Lembitu

 See artikkel räägib Leole vanemast; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Lembitu (täpsustus).

Lembitu (suri 21. septembril 1217) oli vanem Sakala põhjaosas.

Ainus teda mainiv kirjalik allikas on Henriku Liivimaa kroonika. Lembitu juhtis Liivimaa ristisõja ajal alates 1211. aastast mitmeid sakalaste ja eestlaste sõjakäike ristisõdijate ja nende liitlaste vastu. 1215. aastal alistus Lembitu Leole linnust piiravatele ristisõdijatele ja nõustus kristluse vastuvõtmisega. 1217. aastal langes ta eestlaste väe juhina madisepäeva lahingus.

Nimest

[muuda | muuda lähteteksti]

Lembitu

[muuda | muuda lähteteksti]

Lembitu on ajaloolises traditsioonis kinnistunud nimi, mille tegelik algne nimekuju pole teada. Henriku kroonikas on tema nime mainitud 14 kohas, eri käsikirjades kirjapanduna viiel viisil (Lembitu, Lambite, Lambito, Lembito, Lembit(us))[1][2], kuid mõned variandid võivad tuleneda ka ümberkirjutusvigadest ja ladina keele käänetest.

13.–16. sajandi allikais esineb rohkesti Lembituga analoogseid muistseid mehenimesid. Ruhja ja Helme maaraamatu sissekannete põhjal otsustades oli Lemmit(u) seal 15. sajandil kõige levinum nimi.[3] Liivi keelealalt on teada Lemmet (1392), Lemete Clawepoye (1564), soome keelealalt Lemmit (*Lemmitty, 1606–1610).[4] Tüve lemb leidub paljudes liitsõnalistes nimedes (eriti iseloomulik oli see Lõuna-Eestile): Toyuelembi, Awlembi, Ilmalembi, Villilembi, Lemsattu, Jalembi, Lembis jne.[3] Ka Henriku kroonikas on mainitud Holmi liivlast nimega Lembewalde.[5] Neist nimekujudest ilmneb, et algne konsonantühend mb on mõne sajandi jooksul assimilatsiooni tõttu muutunud mm-iks.[4] Tähenduselt on Lembitu nime tõlgendatud kui "armastatut".[4]

Vytamas

[muuda | muuda lähteteksti]

August Heinrich Hansen oletas oma 1857. aasta Henriku kroonika väljaandes, et Lembituga võib kokku käia ühel korral kroonikas tema kõrval esinev nimi Vytamas.[6]

„Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis perfidis in Saccala a Rigensibus interfecti ceciderunt?“

– Leonid Arbusow noorema poolt säilinud käsikirjade alusel kompileeritud ladinakeelne algtekst

„Kas ei langenud Sakalas riialaste poolt tapetuna Lembit, Vytamas koos teiste oma truudusetute vanematega?“

– Richard Kleisi tõlge (1982)

Sama mõtte poolt argumenteeris 1920. aastatel harrastusajaloolane Juhan Luiga. Ta tõi ta välja, et Henrik ei maini Vytamast madisepäeva lahingu kirjelduse juures ega kusagil mujal kroonikas, vaid ainult kroonika lõpuosas kõige tähtsamate Riia kristlaste langenud vastaste hulgas kõrvuti Lembitu omaga.[7] Kõiki teisi selles nimekirjas toodud isikuid nimetatakse kroonikas korduvalt. Luiga arvas ka, et selle nime juures kasutatud ladina keele grammatika osutab ühe, mitte kahe isiku nimetamisele. Samuti eeldas ta, et koma on Lembitu ja Vytamase nimede vahele lisatud hilisemates kroonika ümberkirjutustes. Vytamast tõlgendas Luiga kui Lembitule antud lisanime 'Võidumees', sarnaselt näiteks Valdemar II lisanimega Sejr ('võitja').[8][9][10]

Ajaloolased on tavaliselt Vytamast siiski pidanud eraldi ülikuks, mitte Lembitu lisanimeks.[11] Luiga oletust on otseselt kritiseerinud Enn Tarvel, kes toob välja, et sama grammatilist konstruktsiooni on mujal kroonikas kasutatud mitme isiku tähistamiseks.[9] Nime tähendust otsides pole Juhan Luiga tõlgendust ('Võidumees') toetatud. Keeleteadlase Paul Alvre hinnangul sisaldab nimi tüve viht(a), kuid teine keeleteadlane Eduard Roos ei usu samas, et see võiks osutada saunavihale või kimbule nagu tänapäeval, vaid pigem tähendada tuge või kaitset.[12]

