Ingelmunster

Ingelmunster
lääneflaami Iengelmunstr
Lipp Vapp
Pindala: 16,16 km²
Elanikke: 10 928 (1.01.2018)[1]
Koordinaadid: 50° 55′ N, 3° 15′ E

Sint-Amanduskerk

Ingelmunster on hollandikeelne vald ja asula Belgias Flandria piirkonnas Lääne-Flandria provintsis Roeselare haldusringkonnas.

Valla pindala on 16,16 km². 1. jaanuari 2012 seisuga elas Ingelmunsteris 10 728 elanikku, mis teeb rahvastiku keskmiseks tiheduseks 664 in/km².

Ingelmunster asub Izegemist 3 km kirdes, Roeselarest 10 km idakagus, Kortrijkist 11 km põhjas, Bruggest 30 km lõunas, Gentist 35 km edelas ja Brüsselist 78 km läänes.

Kuigi Ingelmunsterit läbib raudtee, pole seal raudteepeatust. Lähimad raudteejaamad on Izegemis, Waregemis, Kortrijkis ja Tieltis. Lähimad kiirrongipeatused on Brugges ja Gentis, aga lähim lennujaam Brüsselis.

Ajalugu

Ingelmunsteri nime päritolu pole teada. Flaami ajaloolane Antoon Sanders (1586–1664) andis kohanimele etümoloogia anglo-monasterium ehk anglite klooster, kuid see nimi võis tulla ka sõnadest angle-monastre 'nurgaklooster', sest see asus lääni nurgas.

Väidetavalt käskis Püha Amandus (584–675) kohalikel külla kiriku ehitada ja ta olevat ise koguni selle juurde edaspidi rajatud kloostri projekteerinud. Sellest kloostrist tuligi küla nimi.

Friisi Robrecht pidas Ingelmunsterit strateegiliselt tähtsaks kohaks ja kindlustas selle. 1200. aasta paiku anti Ingelmunster Harelbeke valda – tänapäeval on Harelbeke vald Ingelmunsteri kagunaaber. 1300. aasta paiku läksid Ingelmunsteri kindlus ja lään Rode pere valdusse – Roded olid pärit Ida-Flandria provintsi idaosas olevast Dendermondest. Pärast Rodesid valitsesid Ingelmunsteri lääni Gistelid. Seejärel sai ta osaks Burgundisst ja Klevest. Kui Kleve Maria abiellus 1440 Orléansi hertsogi Charles'iga (neil sündis poeg, kellest sai Prantsusmaa kuningas Louis XII), läks Ingelmunster Prantsusmaa kätte.

Keskajal oli Ingelmunster osalt tänu oma kindlusele üsna tähtis koht.

1297 peatus Ingelmunsteris tollal 29-aastane Prantsusmaa kuningas Philippe IV, kes oli karistusretkel mässulise Brugge linna vastu. Brugge saatis oma saadikud temaga kohtuma ja nõustus temale alluma tingimusel, et tohib Püha Vere reliikvia enesele jätta. Kuningas võttis pakkumise vastu. Kuid juba 1302 toimus Kortrijki lahing, milles Flandria ülestõusnud linnakodanikud ja talupojad purustasid täielikult Prantsusmaa sõjaväe.

16. sajandi ususõdade käigus langes Ingelmunster mõlema vaenupoole ohvriks. 1566. aasta augustis rüüstasid ja hävitasid ikonoklastid Ingelmunsteri kiriku. See ehitati üles ja kirikutorn rajati keset kirikut. 1739 kisti torn jälle maha ja ehitati sinna, kus see tänapäevani püsib: kiriku otsa.

1580 toimus Ingelmunsteri all lahing Prantsusmaa hugenottide ja end lossis kindlustanud Hispaania garnisoni vahel. Küla hävis lahingus. Hugenotid said otsustavalt lüüa ja nende juht François de la Noue langes hispaanlaste kätte vangi. 1878 kudusid kohalikud inimesed tohutu suure eesriide Ingelmunsteri lahingu 300. aastapäeva tähistamiseks ja tänapäeval ripub see Ingelmunsteri raekoja seinal.

Prantsusmaale läks sõjapidamine tänapäeva Belgias väga kulukaks. Kuningakojal lõppes raha ja tal polnud enam hästi võimalik oma Saksamaalt palgatud väejuhtidele palka maksta. Tasuks lubatigi Ingelmunsteri-Vijve-Dendermonde lään. Sakslasest kolonel Otto von Plotho ostis selle 1583 ja kuna sõjategevus peatselt lõppes, sai ta varsti rikkaks. Von Plotho määras foogti François de Cabotere'i, kelle ülesanne oli taastada läänis kord ja kehtestada seadused. Ingelmunster sai lääni keskuseks ja von Plotho valitses seda kui sõltumatut riiki.

