Maximilianus van der Stoel (hollandi hääldus: [ˌmɑksimiliˈaːnʏs vɑn dər stul]; 3. august 1924 Voorschoten – 23. aprill 2011 Haag) oli hollandi poliitik, diplomaat ja jurist.
Max van der Stoel õppis Leideni Ülikoolis õigusteadust ja sotsioloogiat, 1947. aastal sai ta doktorikraadi õigusteaduste alal ja 1953. aastal sotsioloogias. Tööparteisse astus ta 1946. aastal.
1953–1958 töötas ta Wiardi Beckmani Sihtastuses, mis oli Tööparteile alluv teadusliku uurimise keskus.[1] Max van der Stoel oli Hollandi parlamendi esimese koja liige aastatel 1960–1965 ja 1966–1973 ning 1977–1981 Hollandi parlamendi teise koja liige.
22. juulist 1965 kuni 22. novembrini 1966 oli ta Hollandi välisasjade riigisekretär. 1971–1973 oli Max van der Stoel Euroopa Parlamendi liige.
Max van der Stoel oli Hollandi välisminister 11. maist 1973 kuni 19. detsembrini 1977 ja 11. septembrist 1981 kuni 29. maini 1982.[2] 1. juulist 1983 kuni 1. augustini 1986 oli Max van der Stoel Hollandi esindaja ÜRO juures. Alates 1. augustist 1986 kuni 1. jaanuarini 1993 oli ta Hollandi Riiginõukogu liige.
1. jaanuarist 1993 kuni 1. juulini 2001 oli Max van der Stoel CSCE/OSCE vähemusrahvuste ülemvolinik. Max van der Stoel pööras vähemusrahvuste ülemvoliniku ametis palju tähelepanu Eesti ja Läti vene vähemustele, kuid Venemaa vähemusrahvuste olukord teda ei huvitanud.[3]
Eelnev Norbert Schmelzer |
Hollandi välisminister 1973–1977 |
Järgnev Chris van der Klaauw |
Eelnev Chris van der Klaauw |
Hollandi välisminister 1981–1982 |
Järgnev Dries van Agt |
Eelnev Hugo Scheltema |
Hollandi esindaja ÜRO juures 1983–1986 |
Järgnev Peter van Walsum |
Eelnev amet loodi |
CSCE/OSCE vähemusrahvuste ülemvolinik 1993–2001 |
Järgnev Rolf Ekéus |