Lembitu ja Vytamase nimede sidumist on toetanud aga Kristjan Oad, kelle arvates on raske mõista, miks Riia kiriku ohtlikemate vaenlaste nimekirja, mis muidu viitab tagasi juba kroonikas varem esinenud tuttavatele tekstiosadele ja isikutele, lisada lugejale tundmatu Vytamas. Tekstikoht seob Vytamase ja Lembitu hukkumise, kuid madisepäeva lahingu põhjalik kirjeldus mainib seal Lembitu kõrval langenutena nimepidi küll mitmeid eesti ülikuid, aga mitte Vytamast. Oad märgib, et Vytamast mainivat tekstikohta sisaldavatest käsikirjadest parimaks peetavas Codex Skodeiskianuses pole koma mitte Lembitu ja Vytamase vahel, vaid Vytamase järel. Käsikirju uurinud ja kompileerinud Leonid Arbusow noorem arvas, et kuna kroonika tekstis on ladina sõna cum ('koos') tihti kasutatud sõna et ('ja') sünonüümina, siis viidatakse kõnealuses kohas kahele isikule, ja pani koma Vytamase järelt nime ette. Kristjan Oad ei pea seda piisavalt põhjendatuks. Kuna paistab, et sel ajal pandi lastele vaid üks nimi, siis Oadi meelest polnud Vytamas ilmselt mitte teine eesnimi, vaid lisa- või hüüdnimi. Lähtudes Paul Alvre ja Eduard Roosi seisukohast, et Vyatamas sisaldab arvatavasti tüve viht(a) tähendusega 'tugi' või 'kaitse', pakub Oad välja, et taoline nimi tuli Lembitu otsusest (erinevalt Viljandi sakalastest) riialaste vastu sõdima hakata, olles "keskmise Sakala talumehe jaoks" rahva kaitsja, vihtamees.[13]

Tiitlitest, epiteetidest ja võimupositsioonist

[muuda | muuda lähteteksti]

Kroonikas on Lembitut nimetatud ladinakeelsete tiitlitega senior ja princeps ac senior, mida on tavaliselt eesti keelde tõlgitud vastavalt vanema ning pealiku ja vanemana.[14] Tiitlit princeps teiste eestlaste vanemate puhul ei kasutata. Kuigi princepsi üks tähendusi on ka vürst või kuningas ja mõnikord on ka Lembitut nii kutsutud, kasutab Henrik nende võimupositsioonide tähistamiseks siiski nimetusi rex ja dux ning tiitliga princeps ac senior märgib ta sõjaliste ettevõtmiste juhte, mistõttu võib seda tõlkida sõja- või väepealikuna. Ka Lembitu puhul on nimetust princeps ac senior kasutatud vaid ühel korral, enne madisepäeva lahingut, tõenäoliselt seoses sellega, et ta oli eestlaste maleva juht.[15][16][17] Henrik kasutab Lembitu kohta veel ka epiteeti perfidissimus, mis tähendab "kõige truudusetum, salakavalam, ohtlikum".[18]

Lõhavere linnamägi, arvatav Lembitu linnuse asukoht

Henrik nimetab Lembitut üheks vanemaks Sakalast (seniores de Sackale), st Sakalast pärit vanemaks. Mõnikord on seda väljendit ekslikult tõlgitud ka Sakala vanemaks ehk teda esitatud kui Sakala maakonna eesotsas seisnud vanemat.[2][19] Kihelkonnavanematest kõrgemal olnud võimutasandist aga tõendid puuduvad,[20] lisaks domineerib tänapäeval arheoloogide hulgas seisukoht, et Sakala kui maakond oli ennekõike inimgeograafiline üksus, kus ühtne poliitiline juhtimine puudus.[21][22] Lembitu võimupiirkond asus maakonna põhjaosas Navesti jõe ääres, kus asus arvatavasti eraldi kihelkond ja Viljandi järel maakonna tähtsuselt teine keskus.[23] Kroonika nimetab seal paiknenud Leole linnust Lembitu linnuseks (castrum Lembitu),[24] samuti üht sealset küla Lembitu külaks (villa Lembite).[25] Viimast võib samas tõlkida ka Lembitu mõisa, suurema üksiktaluna.[26] Suure tõenäosusega asusid nad vastavalt Lõhavere linnamäel ja hilisema Olustvere või Lõhavere mõisa kohal.[27][28] Lõhavere linnamäe arheoloogilistel väljakaevamistel peavärava vastast leitud teistest suuremat mitmeruumilist elamut mõõtmetega 8 × 8 m on oletamisi peetud Lembitu perekonna elukohaks. Seda näivad kinnitavat ka hoonest avastatud kallihinnalised ehted ja ilmselt sakslastelt röövitud kuldbrokaadiga kaunistatud vaimulikurüü osad.[29]

