"Lucia di Lammermoor" on Gaetano Donizetti ooper (dramma tragico) kolmes vaatuses Salvadore Cammarano libretole, mis lähtub Walter Scotti romaanist "The Bride of Lammermoor" (1819). Ooper kanti esimest korda ette 26. septembril 1835 Napolis Teatro di San Carlos.
See on helilooja meistriteos, mida on peetud ooperiliteratuuri parimaks dramaatilise sisuga tõsiseks ooperiks ja üldse muusikaajaloo kõige täiuslikumaks romantiliseks ooperiks. Kuulus III vaatuse hullumeelsusstseen annab siiani suurepärase võimaluse heade näitleja- ja hääleomadustega koloratuursopranile triumfeerivaks etteasteks.
Donizetti sai teatrilt libreto ja allkirjastas lepingu 9. detsembril 1834, mille järgi maksti talle honorari 2500 tukatit. Lepingu järgi määrati esietenduse päevaks järgmise aasta sügishooaja avamine. Saanud märtsis 1835 valmis ooperi "Marino Faliero" Pariisi Théâtre-Italienile, asus kohe Napoli teatri tellimust täitma. Uus ooper valmis vähem kui viie kuuga. Donizetti pidas silmas, et tema ooper peab vääriliselt konkureerima tollal Itaalia ooperilavadel valitsenud Vincenzo Bellini "Normaga". Selleks ajaks kui uus ooper valmis, oli Itaalia ooperiturul olukord muutunud Donizetti kasuks. Gioachino Rossini oli ooperite komponeerimise lõpetanud ja Vincenzo Bellini oli surnud veidi enne "Lucia di Lammermoori" esietendust. Donizetti oli saanud Itaalia juhtivaks ooperiheliloojaks. Itaalia ajakirjandus tituleeris Donizettit pärast esietendust Itaalia ooperi valitsevaks geeniuseks.
Esmaettekanne toimus 26. septembril 1835 Napolis Teatro di San Carlos. Rollide esmaesitajad olid Fanny Tacchinardi-Persiani (Lucia), Gilbert-Louis Duprez (Edgardo), Domenico Cosselli (Enrico), Carlo Porto (Raimondo). Esiettekanne oli sensatsiooniliselt menukas. Samal aastal esitati teost veel 18 korda, kuid järgmisel aastal vaid neli korda, sest nappis Lucia rolli esitajaid.
Teose kiire levik nii Itaalias kui ka rahvusvaheliselt algas pärast triumfeerivat esietendust Viinis 13. aprillil 1837. Teos pole seejärel praktiliselt kunagi maailma juhtivate ooperiteatrite püsirepertuaarist välja langenud. 1837. aastal esitati ooperit ka Madridis ja Pariisis. Etenduseks Pariisis, kus Donizetti aeg-ajalt elas, valmis prantsuskeelne versioon, mis esitati Théâtre de la Renaissance'is. Donizetti muutis mitut stseeni, lisas kohustusliku balletinumbri ja kaotas ära Alisa rolli. Juhtivaid rolle esitasid Fanny Tacchinardi Persiani (Lucie), Antonio Tamburini (Henry) ja Giovanni Battista Rubini (Edgard). Prantsuskeelset redaktsiooni on väljaspool Prantsusmaad väga harva esitatud. Aastal 1838 kanti ooper ette Lissabonis, Londonis, Berliinis, Prahas ja Lvivis. Aastatel 1839−1840 nägid teost Brüsseli, Budapesti, Ateena, Stockholmi ja Havanna ooperisõbrad. Ameerika Ühendriikide esietendus oli 1841 New Orleansis. Aastal 1846 sai seda meistriteost kuulda Itaalia külalistrupi esituses Helsingis.
Tallinnas esitas ooperi esimest korda 1849 Saksa trupp. Eestis on oma jõududega teost lavastatud Estonias 1970. ja 1984. ning Vanemuises 1999. ja 2016. aastal.
