Louis Paul Pojman (22. aprill 1935 Cicero, Illinois – 5. oktoober 2005) oli Ameerika Ühendriikidefilosoof.
Ta oli 9 aastat West Pointi sõjakooli filosoofiaprofessor, seejärel emeriitprofessor. Tema peamised uurimissuunad olid rakenduseetika ja religioonifilosoofia.[1]
Pojman on paljude filosoofia- ja eetikateemaliste raamatute ja artiklite autor või toimetaja. Teda tuntakse tasakaalustavate seisukohtade esitajana väga vastuoluliste ja diskussioone tekitavate teemade puhul ühiskonnas, nagu näiteks abort või surmanuhtlus. Ta on püüdnud selgitada miks inimesed on erimeelel sellistel teemadel ja kust erimeelsuste alged pärinevad.[1]
Eesti keeles on Pojmani raamatutest välja antud Tartu Ülikooli eetikakeskuselt "Eetika: õiget ja väära avastamas", mis on kõrgkooli õppuritele mõeldud eetikaõpik.[2]
Louis Pojman sündis ja kasvas üles Ciceros Illinoisi osariigis. Keskhariduse sai ta Mortoni keskkoolis. Nyacki Kolledžist sai ta loodusteaduse bakalaureusekraadi (Bachelor of Science) ja New Brunswicki Usuteaduslikust Seminarist usuteaduste bakalaureusekraadi (Bachelor of Divinity), misjärel pühitseti Reformed Church of America vaimulikuks. Pärast mõnda aega teenimist Bedford Stuyvesanti kirikus Brooklynis jätkas ta õpinguid New Yorgi Columbia ülikooli teoloogilises seminaris, kust sai 1967. aastal magistrikraadi ja 1972. aastal Reinhold Niebuhri juhendamisel PhD kraadi eetikas. Aastatel 1969–1971 oli ta Fulbrighti ja Kenti stipendiaat Kopenhaageni Ülikoolis Taanis ning 1970. aastal töötas ta Rockefelleri stipendiumiga Hamburgi Ülikoolis Saksamaal. Pärast doktorikraadi kaitsmist Ameerikas otsustas ta spetsialiseeruda analüütilise filosoofia suunal ja selleks siirdus ta Oxfordi Ülikooli, kus kaitses 1977. aastal filosoofiadoktori kraadi analüütilises filosoofias. Oxfordis oleku ajal pidas ta ka loenguid. 1977 sai temast ka külalisabiprofessor Notre Dame'i ülikoolis, misjärel õpetas ta ka Texase Ülikoolis Dallases ja sai professoriks Mississippi Ülikoolis.[1]
Pojman emeriteerus pärast üheksat aastat töötamist filosoofiaprofessorina West Pointi sõjakoolis. Ta on pidanud loenguid enam kui kuuekümnes ülikoolis üle maailma.[1]
Oma esimeses raamatus "The Logic of Subjectivity" väidab Pojman, et Kierkegaardi loogika viib sisemiste vastuoludeni. Raamatus "Religious Belief and the Will" vaidleb ta vastu Descatesile ja William Jamesile, kes usuvad, et me saame valida uskumused omal tahtel. Ta arendab usueetikat ja väidab, et lootus võib olla sobilik asendus usule. Tema artiklit "Critique of Ethical Relativism" on nimetatud üheks kõige keerulisemaks esseeks antud teemal ja see on laialt levinud antoloogia.[1]
1960. aastatel oli L. P. Pojman osaline sõjavastases liikumises ja inimõiguste aktivist. Ta hakkas taimetoitlaseks, oli innukas matkaja, rattur ja keskkonnakaitsja.[1]
Pojman oli silmapaistev õpetaja. Tema õpetamisega seotud auhindade seas olid Burlington Northern Award for Outstanding Teaching and Scholarship (1988), Outstanding Scholar/Teacher in the Humanities at the University of Mississippi (1994) ja U. S. Military Academy Outstanding Scholar/Teacher Award (1999). 2004. aastal sai ta tunnustuse Ameerika Ühendriikide presidendilt – the Presidential Award for Distinguished Service to the United States Military.
Louis P. Pojmani raamatute nimekirja leiab tema eluloo lehelt[3] ja mitmeid neist saab lugeda ka internetis.[4]
2005. aastal andis Eesti Keele Sihtasutus välja Tiiu Hallapi tõlkes Louis Pojmani eetikaõpiku. Saatesõna kirjutas Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.
"Eetika: õiget ja väära avastamas" on kõrgkooli õppuritele mõeldud eetikaõpik. Raamatus käsitletakse süstemaatiliselt moraalifilosoofia põhiprobleeme – moraalirelativismi ja -objektivismi, väärtusi, egoismi ja altruismi ning deontoloogilisi, teleoloogilisi ja voorustepõhiseid eetikasüsteeme. Käsitletakse metaeetika küsimusi ja eetika seotust religiooniga. Samuti leiab lugeja nõuandeid filosoofilise töö kirjutamiseks. Õpikut kasutatakse Tartu Ülikoolis eetika aluste loengu õppematerjalina, samuti on see kasutusel paljudes teistes Eesti ja välismaa ülikoolides.
Raamat võiks huvi pakkuda ka laiemale lugejaskonnale, sest autor on eetika ja moraaliküsimused põhjalikult lahti mõtestanud ning osavalt põiminud selgitavate ja tänapäevaste näidetega. Ohtrasti on kasutatud näiteid kirjandus- ja filmiklassikast. Seetõttu ei peaks pelgama, et raamat osutub raskeks – haarav stiil lubab õpikut ka öökapiraamatuna tarvitada. Moraaliküsimuste üle mõtlemine ei peaks tipnema auditooriumis kuuldu ja nähtuga. Meie igapäevaelus tuleb ette hulganisti olukordi, kus peame langetama erinevaid otsuseid, pahatihti ei ole me isegi sellest teadlikud, et teeme eetilisi valikuid. Raamat aitab mõista, kuidas moraal meie igapäevatoimetustes ilmneb ning kuidas on moraal seotud ühiskonnaga. Ehkki üheseid lahendusi eetilistele probleemidele ei suuda anda ükski moraalifilosoofia raamat, võib öelda, et Pojman õpik on heaks eeskujuks, kuidas eetikaprobleemide üle arutleda. Teemad ei ole antud mitte kirjeldavas vormis, vaid on lahti seletatud loogilise arutelu käigus. Sarnaselt võib juba iga lugeja mõtiskelda iseseisvalt teda vaevavate moraaliprobleemide üle."[2]
Louis P. Pojman on kirjutanud üle saja artikli, artiklite nimekirja leiab tema eluloo lehelt.[5]
Tal oli kaks last: Ruth Freedom, kes töötab OSCE-s (Organization for Security and Cooperation in Europe) inimkaubandusevastase võitluse alal, ja hiljuti lahkunud Paul Theodore (1966–2012), kes oli filosoofiadotsent Towson Universitys Marylandis.[1]