Selle kohta, mida kroonik linnuse ja küla (või mõisa) Lembituga seostamisega mõtles ning milline võis olla Lembitu-taolise üliku positsioon tolleaegses ühiskonnas, on aja jooksul esitanud erinevaid hinnanguid. 1950. aastatel Eestis väljatöötatud ajalookontseptsioon nägi 10.–12. sajandi ühiskonda varafeodalistlikuna, kus rikkamatel ülikutel olid suurmaavaldused, hulk sõltlasi ja oma linnus. Lembitu küla peeti temast kui feodaalist sõltuvussuhtes olevaks külaks, suhteliselt väikest Lõhavere linnust isiklikult talle kuuluvaks ülikulinnuseks (suuremaid linnuseid arvati olevat laiema ülikkonna keskused).[30][31] Enn Tarveli hinnangul kroonika tekst sellist tõlgendusvõimalust ei anna ja tegemist oli Lembitu võimu all, aga mitte tema omandis olnud küla ja linnusega. Tarvel toob välja, et näiteks Leole linnust kutsub kroonika Lembitu linnuseks vaid ühel korral, muudel juhtudel nimetatakse seda Sakala linnuseks või teiseks linnuseks, mis asub Navesti ääres.[30] Ta pakub välja, et Lembitu võis olla kihelkonnavanem.[19] Alates 1990. aastatest on laiemalt levinud arvamus, et Eestis oli seisusühiskond muinasaja lõpuks juba küllaltki välja arenenud.[32] Valter Langi järgi kuulus tähtsamatele ülikutele üks või mitu neile maksu tasunud vakust või külakonda, mida valitseti kesksest linnusest ja mis kokku moodustas üliku linnusepiirkonna.[21]

Ain Mäesalu hinnangul Liivimaa ristisõja Sakalasse jõudmise esimestel aastatel Lembitu teiste kohalike vanemate seas eriliselt esile tõusta ei pruukinud. Mäesalu kohaselt võis tema mõjukus kasvama hakata 1211. aasta paiku.[2] Kristjan Oadi arvates oli Põhja-Sakala seni Viljandi ülikute võimupiirkonda kuulunud ja 1211. aastal seoses viljandlaste alistumisega riialastele iseseisvunud. Pärast seda võisid põhjasakalased endale allutada Navestist põhja pool asunud Nurmekunna ja Alempoisi.[33] 1217. aastaks oli Lembitu saavutanud positsiooni, mis võimaldas tal saada enne madisepäeva lahingut Navesti äärde kogunenud eestlaste väe juhiks.[2] Oma 1221. aasta kontekstis esitatud ülistuskõnes neitsi Maarjale mainib Henrik Riia kiriku peamiste vastaste seas ka Lembitut.[34]

Elust

[muuda | muuda lähteteksti]

Lembitu on Henriku poolt enim, 14 korral mainitud eestlaste vanem.[2] Tänu sellele saab nii mõndagi tema elukäigu kohta taastada, ehkki ainult Lembitu kuue viimase eluaasta (1211–1217) kohta.

Lembitu paistis kroonikas ennekõike silma sõjaretkedel eestlaste malevate juhina. Esimest korda mainitakse teda koos teise üliku Meemega juhtimas 1211. aastal toimunud ühe sakalaste väe rüüsteretke Ümerale, kus kroonik Henrik ise preestriks oli. Henrik mainib eraldi kiriku süütamist ja preestri vara rüüstamist.[35] Selline kokkupuude Lembituga ja üldse sakalastest kui lähematest naabritest rohkem kuulmine võis olla üheks põhjuseks, miks Henrik talle oma kroonikas teistest eestlaste vanematest rohkem tähelepanu pööras.[2][36][37]

