Melon-maavits
| Melon-maavits | |
|---|---|
 Melon-maavitsa taim õite ja veel valmimata viljaga | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Maavitsalaadsed Solanales |
| Sugukond |
Maavitsalised Solanaceae |
| Perekond |
Maavits Solanum |
| Liik |
Melon-maavits |
| Binaarne nimetus | |
|
Solanum muricatum Aiton | |
| Sünonüümid | |
| |
Melon-maavits on igihalja puhmastaime liik, mis on pärit Lõuna-Ameerikast ja mida kasvatatakse selle magusate söödavate viljade pärast.
Seda taime tuntakse hispaania keeles kui pepino dulce ("magus kurk", et eristada seda tavalisest kurgist, mida hispaania keeles samuti pepino'ks kutsutakse) või lihtsalt pepino. Viimast kasutatakse ka sarnaste liikide, nagu S. mucronatum (mis tegelikult tundub kuuluvat hoopis sugulasperekonda kartulipõõsas (Lycianthes)) puhul.
Melon-maavitsa vili pepiino sarnaneb värvilt meloniga (Cucumis melo) ja ka selle lõhn meenutab mahlakat mesimeloni ja kurgi segu, mistõttu on paralleelnimetusena kasutusel ka pepiino melon ja pirnmelon. Üsna palju kasutatakse ka nimetust "melonipuu", kuid see sobib paremini papaiale (Carica papaya), sest melon-maavits ei näe reeglina üldse puu moodi välja vaid pigem maapinnal laiuva taimena. Melon-maavits on siiski lähisugulane teiste viljade saamiseks kasvatatavate maavitsalistega, sealhulgas tomati (S. lycopersicum) ja baklažaani ehk pommuga (S. melongena), mille viljad on üsna sarnased.
Pepiinod on levinud kaubaartikkel Colombia, Ecuadori, Boliivia, Peruu ja Tšiili turgudel, kuid märksa harvem mujal maailmas, sest need viljad on üsna tundlikud käitlemise suhtes ning kaugele transportimiseks liiga õrnad ja riknemisaltid. Katsed luua äriliselt sobilikumaid sorte ja nende vilju eksportida on tehtud Uus-Meremaal, Türgis, Mauritiusel ja Tšiilis.[1]
Levik ja kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Melon-maavits arvatakse olevat pärit Andide parasvöötme piirkonnast Colombias, Peruus ja Tšiilis, kuigi seda ei ole seal looduslikult kasvamas leitud ja selle taime kodustamise üksikasju ei teata.[2] Tänapäeval kasvab melon-maavits Andides vaid kultuurtaimena.
Kasvatamine
[muuda | muuda lähteteksti]Arheoloogilistel väljakaevamistel ei leita pepiinosid kuigi sageli, sest need on pehme viljalihaga ja ei säili kaua ning kuigi seemned on vastupidavad, on need ka väga väikesed ja neid on pudi seest raske leida. Kuid neid kirjeldasid rannikul kasvatatava kultuurina juba varajased hispaanlaste Ameerika hõivamise kroonikad, Moche org Peruus oli selle poolest eriti tuntud. Pepiinod olid ka populaarne dekoratiivmotiiv Moche kunstis.[3]
Ameerika Ühendriikides kasvatati seda kultuuri teadaolevalt San Diegos juba aastal 1889 ja Santa Barbaras 1897. Suurema kommertsiaalse edukusega sordid toodi Uus-Meremaalt ja mujalt 20. sajandi lõpus, mis viis pepiinode jõudmisele Jaapani, Euroopa ja Põhja-Ameerika kasvavatele turgudele.[2]
Melon-maavits on suhteliselt külmakindel. Oma kodumaal kasvab see kõrgustevahemikus merepinnast kuni 3000 m kõrguseni mägedes. Siiski on taim tootlikum soojas, vaid väheste öökülmadega kliimas. Taim kannatab välja lühiajalised –2,5 °C külmad, kuigi võib seejuures maha poetada suure osa oma lehtedest.[2] Liik on püsik, kuid selle tundlikkus külma, kahjurite ja haiguste suhtes sunnib kasvatajaid taimed igal aastal uuesti istutama. Melon-maavits sobib hästi kasvuhoonesse, kus kuni 2 m kõrguseks üles seotud taimed annavad 2...3 korda suuremat saaki kui avamaal kasvades.