Tema järeltulijad valitsesid Ingelmunsteri lääni 15 põlvkonda. Kuid 4 sajandiga nende rikkused ammendusid ja 1986 müüdi vana lääni viimased jäänused, loss ja park vendadele van Honsebrouckidele. Vendadele kuulub pruulikoda ja nende pruulitud õlu kannab nime "Kasteelbier" ('lossiõlu'), mis viitab just nendele kuuluvale lossile.

Ingelmunsteri loss

1695 tehtis kindlus ja loss veel kord maatasa. Sajandivahetusel elas Ingelmunsteris kõigest 1050 inimest. Kuid 1713 sõlmitud Utrechti rahu tõi piirkonda tagasi kindlustunde. Belgia läks Austria kontrolli alla. 1716–1794 valitses kohalikku omavalitsust 5 kindralkuberneri. Ingelmunsterisse ehitati kindluse asemel loss, mis valmis 1736. aasta paiku. Taastati Ingelmunsterit läbiv Kortrijki–Brugge maantee, millel eraettevõte pidas korda ja vedas posti. Taastati sild üls Mandeli jõe ja 1751 müüdi õigus silla ületajatelt maksu nõuda.

Pastor Jacobus Dufort rajas oma raha eest Ingelmunsterisse vaestele lastele mõeldud kooli. Alguses nimetati seda Duforti instituudiks, selle hilisem nimi oli Marullenschool. Esialgu jagasid seal õpetust 7 nunna. 1881 muudeti kool kloostriks ja see klooster on Ingelmunsteris tänapäevani.

Pärast Suurt Prantsuse Revolutsiooni vallutas Prantsusmaa Madalmaad. Ingelmunster kaotas suure osa oma tähtsusest ja lossihärra oli sunnitud hakkama makse maksma. Sel ajal oli Ingelmunsteris 4705 kodanikku, kelle jaoks moodustati kohalik omavalitsus eesotsas linnapeaga. Flaamid tõusid Prantsusmaa võimu vastu üles, aga 28. oktoobriks 1798 suruti kogu vastupanu maha, misjärel oli elu ümbruskonnas kaua aega rahulik, hoolimata sellest, et mujal Euroopas käisid rängad sõjad. Kohalikud elanikud olid õnnelikud, et tohivad jälle pühapäeviti missat pidada. Tõepoolest, kui Napoleon Waterloo lahingus lüüa sai, ei korraldatud Ingelmunsteris ainsatki pidustust.

Ingelmunsteri vald. Kollakad alad tähistavad linnastunud piirkondi.

Ingelmunster läks Hollandi koosseisu. Hollandi kuningas Willem I andis Ingelmunsterile õiguse laata pidada. Hollandi võim elavdas piirkonna majandust tunduvalt ja 1830. aasta paiku oli vallas tuulikuid juba tosinaid.

1830 toimus Belgia revolutsioon, millega Belgia saavutas iseseisvuse. Ingelmunsteris möödus see täiesti rahumeelselt. Selle aasta 11. novembril toimusid kohalikud valimised. Vallas oli 5585 elanikku, kellest valimisõigus oli kõigest 114-l. Kandideeris kaks erakonda: kuningameelsed oranžistid ja katoliiklased. Katoliiklased võitsid ja uueks linnapeaks valiti 66 häälega kohalik talupoeg Jacobus Coussens. Sellest ajast peale on Ingelmunsteris kõik kohalikud valimised võitnud katoliiklased.

Ingelmunsteri käsi käis aastail 1845–1850 halvasti. Kartulisaak ikaldus, tööstusrevolutsioon mõjus laastavalt kohalikele kangrutele ning piirkonda tabasid rängalt koolera ja tüüfus. Kuid 1847 jõudis asulasse raudtee.

Sajandi teisel poolel esitati linna üldplaneering, mis erinevalt raudteest kohtas elanike suurt vastuseisu. Nimelt sisaldas see kava ühendada linn Leie jõe kaudu Roeselare linnaga, aga see nõudis lossipargi ohverdamist. Siiski ehitati külla silla lähedale kai ja 1872 sõitis mööda Leie jõge esimene laev.

Ingelmunsteris pole kunagi olnud rasketööstust. Seetõttu on linn pääsenud saastamisest. Keset linna on tänapäevani park ja looduskaitseala.

1976 kerkis üles kava liita Ingelmunster lähedaste Meulebeke ja Oostrozebeke vallaga. Ingelmunsteri linnapea Vankeirsblicki pingutuste tulemusena jäi kolme valla ühinemine ära.

Viited

1. Wettelijke Bevolking per gemeente op 1 januari 2018, vaadatud 9.03.2019.

Välislingid

• Koduleht (hollandi keeles)