1211. aasta sügisel korraldasid sakslased retke Põhja-Sakalasse ning nende vägede peatumispaik oli Lembitu küla juures, mida on seostatud, nagu ülalpool öeldud, hilisema Lõhavere mõisa asukoha, aga ka Olustverega. Lembitut seejuures otseselt mainitud ei ole, kuid kroonika sõnul pandi sealsele linnusele, tõenäoliselt seega Lõhavere omale, tuli otsa.[38][39]

Järgmise aasta jaanuaris-veebruaris korraldas Novgorodi vürst Mstislav Uljas rüüsteretke Eestisse, piirates Varbolat. Samal ajal oli Riiast saadetud preestrid ristimistööle Sakalasse, mille kesk- ja lõunaosa vanemad olid juba Riia piiskopile alistunud. Venelaste sõjaretke ajal asusid sakalased ja ugalased vägesid koguma ja preester Salomon otsustas Viljandist lahkuda. Kuid Lembitu ajas teda kroonika teateil väikese salgaga, võib-olla kaaskonnaga, taga ning tappis preestri koos ta tõlkidega. Seejärel pöördus Lembitu tagasi oma vägede juurde ning juhtis sakalaste ja ugalaste sõjakäiku Pihkvasse, mis kohalike jõudude Eestimaal viibimist ära kasutades rüüstati ja põlema pandi. Vene kroonikates on sama aasta maisse-juunisse dateeritud Pihkva põletamine leedulaste poolt, kuid sündmuste loogika osutab, et ka need viitavad tegelikult Lembitu retkele.[40][41]

Peagi pärast seda sõlmiti sõjas kolmeaastane vaherahu. Lembitut rahuläbirääkimiste osalisena ei mainita, kuid nende tulemusena lepiti kokku, et Sakala kuni Navesti jõeni läheb Riia võimu alla ja võtab vastu ristiusu.[42] See tingimus siiski ei realiseerunud ja kogu Sakala jäi sisuliselt Riiast sõltumatuks.[43]

1215. aastal, pärast eestlaste ja kristlaste vaherahu lõppu, rüüstasid sakslased Sakalat ning tungisid seejärel ootamatult Lembitu (Leole) linnuse alla. Pärast mõnepäevast piiramist linnuse kaitsjad alistusid ja Lembitu koos teiste vanematega lubas ristiusu vastu võtta. Lembitu ja teised vanemad ristiti ja viidi esialgu vangidena kaasa, kuid lasti peagi koju tagasi, kui nad olid oma poegi pantvangideks saatnud.[44][45]

1217. aasta alguses tabas ristisõdijaid Eestis suur tagasilöök, kui Novgorodi ja Pihkva väed koos saarlaste, harjulaste ja sakalastega alistasid vahepeal Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu kontrolli alla läinud Otepää linnuse. Seejärel ütlesid ka sakalased riialastega sõlmitud leppe üles.[46][47] Eestlased asusid koondama suurt sõjaväge, mis kavatses kroonika teadete järgi ühineda venelastega, plaaniga arvatavasti Riiat piirama minna. Vägi kogunes Navesti ääres ja kroonika nimetab selle juhina Lembitut. Kuid riialased jõudsid venelastest ette ning tungisid oma väega Sakalasse. Lembitu juhtimise alla oli tolleks ajaks koondunud kroonika teatel 6000 meest, ridalased, harjulased, virulased, revalased, järvalased ja sakalased. Ristisõdijaid oli ligi 3000, kuid suur osa neist väljaõppinud sõjamehed. Neid juhtisid Orlamünde krahv Albert, ordumeister Volquin, Daugavgrīva abt Bernhard Lippest ja praost Johannes.[48][49]

„Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat...“

– [48]

Väed põrkasid kokku madisepäeva lahingus, mille eestlased kaotasid (Henriku kroonika andmetel langes ligi 1000 eestlast, vanema riimkroonika andmetel 1400). Henriku kroonika kirjelduse kohaselt olid sakalased väe paremal tiival vastamisi latgalitega ja pidasid nende rünnakutele vapralt võideldes pikka aega vastu. Nähes aga eestlaste väe keskmise osa allajäämist sakslaste väeüksusele, pöörasid nad põgenema. Latgalid asusid neid jälitama ning Lembitu ära tundnud Veko olevat teda taga ajanud ja tapnud. Lembitu pea olevat viidud võidu märgina Liivimaale, selle edasine saatus on täpselt teadmata, kuigi selle kohta on mitmeid legende ja kuulujutte.[48][50][51]

