Ernst Põdder
| Ernst-Johannes Põdder | |
|---|---|
 Kindralmajor Ernst Põdder enne 1932. aastat | |
| Hüüdnimi | Vana Õkva |
| Sünniaeg |
10. veebruar 1879 Tartus |
| Surmaaeg |
24. juuni 1932 (53-aastaselt) Tallinnas |
| Teenistus |
 Vene Keiserlik armee 1897–1917 Eesti Kaitsevägi 1918–1931 |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud |
47. Siberi kütipolk 1. Eesti jalaväediviis Kaitseliit 3. Diviis 2. Diviis |
| Sõjad/lahingud |
Vene-Jaapani sõda Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
| Autasud |
Vabadusristi I/1 |
Ernst-Johannes Põdder VR I/1 (10. veebruar 1879 Tartu – 24. juuni 1932 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane, üks kolmest esimesest Eesti kindralmajorist (1918).
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Põdderi isa oli Nolckenite kammerteener Alatskivi mõisas, seal möödus ka Ernsti lapsepõlv. Ernst ristiti Tartu Maarja kirikus ja vaderiteks olid Alatskivi mõisnik parun Arved Ernst Nolcken abikaasaga ja Johannes Schmidt. Ernstil oli ka vend Erich Põdder, kes töötas Turkmenistanis pangaametnikuna.
Ernst Põdder õppis aastail 1888–1891 Tartu 2. algkoolis ja 1891–1895 (lõpetas) Tartu linnakoolis. Seejärel töötas ta lühikest aega Tivoli õllevabrikus ametnikuna.
26. juulil 1897 astus ta 104. jalaväepolku 2. järgu vabatahtlikuna ja seejärel 12. septembril 1898 Vilniuse junkrukooli, mille lõpetas alamlipnikuna 1900. aastal.
Põdderi hüüdnimi Vana Õkva tulenes tema poolt tihti kasutatud võrukeelsest sõnast "õkva" (otseti, otse).[1]
Teenistus Vene keiserlikus armees
[muuda | muuda lähteteksti]Vene-Jaapani sõjas ülendati Ernst Põdder rooduülemaks ja leitnandiks.
Esimeses maailmasõjas tõusis ta staabikaptenist polkovnikuks, käsutas pataljoni, sai neljal korral haavata ja põrutada. Venemaa keisririigi teenistusastmete tabeli statuudi kohaselt omas polkovniku auastme omanik õiguse edasipärandatavale aadlitiitlile.
Teenistus Eesti rahvusväeosades
[muuda | muuda lähteteksti]Ta oli 1917. aastal Vene armee koosseisus moodustatud eesti rahvusväeosa komandör. 22. juulil 1917 määrati Ernst Põdder 1. Eesti jalaväepolgu ülemaks ja oli hiljem üks Omakaitse organiseerijaid. Tema oli see, kelle juhtimisel tõkestati bolševike marodeerimine ning laastamine talude ja mõisate kallal. Tegi lõpu ka bolševike kihutustööle polgus endas. Eestist minemakihutatud bolševikud jõudsid ta selle tegevuse eest tagaselja surma mõista.
1918. aasta veebruari teisel poolel liikusid sakslased Lääne-Eesti saartelt mandrile. Sakslased Eesti Omakaitset ei tunnistanud ja saatsid selle laiali, moodustades oma Bürgerwehri (Saksa Omakaitse). Sinna õnnestus juhtpositsioonile saada kindral Põdderil, kes selle organisatsiooni katte all moodustas põrandaalust Kaitseliitu. 12. märtsil 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus Ernst Põdderi kindralmajoriks, ta oli koos Aleksander Tõnissoni ja Andres Larkaga esimene Eesti kindralmajor. Sakslased vangistasid ta rahvusliku tegevuse pärast umbes kuuks ajaks.
Saksa väed lahkusid 1918. aasta novembris Eestist. Omakaitsest sai Eesti Kaitse Liit 11. novembril 1918. Juhatuse esimeheks valiti admiral Johan Pitka ja ülemaks kindralmajor Ernst Põdder.
