Leonhard Lapin

Leonhard Lapin
Sündinud	29. detsember 1947 Räpina
Surnud	28. veebruar 2022 (74-aastaselt)
Rahvus	eestlane
Haridus	Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut
Tegevusala	kunstnik, arhitekt ja luuletaja
Kunstivool	avangard

Leonhard (Leo) Lapin (29. detsember 1947 Räpina – 28. veebruar 2022) oli eesti arhitekt, kunstnik, arhitektuuriajaloolane ja luuletaja (pseudonüümidega Albert Trapeež ja Ann Mälberg), Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Ta oli üks avangardiliikumise eestvedajaid, kes avaldas oma kunstiteoste ja kirjutistega suurt mõju eesti kunstile ja arhitektuurile alates 1960. aastate lõpust. Lapin on viljelenud funktsionalismi, suprematismi, tehnoloogilist futurismi ja popkunsti. Ta on loonud graafikat, maalinud, loonud häppeninge ja lavastusi ning avaldanud artikleid, raamatuid ja luulekogusid. Ta nägi arhitektuuri ja kunsti eelkõige vaimse tegevusena.^[1]

Elukäik

• 1965 lõpetas Räpina Keskkooli
• 1966–1971 õppis Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuri erialal
• 1970 tutvus ülikooli Akadeemilise Orientaalseltsiga, kust sai algteadmised budismist
• 1971–1974 töötas Tallinna Restaureerimisvalitsuses arhitektina tuntud kunstiteadlase Helmi Üpruse käe all ja uuris Eesti 20. sajandi arhitektuuripärandit
• 1977 Eesti Kunstnike Liidu liige
• 1982 Eesti Arhitektide Liidu liige
• Alates 1990 Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, alates 1995 korraline professor, alates 2013 emeriitprofessor
• 1991–2003 Eesti Arhitektide Liidu väljaande Ehituskunst peatoimetaja
• 1992–1998 Helsingi kunstikoolis Maa õppejõud
• 1992 Põhja–Baltimaade arhitektuuritriennaali toimkonna liige
• 1993–1996 Maa kooli juhtkonna liige
• 1994 Helsingi Tehnoloogiainstituudi arhitektuuriosakonna külalisprofessor
• 1995–1997 ja 2003–2005 oli ta Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali esimees
• 1997–2000 "RUUM ja VORM 2000" toimkonna eesistuja
• 1997, 2002 ja 2005 külalisprofessor Eesti Muusikaakadeemias
• 1998–2001 Tallinna linna kunstinõukogu juhataja
• 2001–2002 Tartu Ülikooli vabade kunstide professor

^[1][2][3][4]

Isiklikku

Leonhard Lapin on Sofia Lapini (Sõrmus) ja Rudolf Mõttuse poeg. Sugulastest veel poolvend, filosoofiadoktor Voldemar Lapin, poolvend Anatoli Mettus ja poolõde Valentina Olli (Lapin). Isapoolses suguvõsas olid meessoost isikud rätsepad, kelleks ka Lapin oleks võinud saada. Perekonnanimi pärineb ema esimeselt mehelt, kes oli lätlane Rudolfs Lapins. Perekonnanime venestamisel muutus see Lapiniks. Ema töötas õmblustöökoja juhatajana, mistõttu oli Lapin mõelnud ka ERKI-s moodi õppida. Orientaalseltsi kaudu sai hingelähedaseks budistlik mahamudra tühjuseõpetus, mis sai aluseks tema tulevasele kompositsiooniõpetuse metoodikale. 1969–1982 oli abielus Sirje Rungega. Hiljem oli abielus arhitekt Kristel Jaanusega. 1991 sündis tütar Anna Maria Lapin ja 1996 poeg Aleksander.^[5]