Lembitu surma järel paistab olevat tema järglaseks saanud tema vend Unnepewe (tõlgendatud ka kui Õnnepäev, Õnnepäeva).[viide?] Tema ja teiste ellujäänud mõjukamate sakalastega uuendasid sakslased 1215. aastal sõlmitud rahu.[48][52]

Et Lembitu kohta leiduv info on küllaltki napp, siis ei ole tema elu ja tegevust keegi teaduslikul tasemel eriti põhjalikult uurinud.[53]

Küll on Lembitu elukäigu ja positsiooni kohta hulgaliselt oletusi teinud hobiajaloolane Juhan Luiga, kelle arvates oli eestlastel ajavahemikus 1184–1217 ühtne kavakindel "välispoliitika", mille väljatöötajaks ja elluviijaks peab ta Lembitut. Muuhulgas usub Luiga, et Lembitu oli ka Sigtuna hävitaja 1188. aastal, mille järel ta sai "Lääne mere kaubateede valitsejaks" Visbyst Novgorodini. 1206. aastal polevat toimunud Taani kuninga sõjakäiku Saaremaale, vaid saarlased olevat Taaniga häid suhteid otsiva Lembitu nõudmisel taanlased rahumeelselt vastu võtnud. Luiga arvates on Lembitut kaudselt oma kirjas mainitud ka Rooma paavst. Lembitu surmaga olevat "Eesti ühistoimimine" lagunenud.[54] Ajaloolased on Juhan Luiga Lembitu-teemaliste kirjutiste osas kriitilised olnud. Sulev Vahtre hinnangul on need "luulelennulised, subjektiivsed, allikakriitilises osas nõrgad", Harri Moora arvates on Luiga "tööde tagajärjed täiesti fantastilised" ja lähevad oma modernistliku lähenemisega "peaaegu igast piirist üle, nii et tema töid pole võimalik jaatavas mõttes kasutada".[55]

Lembitu rolli tõlgendamine madisepäeva lahingus

[muuda | muuda lähteteksti]

Henriku Liivimaa kroonikas esineb muuhulgas ka lause: "Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis perfidiis in Saccala a Rigensibus interfecti ceciderunt?"[56] Juhan Luiga on oletanud, et Vytamas või Wytamas oli Lembitu lisanimi, mis tähendas "Võidumeest".[57] Enamasti on Vytamast peetud siiski eraldi vanemaks. 1982. aasta eestikeelses väljaandes on eeltoodud kroonikateksti Richard Kleisi poolt tõlgitud kujul "Kas ei langenud riialaste tapetuina Lembit, Vytamas koos teiste oma truuduseta vanematega Sakalas?".[34] 2005. aasta "Henriku Liivimaa kroonika" tõlkes esineb sama koha tõlge järgmiselt: "Kas ei langenud Sakalas riialaste poolt tapetuna Lembit, Vytamas koos teiste oma truudusetute vanematega?"[58] Julius Mägiste tõlge antud kirjakohast on järgmine: "Eps mitte saanud sakslaste käe läbi surma Lembitu, Viitamas ja teised ära-andlikud Sakala vanemad..."[59]

Antud kirjakoha ja selle põhjal, et teda enne lahingut nimetati Sakala eestlaste juhiks või pealikuks ja vanemaks (princeps ac senior),[60] võib oletada, et Lembitu oli madisepäeva lahingus eestlaste olulisim vanem, tõenäoliselt ka koondmaleva juht.

Lembitu pealuu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti ajaloolaste ja kultuuriinimeste seas on levinud kuulujutt, et millalgi olevat Eestis käinud mingid poolakad (ühe versiooni kohaselt 1960. aastatel Poola muuseumitöötajad, teise versiooni järgi 1970. aastatel Poola üliõpilased), kes rääkisid kusagil Poola muuseumis asuvast pealuust kirjaga Caput Duci Estoniae ("Eestimaa hertsogi pea") või Rex Estoniae ("Eestimaa kuningas"), mida tõlgendati võimaliku Lembitu peana, mis kroonika kohaselt pärast tema tapmist trofeena kaasa võeti. Seda lugu aluseks võttes tegi Eesti kultuuriminister Urve Tiidus 2014. aastal Poola kultuuriministrile ­Małgorzata ­Omilanowskale ettepaneku legendi kontrollida. Poolas lubatigi sellega tegeleda. Pealuu asjus suhtles Poola kultuuriministeeriumiga ka järgmine Eesti kultuuriminister Indrek Saar. Kolp jäi aga leidmata.[61][62] 2018. aastal toetas Eesti kultuuriministeerium 10 000 euroga Eesti-Poola ühisprojekti, mille eesmärk oli saada ülevaade 16.–17. sajandil Liivimaalt Leedu- ja Poolamaale sattunud arvukate ajalooallikate uurimise võimalikkusest ning samas vaadati üle ka selle legendiga seotud materjale. Avalikkuses saigi projekt tuntuks kui Lembitu pealuu otsimine.[63][64][65]

