Enno Penno (22. aprill 1930 Tallinn – 16. november 2016 Stockholm) oli Eesti poliitik, Vabariigi Valitsuse eksiilis liige.
Penno sündis 22. aprillil 1930 Tallinnas. 1944. aastal põgenes ta koos vanematega Soome ja sealt edasi Rootsi, kus lõpetas ülikooli tehnikateadlasena. Ta töötas külalislektorina USAs Illinoisi Ülikoolis, samuti Stockholmis Kooperatiivide Liidus, kinnisvara- ja linnaehitusametis.[1]
Penno oli aastatel 1955–1994 ka Eesti Demokraatliku Uniooni liige, peasekretär, Rootsi osakonna esimees ja keskjuhatuse esimees. Samuti oli ta tegev Eesti Rahvusnõukogus, Eesti Laenu-Hoiu Ühisuses, ajalehe Teataja ühingus, Eesti Skautide Malevas Rootsis ja Eesti Üliõpilaskonnas Rootsis. Aastast 1953 kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.[1]
Penno oli Aleksander Warma valitsuses 1. jaanuarist 1962 kuni 1. märtsini 1963 teedeminister ja haridusministri kohusetäitja. 1. märtsil 1990 nimetas Heinrich Mark ta enda järglasena peaministri asetäitjaks. Valitsuse koosseisu ümberkujundamine 20. juunil 1990 loeti uue valitsuse nimetamiseks, kuigi formaalselt uut valitsuse koosseisu ametisse ei nimetatud.[2]
Penno oli Eesti Rahvusfondi juhatuse liige. Aastail 1981–1986 oli ta Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis esimees.
Penno valiti 1966., 1968. ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.
Ta oli Rudolf Penno ja Alma Penno (sündinud Trubok) poeg.
| Eelnev Gustav Suits |
Haridusministri kohusetäitja 1. jaanuar 1962 – 1. märts 1964 |
Järgnev Elmar Järvesoo |