Fátima neitsi Maarja

Fátima neitsi Maarja pühakuju
Kolm karjalast, ilmutuse tunnistajad: vasakult: Lúcia dos Santos, Francesco Marto ja Jacinta Marto.

Fátima neitsi Maarja oli neitsi Maarja ilmutus, mida nägid kolm last 16 korral Fátima külas Portugalis 1917. aastal.

Neitsi Maarja andis lastele ilmutuses teada maailma tulevast saatust puudutavad ennustused.

Vatikan on Fátima neitsi Maarja ilmumised ja ennustused ehtsaks tunnistanud. Roomakatoliku kirik tähistab Fatima neitsi Maarja püha 13. mail[1].

Paavsti teavitati Fátimas toimunud neitsi Maarja ilmumisest ja sellest, et neitsi Maarja oli muu hulgas soovinud pühitseda Venemaa Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele.

1938. aastal esitas Portugali piiskop paavstile taas sellekohase palve.

Alles 1984. aastal otsustas paavst Johannes Paulus II viia läbi Venemaa pühitsemise Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele – nii nagu neitsi Maarja oli ilmutuses ette näinud. Vatikan usub, et tänu sellele lagunes ka Nõukogude Liit.

Ilmutuse pani kirja Lúcia Santos 1941. aastal, teised lapsed – Lúcia sugulased Jacinta ja Francisco Marto – surid juba 1919. aastal pandeemilisse grippi. Kokku pani Lúcia kirja kolm ennustust. Viimase ennustuse palus ta avaldada 1960. aastal või siis, kui ta sureb. Ilmutused sisaldasid ennustust maailmasõdade kohta ja rõhutasid uskumise vajadust.[2]

Siiski viivitas Vatikan kolmanda ennustuse avaldamisega kuni 2000. aastani.[3] Paljud kahtlustavad, et Vatikan viivitas ennustuse avaldamisega selleks, et seda muuta.[viide?] Kahtlejad arvavad, et kolmas ennustus puudutas tegelikult puhkevat tuumasõda ja katoliku kirikut ennast.[viide?]

Kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Preestriks olnud Portugali teoloog ja ajakirjanik Mário de Oliveira on sellel teemal kirjutanud kaks raamatut: bestselleriks saanud teose "Fátima siempre más" (1999), milles ta mõistis hukka ilmutuste ilmse pettuse ning süüdistas kirikut väikeste karjastega manipuleerimises ja montaaži loomises, ning raamatu "Fátima $. A." (2015), milles kirjutas usuturismi ärist pühakojas.[4] Oliveira sõnul olid Fátima "imed" suurepärane vahend, et hankida raha, mida otsiti kiriklike omandite taastamiseks ja rahva jumalateenistusele naasmiseks seitse aastat tagasi loodud vabariigiga alanud sekulariseerumiselt.[4] Omakorda pidas ta kirikut ka vastutavaks Francisco surma eest 1919. aastal ja Jacinta surma eest 1920. aastal, kuna tema sõnul "julgustasid preestrid lapsi harrastama täiesti pööraseid paaste ja patukahetsusi. Nende pikaajaline paast – mille hulka kuulus ka veejoomisest hoidumine keset suve – tähendas, et nad olid füüsiliselt nõrgenenud ega suutnud tolleaegsetele epideemiatele vastu seista. Nad surid vastavalt kopsupõletikku ja pleuriiti“, ning Oliveira kinnitusel oli „see inimsusvastane kuritegu, mis on jäänud karistamata“.[4] 

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuli 2019. Vaadatud 25. juuli 2019.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. ↑ http://www.vatican.va/roman_curia/congregations/cfaith/documents/rc_con_cfaith_doc_20000626_message-fatima_en.html
  3. ↑ Kahtlane Fatima saladus.28. juuni 2000
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Aitor Hernández-Morales (14 de mayo de 2017). «El cura portugués que no cree en Fátima: "Los pastorcillos fueron manipulados, las apariciones son mentira"». El Español.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]