Lembitu Eesti kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]
Suure-Jaani Vabadussõja mälestussammas

Kuni 19. sajandini ei pööratud Lembitule erilist tähelepanu, ka Henriku kroonikat ei peetud 18. sajandini oluliseks allikaks. Alles eestlaste rahvuslikul ärkamisajal tõusis Lembitu kui toonase tõlgenduse järgi rahvusliku sõltumatuse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Teda mainis oma kolmes isamaakõnes Carl Robert Jakobson, kuid seda siiski möödaminnes, enne teda oli "eestlaste vahvat vanemat Lembitut" maininud ka Garlieb Merkel.[66]

Lembitu nimi esineb näiteks Friedrich Wilhelm Bormi "Ma-Rahva Kalendris" 1853. aastal.[viide?]

Laiemalt sai Lembitu nimi tuntuks eriti pärast "Läti Hendriku Liivimaa kroonika ehk aja raamatu" avaldamist Jaan Jungi poolt 1880. aastatel. Tänu muistse vanema kuulsuse laiemale levikule oli Tallinnas 1900. aastal vähemalt üks poisslaps saanud nimeks Lembitu ja 20 aasta pärast juba 18 last 1000 sünnist nimeks Lembit.[67]

Lembitu kui eestlaste tuntuima vanema nimi kujunes ärkamisajal ja Vabadussõjas üheks rahvusliku uhkuse, vabadusvõitluse ja iseseisvuse sümboliks. Lembitu järgi nimetati näiteks suurtükipaat (endine Bobr), allveelaev ja soomusrongivagun. Lembitu nimekuju oli ka üks populaarsemaid eesti nimesid, mida lastele pandi.[viide?] Lembitu järgi on nimetatud eesti skautide kasutatav ristikuju Lembitu rist, ka mitmeid tänavaid linnades, seltse ja asutusi. Muuhulgas on väliseestlaste vanima skautüksuse nimi "Lembitu malev".

Lembitule on Suure-Jaanis püstitatud monument, mis mälestab küll Vabadussõjas langenuid, ent seob semantiliselt ka kaotatud muistse ja võidetud tänapäevase vabadusvõitluse. Lõhavere linnamäel asub muistse vabadusvõitluse monument.

Tõeliseks eestlaste rahvuskangelaseks tõusis Lembitu aga ilukirjanduse kaudu. Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas 1885. aastal poeemi "Lembitu".[68] Tema elust räägivad Karl August Hindrey teos "Loojak 2.: Lembitu" ja Jaak Sarapuu "Kuningas Lembitu elu". Ka Jüri Kuum on kirjutanud raamatu "Lembitu vaim", mis Lembitust endast küll palju ei kõnele. Tegelaskujuna esineb ta aga palju laiemalt, sealhulgas Mait Metsanurga teoses "Ümera jõel" ja Juhan Sütiste näidendis "Ristikoerad". Enn Kippeli noorsoojutustuse "Meelis" nimitegelane on Lembitu poeg (kes on kirjaniku poolt välja mõeldud), kes leiab Venemaalt sakslaste vastu liitlaseks endise Koknese vürsti Vjatško (neile kahele on Tartus Kassitoomel püstitatud ka mälestusmärk).

Eesti Rahvusringhäälingu digihoidlas on Eesti Raadio salvestis kuuldemängust "Ristikoerad", mis räägib Lembitu elust.[69]

Helilooja Villem Kapp on kirjutanud ooperi "Lembitu", mis esietendus 23. augustil 1961, ning mida esitati 1962. aastal Lõhavere linnamäel. V. Kapp pidas seda teost väga oluliseks.[70][71] Peaosa on ooperis mänginud Georg Ots.[72] Tartus etendus [millal?] näitemäng "Lembitu", viimane kanti ette vabaõhunäidendina Tartus Kassitoome orus (lavastajad Ants Viir, Uno Pant).