Looming

Lapini 2001. aastal oma enda näituse avamisel Rakveres

Kunst ja kirjandus

Leonhard Lapin alustas loomist 1960. aastatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Oli avangardistliku kunstiliikumise Soup '69 liige. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. On kunstnikuna loonud tušijoonistusi, siid- ja sügavtrüki- ning litotehnikas graafikat, akvarell-, guašš- ja õlimaale, arhitektoone, skulptuure ja installatsioone. Kirjutas nõukogude kunstiideoloogiat kritiseerivaid artikleid ning luuletusi, mis levisid käsikirjas. Luuletusi on hiljem ilmunud kogudena Albert Trapeeži pseudonüümi all. Oma esimese arhitektooni tegi Lapin 1976. aastal ja see kandis nime "Monument Tallinnale". Just Lapin tõi eesti ja ka soome keelde sõna "arhitektoon". Mõiste ise pärineb 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud vene avangardistilt Kazimir Malevitšilt, kelle jaoks arhitektoon tähendas tuleviku inimese kodu. On loonud ka baasmõiste omaruum, mida ta käsitleb oma kompositsiooniõpetustes^[6]. Lapin on läbi viinud Eesti esimesed happening'id, samuti lavastanud teatris. Lapinit on kutsutud väga paljudele välisnäitustele, tema töid on riiklikes ja erakogudes üle maailma. Lapini kontseptsioon ruumist ja tühjusest on olnud aastaid tema ideede väljenduseks; ta on kirjutanud tühjuse (sanskriti śūnyatā) teemal mitu raamatut. Lapin kirjutab isikupäraselt ja emotsionaalsed, aga akadeemilises mõttes liiga subjektiivselt, mis aga ei tähenda, et tema tekstidel ei ole historiograafilist väärtust.^[7][8]

Arhitektuur

Lapin kuulus "noorte vihaste arhitektide" põlvkonda koos teiste 1970. aastatel ülikooli lõpetanud arhitektidega (Vilen Künnapu, Tiit Kaljundi, Avo-Himm Looveer, Ain Padrik, Jüri Okas, Jaan Ollik ja Ignar Fjuk, kellega liitusid veidi vanematest arhitektidest Veljo Kaasik ja Toomas Rein). Nad kutsusid end "Tallinna kümneks", kuid neid võib asetada ka laiema mõiste "Tallinna kool" alla, sest see hõlmab laiemat ringkonda sama põlvkonna arhitekte, kunstnikke, disainereid ja insenere. "Tallinna kooli" eksperimentaalsed arhitektid ja kunstnikud, ent kõige enam tegeles Leonhard Lapin arhitektuuriajalooga, eelkõige kirjutades, aga ka teistes kunstivormides. 1970. aastatel oli Lapin arhitektuuri vallas persona non grata, aga kunstisfääris tunnustati teda enfant terrible'ina. Rühmitusena suudeti Nõukogude ajal korda saata enamat kui eraldiseisvalt. Põhisõnumiks oli, et arhitektuur on kunst, mitte ehituse ripats.^[9] Suuremaks eesmärgiks oli muuta arhitektuuri, keskkonda, inimeste suhtumist neisse ning mõtestada kaasaegset ühiskonda ja kultuuri.^[10] Lapinit muudab paradoksaalseks see, et ta viljeles kaasaegset avangardismi, kuid oma kirjutistes käsitles ajaloolisi stiile ja mõisteid. Sidudes kaasaegseid nähtusi varasema arhitektuuri- ja kunstiajalooga ning käsitledes terminoloogilisi probleeme, soovis ta tõsta eesti ühiskonna teadlikkust. Õpingute ajal tutvus 1930. aastate funktsionalismiga, millesse nõukogude režiim suhtus halvustavalt. Lapin vaimustus ka varase Nõukogude avangardkunstist ja vene arhitektide konstruktivismist. L. Lapini masinaesteetika võtmes loodud plastilisest arhitektuurist tekkis uus neofunktsionalismi mõiste. Tallinna kooli arhitektid said ennast väljendada eramute projekteerimise kaudu, milles pigem taotleti individualismi kui üldist hoone sobivust keskkonda. Tihti olid need majad skulpturaalsuse tõttu raskesti ehitatavad ning väline keerukuse taha jäi hoone sisu läbimõtlemata. Tuntumad L. Lapini 1976.–1977. aastal projekteeritud majad on tehtud tema graafilise "Masinate-sarja" järgi. Heaks näiteks on Laagris asuv Villa Valeri I, mis on "Masin-arhitektuur III ehk Villa Valeri I" (1976) vaste.^[11]