Osalemine Eesti Vabadussõjas
[muuda | muuda lähteteksti]
17. detsembril 1918 andis Ajutine Valitsus kindralmajor Ernst Põdderile sõjavägede ülemjuhataja õigused bolševike vallutamata maakodades ja linnades (Harju-, Lääne- ja Järvamaa) ja nimetas ta 23. detsembril sisekaitseülemaks.
4. aprillil 1919 määrati kindral Põdder vastloodud 3. Diviisi ülemaks. Diviis kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest kuni Valgani. Vabadussõjas oli ta üldjuht sõjas Landeswehri vastu (1919). Juunis 1919 purustas 3. diviis Lemsalu–Roopa–Võnnu–Ronneburgi lahingus baltisaksa Landeswehri ja palgalise Rauddiviisi ning viis väeosad Riiani, kus taastati Läti Vabariigi seaduslik valitsus.
1919. aasta detsembris Tartu rahuläbirääkimiste ajal tekkis ohtlik olukord Viru rindel Narva all, kui Punaarmee alustas rahuläbirääkimistele surve avaldamiseks pealetungi ja tekkis rindest läbimurdmise oht. Punaarmeed peatama Narva kaitselahingtesse saadeti Landeswehri alistaja Ernst Põdder koos oma 3. diviisiga.
Punaarmee pealetung peatati ja eduka sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti 31. detsembril relvarahu vaenupoolte vahel Eestile kasulikel tingimustel. Relvarahu jõustus 3. jaanuaril ja Tartu rahuleping kirjutati alla 2. veebruaril 1920.
Rahuaegne teenistus
[muuda | muuda lähteteksti]Kuni 1. jaanuarini 1921 (diviisi likvideerimiseni) oli Ernst Põdder 3. Diviisi ülem, seejärel 2. Diviisi ülem. 1. novembril 1926 määrati ta Sõjanõukogu alaliseks liikmeks, 1. oktoobril 1928 ka Sõjanõukogu asjadevalitsejaks. 30. juunist 1921 kuini 7. märtsini 1924 töötas ta Põhja-Läti vabastamisel Eesti vägedele tekkinud kulude määramise komisjoni esimehena ja alates 2. septembrist 1927 väeosade lippude komisjoni esimehena.
Põdder oli Korporatsioon Ugandala auvilistlane ja Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu auliige.
1. detsembri riigipöördekatse mahasurumine
[muuda | muuda lähteteksti]Juhuse tahtel oli kindral Ernst Põdder Tallinnas ja pidutses 1. detsembri ööl sõpradega Lindeni restoranis. Saanud vastu hommikut riigipöördekatsest teada, tormas ta koos kaaslastega tulevahetusse.
| „ | Kindral Põdder oli esimene, kes sisenes postkontorisse. Trepil seisis püssiga mees, kes tõstis relva ja suunas selle kindralile. Ta oli meist vasakul ülal, trepikäänaku jagu kõrgemal. Kindral Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida eales olen näinud. Kui ta vilksamisi märkas peakohal sihtivat meest, tulistas ta teda üle oma vasaku õla. Kuul tabas punast lõua alla, tungis üles ajju ning mees varises surnult maha. Läksin ohvitseridega postkontorisse kaasa. Nad leidsid veel viis punast ja lasid nad kõik maha. Kaks neist olid surma hetkel ametis Venemaale appikutse saatmisega.[2] | “ | Chicago Tribune’i Baltikumi korrespondendi Donald Day kirjeldus postimaja vabastamisest oma memuaarides “Onward Christian Soldiers” | ||
Surm ja matused
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Põdder suri 24. juunil 1932. Samal õhtul viidi lahkunu põrm kaitseväeliste auavaldustega Kaitseväe keskhaiglast Ohvitseride keskkogu kasiinosse, mis oli kahel järgnenud päeval rahvale jumalagajätmiseks avatud. Matusteteenistus toimus 27. juunil Tallinna Kaarli kirikus. Sealt viidi kindrali põrm suurtükilafetil kaitseväeliste auavaldustega Juhkenthali Kaitseväe kalmistule. Vabadussõja armastatud kangelast saatsid matuserongis tema viimasel teekonnal kümned tuhanded leinajad Eestimaa kõigist paigust.[3][4]
Ernst Põdder määras oma pärijateks võrdselt abikaasa Johanna Põdderi ja isa Jakob Põdderi. Pärast võlgade tasumist oli pärandi suurus 1358,51 krooni[5].