Riho Päts on kirjutanud laulu "Edasi, edasi, Lembitu pojad, vaba on isade maa".[73]

Lembitu isik on pälvinud tähelepanu ka 2000. aastatel, tema nime kannavad mitmed seltsid, asutused, klubid ja koolid.[viide?] Lõhavere linnamäel toimus 2008. aastal ooperi "Lembitu"[70][74] kontsertettekanne. Andrus Kivirähki raamatus "Rehepapp" vaadatakse teda läbi huumoriprisma. 2005. aastal valminud filmis "Malev" kujutatakse Lembitut iroonilise huumoriga, teda mängib Ain Mäeots. 2017. aasta augustis mängiti Lõhavere linnamäel Urmas Lennuki kirjutatud suvelavastust "Lembitu – kuningas ilma kuningriigita" (lavastaja Peep Maasik, Lembitu – Ott Kartau).[viide?] 2019. jõudis lavale Jaan Toominga lavastus "Kaupo ja Lembitu", mis põhineb Leo Bodo Sepa 1937. aasta näidendil "Kaupo".[75]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ HCL, Sissejuhatus, lk 20
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ain Mäesalu. Eesti lugu 24. Lembitu. Vikerraadio
  3. ↑ 3,0 3,1 Eduard Roos. Eesti muistseist isikunimedest. Keel ja Kirjandus 1961, nr 6, lk 341–352
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, II : Isikunimed. Keel ja Kirjandus, 1984, nr 9, lk 541
  5. ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk X 8, lk 58–59
  6. ↑ Kristjan Oad. Lembitu. Juhtimiskunsti meistriklass vastsel Maarjamaal. Acta Historica Tallinnensia, 2017, 23 (1), lk 29
  7. ↑ vrd HCL, lk 181 ja 223
  8. ↑ Juhan Luiga. Lembitus Wytamas. Eesti Kirjandus 1921, nr 1.
  9. ↑ 9,0 9,1 HCL, XXV, kommentaar 17, lk 223
  10. ↑ Kristjan Oad 2017, lk 28−29
  11. ↑ Näiteks Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituut, 2012, lk 48. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: Vabadusvõitlus 1208–1227, lk 33, 126 ja 151.
  12. ↑ Kristjan Oad 2017, lk 29−31
  13. ↑ Kristjan Oad 2017, lk 37
  14. ↑ HCL, XIV 12, lk 117, XXI 2, lk 179
  15. ↑ HCL, lk 19
  16. ↑ Jüri Selirand. Eesti muinasaeg, teoses "Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani." Jüri Selirand, Karl Siilivask. Tartu 1996. Lk 70–71
  17. ↑ Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas ja Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu, 1982. Lk 413
  18. ↑ HCL, XVII 7, lk 155
  19. ↑ 19,0 19,1 HCL, XIV, kommentaar 47, lk 117
  20. ↑ Tarvel, Enn. Kihelkond, Horisont 2013/1, lk 32–37.
  21. ↑ 21,0 21,1 Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 111–118
  22. ↑ Heiki Valk. Eesti keskaja uurimise arutelupäev Ajaloomuuseumis, 05.02.2013. Video.
  23. ↑ Jaanits, lk 409
  24. ↑ HCL, XVIII 7, lk 153
  25. ↑ HCL, XV 7, lk 125
  26. ↑ HCL, XI, kommentaar 13, lk 77
  27. ↑ Vahtre, lk 87
  28. ↑ HCL, XV, kommentaar 24, 28, lk 125
  29. ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 202–203
  30. ↑ 30,0 30,1 HCL, Sissejuhatus, lk 18–19
  31. ↑ Harri Moora. Feodaalsuhete tärkamine (peatükk III 2), lk 86–94. Teoses Eesti NSV ajalugu. I köide. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955
  32. ↑ näiteks: Priit Ligi, Rauaaja ühiskond Põhja-Euroopas. In: Stilus: Eesti Arheoloogiaseltsi teated = Reports of the Estonian Archaelogical Society. 5. Tallinn, 1994. Lk. 104–120.
  33. ↑ Kristjan Oad, "Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit", Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  34. ↑ 34,0 34,1 HCL, XXV 2, lk 223
  35. ↑ HCL, XIV 12, lk 116–117
  36. ↑ Muinasaja loojang, lk 79
