja Leo Falli "Lõbusa talupoja" (Fidele bauer), mida mängiti kokku 140 korda. 1911. aastal etendus Estonias esimese eesti algupärase operetina Adalbert Wirkhausi "Jaani­öö".

Kuni 1918. aastani oli operett Eesti teatrite mängukavas juhuslikult. Iseseisvumise järel alustas operett ka Eestis oma võidukäiku. Estoniast sai selles osas konku­rentsitu liider. Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal hoolitsesid Estonias operettide lavastamise eest Paul Pinna, Alfred Sällik ja Agu Lüüdik. Pinna oli esimene, kes Eestis vahendas lavale klassikalise opereti tipp­teosed "Lõbus lesk" (Die lustige Witwe), "Nahkhiir" (Der fledermaus) ja "Ilus Helena" (La belle Hélène). Sälli­ku juhtimisel arenes operett edasi. Lavastati suur osa aktuaalseid Viini kuldse ja hõbedase ajas­tu tükke ning ka menukamaid Offenbachi operette. Lüüdiku lavastamise aega on nimetatud Estonia opereti kuldajastuks. Tema juhtimisel arenes operett suurejooneliseks, sädelevaks, teatrile küll kulukaks, kuid seltskonnaelu innustavaks ettevõt­miseks ning saavutas tohutu publikumenu. Lavastati pea kõik maailma populaarsed teosed. Tartu Vanemuine oli samuti 1930. aastatel aktiivne operettide lavaletooja. Korraga oli tavaliselt repertuaaris 3–5 teost, kus­juures mõnel aastal esietendus kolm uut operetti.

Eesti heliloojad on kompo­nee­rinud 20 algupärast operetti ja laulumängu. Nende ilmumine oli esialgu väga vaevaline. Lisaks "Jaaniööle" mängiti rahvusliku opereti­ajastu alguses Estonias ja Vanemuises Juhan Simmi laulu­mängu "Kosjasõit" (1915) ja operetti "Kooparüütel" (1915). Tüüpiliseks saksa mõjutustega Eesti-päraseks laulumängu esindajaks oli ka hilisem Eduard Oja "Rätsep Õhk" (Tallinna Töölisteater, 1943), mille menu jäi tagasihoidlikuks.

1930. aastatel kujunes peamiseks rahvuslike operettide autoriks organist ja dirigent Priit Ardna (enne nimede eestistamist Elmar-Friedrich Rossmann), kelle operett "Tütarlaps kodu­maata" (1934) oli Tallinnas kohe väga edukas. Ardna kirjutas Estoniale veel "Igavese legendi" (1935), suure publikumenuga "Tatra tüdruku" (1937) ja "Kaluri­neiu" (1941). Viljandi Ugala lavastas Ardna debüütteose "Ly" (1931). Operette komponeeris peamiselt Vanemuises ette kandmiseks Adalbert Wirkhaus. Tema "Veskineiu" (1932) ja "Kevadtormid" (1934) olid Viini operettide kõrval küllaltki populaarsed. Operetikomponistina tegi endale nime ka Heldur Boris Vatsel. Ta komponeeris "Õnnelennu" (Vanemuine, 1935), "Naapoli pärli" (Vanemuine, 1936) ja "Taevaliku meloodia" (Võru Kannel, 1938). Eduard Kulbi "Sinise vere" esitati Narva Töölisteatris (1940). Iseloomulikuks nende tükkide faabulas oli asjaolu, et vaid kahes enne sõda välja tulnud teoses ("Kalurineiu", "Kevadtormid") hargneb sündmustik Eesti oludes. Ülejäänute faabulad viisid eestlasi laia maailma ning kajastasid ääri-veeri tollast rahvusvahelist elu. Peale lavastatud teoste valmisid heliloojatel veel mitu operetti, mis aga ettekandmist ei leidnud. Need olid R. Jakobsoni "Hulgus ja haldjas" (1931), Vatseli "Kui muusikus rändab" (1934), "Kalurineiu" (1940), "Unelmate saar" (1940) ja "Igatsetud maa" (1940). Viimane oli kirjutatud Estonia poolt korraldatud uute operettide saamise konkursile, kus pälvis žürii tähelepanu ja oli kavandatud lavastada 1940/41. aasta hooajal, kuid siis algas Nõukogude okupatsioon ning plaanid nurjusid. Nõu­kogude okupatsioon ja Eesti allutamine bolševistlikule režiimile pillutas Estonia operetitrupi mööda maailma laiali. Ka mitmed Vanemuise operetitähed emigreerusid või represseeriti oku­pat­sioonivõimude poolt. Põlvkondade vahe­tudes taastusid Estonia ja osaliselt ka Vane­muise head operetitraditsioonid, kuid kumbki Eesti juhtiv muusikateater ei saavutanud oma operetilavastustega enam kunagi 1930. aastate taset ja hiilgust.

