See artikkel räägib kirjanikust; Rootsi riigitegelase kohta vaata artiklit Erik Stenbock |
Erik Magnus Andreas Harry (Stanislaus) Stenbock (12. märts (29. veebruar vkj) 1860 Cheltenham, Gloucestershire – 26. aprill (14. aprill vkj) 1895 Brighton, Ida-Sussex) oli baltisaksa päritolu[1] proosakirjanik, luuletaja ja Kolga mõisa fideikomissijärgne pärija; krahv.[2]
Eric Stenbock sündis 1860. aastal baltisaksa aadliperekonda ja tema esivanemate hulka kuulus Rootsi kuninganna. Peamiselt Inglismaal üles kasvanud, avaldas ta oma esimese luulekogu 1881. aastal Oxfordis õppides. "Armastus, uni ja unenäod" oli pühendatud Charles Bertram Fowlerile, poisile, kellest Stenbock oli vaimustunud ja kes suri 16-aastaselt. Ka Stenbock ise põdes suure osa oma lühikesest elust, rikkudes tervist veelgi alkoholi ja oopiumiga.[3]
1885. aastal külastas Stenbock oma valdusi Eestis ja jättis tõenäoliselt kohalikele oma rohelise ülikonna ja oranži siidisärgiga kustumatu mulje. Stenbock asus Kolgasse rajama kasvuhoonet ja menagerie'd, kus olid punased seinad, troopilised taimed ja vabapidamisel kilpkonnad, ahvid, papagoid, tuvid, sisalikud ja salamandrid. Krahvi magamistoas asus voodi kohal pentagramm. Ta suitsetas oopiumi ja mängis hilisõhtuni klaverit ning ilmus hommikusöögilauda hommikumantlis, madu ümber kaela keeratud. Isegi need veidrused ei heidutada kohalikke mõisnikke, kes lootsid, et nende abiellumisealised tütred võiksid Stenbockile silma jääda. Õhtusöökidele ilmus krahv koos lemmikahviga.[3]
Peagi jõudis Stenbock arusaamisele, et elus leidub enamat kui Balti sinivereliste ärritamine, ja naasis 1887. aastal Suurbritanniasse. Nii tema elu kui ka looming tabas suurepäraselt tollal tõusuteel olnud dekadentliku liikumise meeleolu ning ta avaldas mitmetele oma kaasaegsetele tugevat mõju. Arthur Symons näiteks nimetas teda "veidraks, fantastiliseks, palavikuliseks, ekstsentriliseks, ekstravagantseks, haiglaslikuks ja perversseks." Stenbocki elu ajal ilmus temalt kolm luulekogu ja üks lühijuttude kogumik. John Adlardi kirjutas oma raamatus "Stenbock, Yeats ja 90ndad" Stenbocki kohta napisõnaliselt: "Ta oli haige mees, pervert, ja tema elu oli lühike." [3]
Stenbocki vanaisa oli pärandanud talle rahasumma, mille ta pidi endale saama mitte "siis", vaid "kui" ta saab 21-aastaseks. Luuletaja kehva tervise tõttu tunnetas ta oma surelikkust teravamalt kui enamik teisi. 1893. aastal avaldas Stenbock leinakogumiku "Surma vari" ja väitis, et tal on elada veel viis nädalat. Stenbock toitus ainult leivast ja piimast ning tema alkoholism tõi kaasa hirmuäratavaid deliiriume. Reisides erinevatele tervisevetele võttis ta endaga kõikjale kaasa koera, ahvi ja elusuuruses nuku, keda nimetas le petit comte'iks, ja nõudis, et nukku koheldaks kui tema poega.[3]
Kirjanik Ernest Rhys on meenutanud, kuidas Stenbock võttis külalisi vastu, õlal kärnkonn Fatima. Tema toas toas olid Buddha ja Shelley büstid, mille vahel põles punane lamp. Seda ekstsentrilist pühapaika külastas isegi Oscar Wilde, kes süütas võõrustaja hirmuks lambist oma sigareti. 26. aprillil 1895, samal päeval, mis sai saatuslikuks ka Oscar Wilde'ile – nimelt algas sel päeval kohtuprotsess, mille tulemusena mõisteti kirjanik sunnitööle, mis omakorda kiirendas tema surma –, lõi Stenbock kodus lahvatanud tüli käigus ära pea ning suri vaid 35-aastaselt.[3]
Ta on maetud Brightonis Extra-Mural Cemetery kalmistule.[4][5]
Üle-eestilise kooliteatrite Põhjafestivali raames antakse välja temanimelist auhinda, milleks 2007. aastal oli Jüri Mildebergi joonistus "Kolga teatrimaja".
Tema vanemad olid Narvas sündinud Bogesundi krahv, Västergötlandi Torpa vabahärra ja Tiroolis Merano lähedal asunud Rottensteini lossi (Schloß Rottenstein; Castel Rottenstein) omanik Erich Stenbock (1834–1861) ja Lucy Frerichs (1839–1896), kes oli Bremenist pärit Manchesteri puuvillatööstur Johan Frerichsi tütar.[6] Tema 1861 lesestunud ema abiellus 1864 Sir Francis Mowattiga (1837–1919), kes oli 1894–1903 alaline riigikassa sekretär.[7]
Tema vanaisa krahv Magnus Stenbock (1804–1885) oli Kolga, Kiiu, Kõnnu ja Loo mõisa omanik, vanavanaisa krahv Johann Diedrich Stenbock (1781–1822) päris 1800 oma vanaisalt, Eestimaa maanõunikult krahv Karl Magnus Stenbockilt (1725–1798) (Magnus Stenbocki (1664–1717) pojapoeg), Haabneeme, Viimsi, Lubja ja Vohnja mõisa, kuid müüs Haabneeme, Viimsi ja Lubja mõisa samal aastal kindralmajor vürst Vassili Gortšakovile.[8]
Tema kaugemate esivanemate hulka kuulusid Rootsi kuninga Johan III vallastütar Sofia Gyllenhielm ja Pontus De la Gardie, ning nende poeg Jakob De la Gardie (1583–1652), kelle tütar abiellus Eric Stenbocki esivanema Bogesundi krahvi Gustaf Otto Stenbockiga.
Krahv Eric Stenbock | Krahv Erich Stenbock (1834–1861) | Krahv Magnus Stenbock (1804–1885) | Krahv Diedrich (Johan Didrik) Stenbock (1781–1822) |
Karoline Barbara Gertrude von Ramm (1781–1857) (Karl Adolf von Rammi tütar Padiselt)[10] | |||
Theophile Stuart (1817–1885) |
Parun Friedrich Stuart (1761–1841; en) (Libau sadama tolliinspektor, Groß-Dahmen pandihärra) | ||
Henriette Kant (1783–1850) (Alt-Rahden, Kuramaa) (Immanuel Kanti vennatütar) | |||
Lucy Sophia Frerichs (1839–1896) |
Johann Andreas Frerichs (1799–1868) |
Peter Frerichs (u 1765 – u 1812) | |
Anna Rebekka Weber (u 1776 – 1853) | |||
Lucy Jennings Barnes (1806–1850) |
John Samuel Barnes (1774–1847) | ||
Sophia Elizabeth Dunsterville (1777–1849) |