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]- 2002. aastal, kindrali 70. surma-aastapäeval, paigaldati Barclay hotelli fuajeesse Tartus, aadressil Ülikooli tänav 8, Ernst Põdderi pronksbareljeefiga mälestustahvel. Selles majas asus aastatel 1920–1930 Eesti kaitsevägede 2. diviisi staap, mille ülemana ta teenis.
- Sõjaeelses Eesti Vabariigis nimetati kindral Ernst Põdderi järgi ümber Pepleri tänav Tartus 1932. aastal, kui kindral suri. Hiljem on tänav kandnud Rudolf Pälsoni nime ja alates 1991. aastast on see taas Pepleri tänav.
Teised temast
[muuda | muuda lähteteksti]| „ | Vaevalt võib tema kõrvale seada kedagi, kes oleks väljendanud sama vähe muret oma isiku tunnustamise pärast; ta oli suurem, kui isiklik auahnus, ja karjerism oli temale võõras.[6] | “ | |||
Kujutamine kunstis
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Põdderit on kujutatud filmis "Detsembrikuumus", kus teda mängib Tõnu Kark.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Avo Savitsch. "Eesti kindralid Vabadussõjas: 130 aastat kindral Ernst Põdderi ja Andres Larka sünnist". Kultuur ja Elu (inglise keeles). Vaadatud 7. jaanuar 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Eesti kindralid Vabadussõjas: 130 aastat kindral Ernst Põdderi ja Andres Larka sünnist, Kultuur ja Elu, nr 1/2009.
- ↑ Vabadussõja kangelane kindral Põdder suri. dea.nlib.ee Postimees, 25. juuni 1932.
- ↑ Tallinna EVL auliige kindral E. Põdder maeti suurte auavaldustega. dea.nlib.ee Võitlus nr 12, 2. juuli 1932, lk 6.
- ↑ Kindral Põdderi pärijad. Sõnumed, 14. september 1933, nr. 190, lk. 3.
- ↑ Kindral Ernst Põdder dea.nlib.ee Võitlus nr 12, 2. juuli 1932, lk 3.
- ↑ Detsembrikuumus (2008) Eesti Filmi Andmebaasis www.efis.ee
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ernst Põdder. "Eesti rahvuslised väeosad". – Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. I köide. Revolutsioon ja okupatsioon 1917–1918. Eesti Ajakirjanikkude Liidu toimetusel Tallinnas: Rahvaülikool, 1927. (Uuendatud, osaliselt kärbitud, elulooliste andmete ja kommentaaridega varustatud trükk: Eesti eest I osa. Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Revolutsioon ja okupatsioon 1917–1918. Kirjastus: Tammerraamat, 2013. ISBN 9789949482757)
- Karl August Hindrey. Kindral Ernst Põdder: landesvääri võitja. Eesti rahvuslikud suurmehed. 1. sari, nr 2. Tallinn: Kooperatiiv, 1935. (Ümbertrükk: [Tallinn]: Eesti Raamatuühing, [1990].)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ohvitseride andmekogu
- Vabadussõja kangelane kindral Põdder suri. dea.nlib.ee Postimees, 25. juuni 1932.
- Tallinna EVL auliige kindral E. Põdder maeti suurte auavaldustega. dea.nlib.ee Võitlus nr 12, 2. juuli 1932, lk 6.
- Eesti kindralid Vabadussõjas: 130 aastat kindral Ernst Põdderi ja Andres Larka sünnist. Kultuur ja Elu, nr 1/2009.
Audiovisuaalsed allikad
[muuda | muuda lähteteksti]Videod
[muuda | muuda lähteteksti]- Ajavaod. Riigi mehed: Ernst Põdder (ERR 2016)
| Eelnev ametikoha loomine |
Kaitseliidu ülem 11. november 1918 – 4. aprill 1919 |
Järgnev Eduard Alver |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ernst Põdder |