Sõjajärgne periood algas Estonias Ungari päritolu USA helilooja Sigmund Rombergi opereti "Kõrbelaul" (1946) ettekandmisega, kus peaosades olid Georg Ots ja Meta Kodanipork. Korrati klassikalisi operette "Silva" (1948), "Mustlasparun" (1948), "Öö Veneetsias" (1951), "Nahk­hiir" (1953), "Lõbus lesk" (1955), "Linnukaupleja" (1956), "Krahvinna Mariza" (1959), ""Mamzelle Nitouche" (1966) jt.

Klassikaline operett polnud Nõukogude Eesti teatrijuhtide, ideoloogiatöötajate ja teiste repertuaaripoliitika määrajate silmis eriti populaarne lavažanr. Uuslavastuste arv vähenes järsult, ulatudes keskmiselt ühe lavastuseni kahe aasta jooksul. 1982. aastal lavastas Ago-Endrik Kerge Estonias suure menuga etendunud Pál Ábrahámi opereti "Savoy ball". Opereti tagasitõmbumise üheks põhjuseks oli kahtlemata ka muusikalise komöödia ja muusikali esileker­kimine ja selle mõneaegne publikumenu.

20. sajandi viimasel aastakümnel ja 21. sajandi alguses on klassikaline operett olnud harva Esto­nia repertuaaris. On lavastatud üksikuid maailma operetiloomingu tippteoseid, nagu "Ilus Helena", "Nahkhiir", "Öö Veneetsias", "Onupoeg Bataaviast", "Savoy ball", "Lõbus lesk", "Viini veri", "Krahv Luxemburg", "Krahvinna Mariza" ja "Orpheus põrgus". Oluliselt paremini ei ole operetil läinud ka Vanemuises. 1945.–2023. aastal on Tartu teater lavastanud operette 67 korral, kusjuures 41 korda on toodud lavale klassikalisi Viini või Berliini koolkonna teoseid. "Nahkhiirt" on esitatud neljas, Rudolf Frimli "Rose-Maried", "Lõbusat leske", "Viini verd" ja "Mustlas­parunit" igaühte kahes eri lavastuses. Nõu­kogude ja sotsialistlike maade heliloojate operetid olid kuni 1985. aastani olnud Vanemuise la­val 14 korral. Eesti algupäraseid operette on esita­tud 12 korral, nendest "Ainult unistust" kahes lavastuses.

Eesti NSV perioodil jõudis eesti heliloojatelt teatrilavale kaheksa algupärast operetti, mis valdavalt esietendusid aastatel 1954–1965. Estonias lavastati Leo Normeti "Stella Polaris" (1961), Edgar Arro ja Leo Normeti "Tuled kodu­sadamas" (1958) ning Valter Ojakääru "Maskeraad Ungrus" (1988). Vanemuine oli algu­pärandite lavaletoomisel Estoniast aktiivsem. Eriti populaarseks kujunesid Edgar Arro ja Leo Normeti "Rummu Jüri" (1954) ja Boris Kõrveri "Ainult unistus" (1955). Väiksema publikumenu osaliseks said Boris Kõrveri "Laanelill" (1959), "Teie soov, palun?" (1962) ja "1000 meetrit armastust" (1965) ning Ants Sõbra "Ristuvad teed" (1957).

1920.– 1930. aastatel mängisid palju operette ka Viljandi Ugala, Pärnu Endla, Võru Kannel, Valga Säde, Kuressaare teater ja kuni 1944. aastani sõjas hävinud ja hiljem taastamata jäänud Narva Võitleja. Pärnu Endla repertuaaris on operett olnud juhuslikult ka pärast sõda. 1885.–2023. aastal on Eesti teatrites kokku mängitud 219 erinevat operetti ja laulumängu, millest 177 on Viini ja prantsuse klassikalise operetikoolkonna ning saksa, ameerika ja inglise heliloojate teosed. Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa riikide autorite teo­seid on esitatud 22 korral ning ülejäänud 20 on Eesti heliloojate oopused.

Estonias on pärast Teist maailmasõda operette lavastanud peamiselt ooperilavastajana tuntud Paul Mägi, kes tenorina ise ka sageli operettides kaasa tegi. Sulev Nõmmik lavastas 30 aasta jooksul 13 operetti ja muusikali ning osales sageli neis ka näitlejana. Neeme Kuningas on aastatel 1984–1994 lavastanud nii oopereid kui ka operette ja muusikale. 21. sajandil on Estonias operette lavastanud Monika Wiesler, Mart Sander, Thomas Mika, Andre Heller Lopes, Marko Matvere ja Liis Kolle.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ The New Grove Dictionary of Music and Musicians; p.358 ISBN 0-333-23111-2

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti võtmeartiklid
Ajalugu
 Eesti vapp
Loodus
Riik
Majandus
Ühiskond
ja kultuur