L. Lapin: "1978. me presenteerisime puhtaid ideid, kuna meie eesmärk oli näidata arhitektuuri eraldiseisva kunsti vormina, vaimsuse manifestina, aga ka iseseisva ja mõjutava faktorina, mis mängis rolli ühiskondlikes protsessides."^[12][13]

Artiklid arhitektuurist

• 1983 – "Poleemiline historitsism", Sirp ja Vasar nr. 20
• 1982/1983 – "Eesti funktsionalism" (1981–1982), ilmunud Ehituskunst 2/3
• 1985 – "Art déco eesti arhitektuuris" (1984), ilmunud Kunst 2
• 1991 – "Leonhard Lapini mälestusi Nõukogude Eesti arhitektuurist" märkis üles A. Trapeež, ilmunud Sirp nr 43
• 1994 – "Arhitektiks olemine", ilmunud prantsuskeelses kataloogis "Architecture du silence"

Väljaanded

Leonhard Lapin

• 1989 – "Arhitektid arhitektuurist", album^[14]
• 1996 – "Pimeydesta valoon. Viron taiteen avantgarde neuvostomiehityksen aikana" käsitlus eesti kunsti 60.–80. aastatest^[15]
• 1997 – "Kaks kunsti: valimik ettekandeid ja artikleid kunstist ning ehituskunstist 1971–1995"^[16]
• 1998 – "Tühjus ja ruum I. Void and space I", õpik^[17]
• 2003 – "Avangard", Tartu Ülikooli vabade kunstide professorina olemisest^[18]
• 2003 – "Tühjus. Void"^[19]
• 2004 – "Tühjus ja ruum II. Void and space II", õpik^[20]
• 2005 – "Dokument ja loovus: artiklite kogumik 1997-2004"^[21]
• 2015 – "Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi"^[22]

Albert Trapeež

• 1993 – "Sitased seitsmekümnendad: ebatsensuurset luulet. 1969–1977", luule kogumik^[23]
• 2000 – "Kaunimad laulud: luulet möödunud sajandist" luule kogumik^[24]
• 2011 – "Võta suhu sõna" ^[25]
• 2012 – "Armastades"^[26]

Teoseid

Kunst

• 1969 – "Klaverilõhkumise happeningi retroetendus Tallinna Kunstihoones" koos Ando Keskküla, Ülevi Eljandi
• 1969 – "Paberid õhus" happening Pirital, koos Vilen Künnapu, Toomas Parki, Andres Tolts, Ando Keskküla, Konstantin Kuzmin
• 1972 – "Masinad" pildisari
• 1980 – "Autoportree Veenusena" lavastus (1982), sügavtrükk
• 1970 – "Ühinemine tähega I" siiditrükk
• 1975 – "Arhitektoonid Pärnus"
• 1976 – "Monument Tallinnale" arhitektoon
• 1977–1995 – "Masin-majad" villade graafikaseeria
• 1984 – "Peegelduvad seinad" arhitektoon, näitusel "Ruum ja vorm" Tallinna Kunstihoones
• 1991 – "Urania" arhitektoon Hollandis Groningenis, koos E. Laansooga
• 2003 – "Koodid" maalide seeria

Arhitektuur

• 1970 – Ugala Viljandi teatri projekt
• 1973 – "Tallinna purjespordikeskus" võistlusprojekt, koos A.-H. Looveeriga jt, I auhind
• 1979 – "Tehismaastik" Viimsis
• 1988 – "Haljala kabel" võistlusprojekt, I auhind
• 1992 – "Tallinna raekoda" ideekavand, I auhind
• 1992 – Aglona (Läti) katoliikliku keskuse ideelahendus, koos V. Stramsiga
• 1993 – "Vabaduse väljak" võistlusprojekt, koos K. Jaanusega, II auhind
• 1994 – Gdanski kesklinna ideelahendus, koos K. Jaanusega
• 1994 – "Eesti Mets", installatsiooni kontseptsioon Sao Paulo biennaalil
• 1995 – "Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärk Tõnismäel" võistlusprojekt, I auhind
• 2003 – "Sinimustvalge kell-monument" Vabaduskella monument