  37. ↑ Harri Moora. Eestlaste vabadusvõitlusest 700-ja aasta eest., Ajalooline Ajakiri nr. 1/1922
  38. ↑ HCL, XV 7, lk 125.
  39. ↑ Vahtre, lk 86–87
  40. ↑ HCL, XV 8–10, lk 129–131
  41. ↑ Vahtre, lk 89–91
  42. ↑ HCL, XVI 1, lk 131–133
  43. ↑ Vahtre, lk 92–94
  44. ↑ HCL, XVIII 7, lk 153–155
  45. ↑ Vahtre, lk 103
  46. ↑ HCL, XX 7–8, lk 175–177
  47. ↑ Vahtre, lk 116–119
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 48,3 HCL, XXI 2–5, lk 179–181
  49. ↑ Vahtre, lk 121–122
  50. ↑ Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas, lk 136–137.
  51. ↑ Vahtre, lk 123–127
  52. ↑ Vahtre, lk 127–128
  53. ↑ Lembitu isiku uurimise raskust kurdab ka ainus temale spetsiaalselt pühendatud monograafia, Mart Helme "Lembitu" (lk 6), monograafia ja Lembitu isiku uurimise probleeme on om arvustuses käsitlenud ka Mihkel Mäesalu [1] [2]
  54. ↑ Juhan Luiga. Lembitu välispoliitika. Eesti Kirjandus 1921, nr 8, 11.
  55. ↑ Vahtre, lk 33–34
  56. ↑ HCL, XXV: 2, lk 222
  57. ↑ https://web.archive.org/web/20120310160742/http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=500 Juhan Luiga. Lembitus Wytamas
  58. ↑ "Henriku Liivimaa kroonika", 2005, lk 149
  59. ↑ "Henriku Liivimaa kroonika", 2008, lk 174
  60. ↑ HCL, XXI: 2, lk 178–179.
  61. ↑ Pekka Erelt. Poolas otsitakse eestlaste kuninga Lembitu pealuud. Eesti Ekspress, 06.09.2017
  62. ↑ Mihkel Kärmas. Eesti ja Poola ülikoolid uurivad legendi Lembitu pea kohta. ERR, 20.09.2017
  63. ↑ Lembitu pealuu otsingute konkreetse töökavaga hakatakse tegelema suvel. Postimees, 08.05.2018
  64. ↑ Anti Selart: Lembitu pealuu legend annab loodetavasti tõuke Eesti ajaloo jälgi ka mujalt otsida. ERR, 14.02.2018
  65. ↑ Poznańist leiti Riia Püha Mauritiuse kuju. Imeline Ajalugu, 26.04.2019
  66. ↑ Muinasaja loojang, lk 25.
  67. ↑ Hock. J. I. Nimi, saatus ja iseloom 1,2,3. Tallinn 1995; Rajandi, E. Raamat nimedest. Kirjastus "Eesti raamat" Tallinn 1966; Seppo, R. Eesti nimeraamat. Kirjastus "Olion" Tallinn 1994; Hergauk, E, Laar, M ,Tilk, M. 5. klassi ajalooõpik; [3]
  68. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 16. veebruaril 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  69. ↑ http://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-ristikoerad
  70. ↑ 70,0 70,1 Alvar Loog, "Surm on meie sugulane", Postimees, 28.10.2011, lk 15.
  71. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 16. veebruaril 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  72. ↑ "CD "Lembitu"". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. november 2016. Vaadatud 10. novembril 2016.
  73. ↑ . Https://www.emic.ee/?sisu=kasikirjad&mid=0&lang=est&action=view&id=14204 https://www.emic.ee/?sisu=kasikirjad&mid=0&lang=est&action=view&id=14204. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend); puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend); välislink kohas |aeg= (juhend)
  74. ↑ VILLEM KAPI OOPER "LEMBITU" (kontsertettekanne)
  75. ↑ Jaan Tooming toob vaatajate ette Kaupo ja Lembitu kohtumise. Tartu Postimees, 19.09.2019.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduskirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Aristarch Sinkeli romaani "Lembitu" esikülg

Ilukirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Pekka Linnainen (14.03.2023). "Suomalaisnäytelmä Lembitu juhlisti Viron 15-vuotista itsenäisyyttä Estonian ja Vanemuinen lavalla". Estofennia (soome). Vaadatud 17.03.2023.