Melon-maavitsa paljundatakse pistokstega, sest need juurduvad kergesti ka ilma juurdumist soodustavate hormoonide abita. Taimi kasvatatakse nagu nende sugulasi tomateid, kuid need kasvavad loomulikult ülespoole ja neid saab seetõttu kasvatada ka vabalt kasvava põõsana, kuigi neid vahel ka kärbitakse. Lisaks kasutatakse vahel ka tugesid, et viljad ei vajutaks taime maha. Taim on kiirekasvuline ja annab saaki 4–6 kuud pärast istutamist. Melon-maavits on püsik, kuid seda kasvatatakse enamasti üheaastase kultuurina. Tõusmed ei talu umbrohtumist, kuid hiljem suudavad edukalt võistelda aeglasema kasvuga umbrohuliikidega. Nagu nende sugulased tomatid, baklažaanid, tomatillod ja tamarillod, ahvatlevad ka melon-maavitsad põrnikaid, lehetäisid, koilasi ja lesti. Melon-maavits ei ole mulla suhtes nõudlik, kuid vajab korralikuks saagiks ühtlast niiskust. Täiskasvanud põõsad on põua suhtes vastupidavamad, kuid see mõjutab enamasti ikkagi saagi suurust. Taimed on partenokarpsed ehk taim ei vaja viljumiseks teist taime tolmu andma, kuid tolmlemine soodustab viljade hulka.[1]
Melon-maavitsa kasvatatakse peamiselt Tšiilis, Uus-Meremaal ja Lääne-Austraalias. Tšiilis Longotoma orus kasvatatakse neid rohkem kui 400 hektaril ja üha suurem osa saagist eksporditakse. Colombias, Peruus ja Ecuadoris kasvatatakse samuti seda taime, kuid pigem kohalikuks tarbimiseks kasutatavas mahus. Väljaspool Andide piirkonda kasvatatakse seda mitmes Kesk-Ameerika riigis, Marokos, Hispaanias, Iisraelis ja Keenia mägismaal. Ameerika Ühendriikides Hawaiil ja Californias kasvatatakse neid vilju väikefarmides mitmesajal hektaril. Viimasel ajal on kommertsiaalselt edukamaid sorte toodud Uus-Meremaalt ja mujalt. Selle tagajärjel on pepiinod jõudnud Jaapani, Euroopa ja Põhja-Ameerika kasvavatele turgudele ning muutunud tuntumaks ka väljaspool Lõuna-Ameerikat.[1]
Pepiinode molekulaarse varieeruvuse uuringud pakuvad huvi mitmel põhjusel. Kuigi pepiino seemned on viljakad ja annavad elujõulist järelkasvu, paljundatakse taimi peamiselt pistikute abil (Heiser, 1964; Anderson, 1979; Morley-Bunker, 1983), mille tulemusel nende geneetilised omadused võivad olla erinevad seemnetest paljundatud kultuuridest.[4]
-
Õis ja õiepungad -
Vilja tipmine (vasakul) ja varrepoolne (paremal) ots -
Poolitatud pepiino -
Küpsed pepiinod
.jpg)
Toiduks tarvitamine
[muuda | muuda lähteteksti]Õrna ja maheda maitsega pepiinosid süüakse enamasti lihtsalt toorelt nagu puuvilju, kuid neid võib maitse andmiseks lisada ka puuviljasegudesse.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- Mall:Aut (1997): The Spirit of Ancient Peru: Treasures from the Museo Arqueológico Rafael Larco Herrera. New York: Thames and Hudson.
- Mall:Aut (2007): AFLP and DNA sequence variation in an Andean domesticate, pepino (Solanum muricatum, Solanaceae): implications for evolution and domestication. Am. J. Bot. 94(7): 1219-1229. PDF fulltext
- Mall:Aut (1996): Pepino Dulce. Version of 1996. Retrieved 2008-SEP-27.
- Mall:Aut (1988): Beiträge zur Ökologie der Frucht- und Ertragsbildung von Solanum muricatum Ait. PDF fulltext Google Books
- Mall:Aut (1989): Lost Crops of the Incas: Little-known Plants of the Andes with Promise for Worldwide Cultivation. National Academy Press. ISBN 0-309-04264-X
- Mall:Aut [2008]: Solanum muricatum. Retrieved 2008-SEP-27.