Tunnustus

• 1973 – Ljubljana graafikatriennaali preemia
• 1974 – Tokio graafikabiennaali preemia
• 1987 – Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia
• 1987 – NSV Liidu arhitektuuripreemia
• 1989 – Kristjan Raua preemia (mütoloogilise aine käsitlemise eest 1988. aasta loomingus)
• 1997 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
• 1999 – Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia (koos Vilen Künnapu, Liivi Künnapu, Irina Raua, Inga Raukase ja Toomas Tammisega; Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaali 1999. aasta toimkonnale – triennaali õnnestunud korraldamine ja traditsiooni järjepidevuse hoidmine)
• 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk^[27]
• 2001 – Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia
• 2003 – 25 kaunimat raamatut preemia, Okakura Kakuzo teose "Teeraamat" kujundamise eest
• 2004 – Eesti Vabagraafikute Ühenduse aastapreemia 2003. aasta loomingulise tegevuse eest
• 2004 – Mini-Print International Timisoara, Rumeenia. Peapreemia nominent
• Eesti Sisearhitektide Liidu publitsistika aastapreemia raamatu "Eesti XX sajandi ruum" koostamise eest
• 2007 – Tallinna XIV rahvusvaheline graafikatriennaal: Tallinna linna auhind
• 2009 – Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (edukad välisnäitused)
• Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia
• 2018 – Kristjan Raua preemia (pikaaegne väljapaistev loominguline tegevus kunstniku, arhitekti, kirjaniku ja õppejõuna ning mahukas ülevaatenäitus "Tühjus ja ruum" Kumu kunstimuuseumis)

Viited

1. Leonhard Lapin (1997). Kaks kunsti. Tallinn.
2. (1996) "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon"
3. L. Lapin (2003) "Avangard", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, lk 23
4. "Colleduc".
5. Tiina Kolk. "Avangardist Leonard Lapin".
6. L. Lapin (2003) "Avangard", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, lk 22
7. E. Lankots (2014) "Moodsa arhitektuuri kriitiline historiograafia. Modernsuse käsitlused Leo Gensi ja Leonhard Lapini arhitektuuriajaloolistes tekstides 1960.—1980. aastail", doktoritöö, lk 106, 108
8. "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon" (1996) lk 249
9. M. Kalm (2002) "Eesti XX sajandi arhitektuur", lk 389
10. E. Lankots (2014) "Moodsa arhitektuuri kriitiline historiograafia. Modernsuse käsitlused Leo Gensi ja Leonhard Lapini arhitektuuriajaloolistes tekstides 1960.—1980. aastail", doktoritöö
11. Mart Kalm (2001). Eesti XX sajandi arhitektuur. Tallinn. Lk 394.
12. Andres Kurg (2013). The turning point in 1978 - Architects of the Tallinn School and their late Socialist public". London.
13. L. Lapin (1996). Pimeydestä valoon.
14. "E-kataloog Ester".
15. "E-kataloog Ester".
16. "E-kataloog Ester".
17. "E-kataloog Ester".
18. "E-kataloog Ester".
19. "E-kataloog Ester".
20. "E-kataloog Ester".
21. "E-kataloog Ester".
22. "E-kataloog Ester".
23. "E-kataloog Ester".
24. "E-kataloog Ester".
25. "E-kataloog Ester".
26. "E-kataloog Ester".
27. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Välislingid

• Ants Juske. Leonhard Lapin – kas suurim klassik? epl.ee, 25. aprill 2009
• Jürgen Rooste Leonhard Lapin: Parem olla kunstnik kui ärimees Maaleht, 4. mai 2012
• Olev Remsu "Eneseavamise viljakas tee", Postimees, 24. juuni 2017
• Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogu [1] Leonhard Lapin Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Kaspar Viilup, Margit Mutso: mind huvitas kontekst, kust Leonhard Lapini mõtted tulevad, err.ee, 27. oktoober 2020