Tegevus toimub Šotimaal Williami ja Mary valitsemisajal 17. sajandi lõpus Ravenswoodide ja Lammermooride lossis ning Ravenswoodide kalmistul. Ravenswoodide ja Ashtonite vahel valitseb põline vaen. Lord Enrico Ashton on haaranud oma valdusse Ravenswoodide maad ja lossi. Edgardo Ravenswoodi isa on häbi ja kurvastuse kätte surnud. Edgardo ise jäi ellu ja varjab end kuskil lossi lähedal. Ta on tõotanud kättemaksu. Kuid tõotuse täideviimine on viibinud ja see ei anna talle rahu.
Enrico Ashtoni perekonda ähvardab majanduslik laostumine ning tema partei on ka kuninganna silmis ebasoosingus. Ta näeb ainsat väljapääsu oma õe Lucia abiellumises mõjuka ja rikka aadliku Arturo Bucklaw’ga. Lucia ei taha sellest kuulda, sest armastab Edgardot. Edgardo tuleb salaja Rawenswoodide suguvõsa kalmistule oma esivanemate hauale. Ta on äsja välja aetud oma kunagisest lossist, kus toimub Lucia ja Arturo kihluspidu. Lucia on meeleheitel ja tõrjuv. Lossist lahkuvalt pulmarahvalt saab noormees kuulda, et Lucia olevat surnud. Tema silmade eest mööduvad koos Luciaga veedetud päevad.
Vaatamata sõbratar Alisa keelitamisele kohtus Lucia Edgardoga pargis. Edgardo sooviks otsida Enricoga lepitust ning paluda talt Lucia kätt. Lucia keelitab aga nende saladust hoidma ja mitte venda asjasse pühendama. Edgardo kingib Luciale truuduse märgiks kihlasõrmuse ning läheb Šoti vabadusvõitlejate ülesandel Prantsusmaale.
Enrico teeb ettevalmistusi Lucia pulmadeks Arturoga, ehkki neiu on sellele vastu. Luciat kaitseb ka tema kasvataja Raimondo. Enrico jahikorraldaja ja ustav teener Normanno on näinud Luciat ja Edgardot kohtumas ja ka Edgardot Luciat metsiku härja käest päästmas. Ta avaldab selle saladuse Enricole. Luciale ei anta Edgardo poolt neiule saadetud kirju, vaid Normanno idee järgi koostatakse hoopis võltsitud kiri, mis peab kinnitama noormehe truudusetust. Seda kirja lugedes Lucia vastupanu abielluda Arturoga murdub. Enrico sunnib Luciat pulmavõõraste ees abielulepingule alla kirjutama.
Tseremoonia ajal ilmub lossi Edgardo, kes on Prantsusmaalt varem tagasi jõudnud. Arturo ja Edgardo on valmis haarama mõõgad, kuid Raimondo hoiab ära verevalamise ja näitab Edgardole äsja sõlmitud abielulepingut. Edgardo raevub, heidab kihlasõrmuse Lucia jalge ette ja lahkub lossist. Pulmalistele teatatakse, et Lucia on kaotanud mõistuse ja tapnud lord Arturo Bucklaw. Aru kaotanud naine otsib kõikjalt oma armastatut. Ta pöördub pulmaliste ees nähtamatu Edgardo poole ja palub andestust. Ta astub oma nägemuses Edgardoga altari ette, andestab kõigile ja sureb. Edgardo on meeleheitel ega suuda mõista, miks Lucia ta hülgas. Ta saab teada õudsest sündmusest Ravenswoodide lossis ja Lucia surmast. Edgardo näeb matuserongkäiku. Meeleheites võtab ta endalt elu.
Väljapaistvamate Lucia rolli esitajate seas on olnud Maria Callas, Joan Sutherland, Edita Gruberová, Natalie Dessay, Lily Pons, Mady Mesplé, Nellie Melba ja Amelita Galli-Curci.