Ned Markosian on USA filosoof, kes tegeleb metafüüsikaga.
Ta on 2015. aastast filosoofia professor Massachusettsi Ülikoolis Amherstis.
Artikkel "The Open Past" räägib lahtisele tulevikule apelleerivast vastusest argumentidele fatalismi kasuks.
Fatalism on seisukoht, et kõik, mis tulevikus toimub, on vältimatu. Tavaliselt arvatakse, et fatalismist järeldub, et tõelist inimlikku vaba tahet ei ole olemas. Oletame, et ma olen antifatalist. Oletame, et ma usun, et Joe Montana on vaba valima, mida ta homme lõunaks sööb, ja ma pean seda paradigmaatiliseks näiteks vältimatuse ja vaba tahte kohta. Oletame, et fatalist esitab järgmise argumendi. 1) Iga aja t ja propositsiooni p korral kas p on tõene ajal t või p on väär ajal t. (Autor eeldab siin koos Aristotelese, Charles Sanders Peirce'i, Jan Łukasiewiczi, Gilbert Ryle'i, Richmond Thomasoni ja Storrs McCalliga, et on kohane öelda, et propositsioonidel on tõeväärtused aegadel, mitte lihtsalt tõeväärtused. Bivalentsi printsiip on sõnastatud kooskõlas selle eeldusega.) 2) Kui 1), siis on praegu olemas tõesed propositsioonid, mis koos võetuna kirjeldavad täielikult Montana homse lõunasöögi menüüd. 3) Kui praegu on olemas tõesed propositsioonid, mis koos võetuna kirjeldavad täielikult Montana homse lõunasöögi menüüd, siis kõik, mis seoses Montana homse lõunasöögiga toimub, on vältimatu. 4) Kui kõik, mis seoses Montana homse lõunasöögiga toimub, on vältimatu, siis kõik, mis tulevikus toimub, on vältimatu. 5) Järelikult kõik, mis tulevikus toimub, on vältimatu. (Sarnane argument on Richard Taylori raamatus "Metaphysics" (Metaphysics#Peatükk viis: Vabadus ja determinism) ja artiklis "Fatalism".)
Antifatalistina ma tahan selle argumendi mõne eelduse tagasi lükata. Millise neist saab tagasi lükata? Tundub, et eeldus 2) sõltub ainult sellest, et praegu on olemas propositsioonid Montana homse hommikusöögi menüü kohta, ja vaevalt saab eitada, et paljud niisugused propositsioonid on juba olemas; igaüks saab täna väljendada propositsiooni, et Montana sööb homme lõunaks tuunikala, ja propositsiooni, et ta sööb juustuburgerit, ja propositsiooni, et ta ei söö üldse lõunat, jne. Eeldus 3) põhineb usutaval väitel, et kui praegu on tõene, et teatud asi homme toimub, siis ei ole midagi, mida saaks teha, et selle homset toimumist ära hoida. (Autor peab seda eeldust vääraks põhjustel, mis on toodud David Lewise artiklis "The Paradoxes of Time Travel" (David Lewis#Ajarännu paradoksid). See eeldus lükatakse tagasi ka Peter van Inwageni raamatus "An Essay on Free Will" (An Essay on Free Will#Peatükk II: Fatalism), eeldamata tuleviku lahtisust.) Eeldus 4) põhineb näiliselt vaieldamatul väitel, et siin on tegemist paradigmaatilise näitega juhtumist, mis paistab mängu toovat vältimatust, nii et kõike mida saab öelda selle juhtumi kohta, saab üldistada kõigile teistele juhtumitele, mis paistavad mängu toovat vältimatust.
Paistab siis, et parim võimalus on lükata tagasi eeldus 1), mis lihtsalt väidab bivalentsi printsiipi. Lepime kokku, et see, et tulevik on lahtine ajal t, tähendab, et on mõned propositsioonid tuleviku kohta t suhtes, mis ei ole ajal t tõesed ega väärad, ning see, et tulevik on kinnine ajal t, tähendab tuleviku lahtisuse eitust ajal t. Eelduse 1) tagasilükkamine tähendab väitmist, et tulevik on mõnikord lahtine. Nimetame selle käigu lahtise tuleviku vastuseks. Tavaliselt väidetakse sel juhul, et kui propositsioon käib kontingentse tulevikuasja kohta, siis ta ei ole tõene ega väär, vaid tal on mingi muu tõeväärtus või pole üldse tõeväärtust. See on olnud antifatalistide seas populaarne käik, mida Aristoteles (De interpretatione, ptk IX) nähtavasti toetas ning mida on selgesõnaliselt toetanud näiteks Charles Sanders Peirce (CP 5.549, 6.368), Jan Łukasiewicz ("On Determinism"), Gilbert Ryle ("Dilemmas", lk 19–20), Richmond Thomason ("Indeterminist Time and Truth-value Gap") ja Storrs McCall ("Objective Time Flow"). Oletame, et fatalist väidab vastu, et bivalentsi printsiip on intuitsioon, millest ei tohiks kergelt loobuda. Kui mul pole sõltumatut põhjendit väitmiseks, et tulevik on mõnikord lahtine, siis minu vastus on ad hoc.
Antifatalistil on raske kaitsta avatud tuleviku vastust nii, et see oleks usutav ega eeldaks antifatalismi. Autor arvab, et on ainult üks niisugune kaitse.
Lepime kokku, et räägime asjade seisudest ja maailmaolekutest (kogu maailma asjade seisudest teatud hetkedel). (Asjade seis S on maksimaalne parajasti siis, kui iga asjade seisu S' korral kas S-ist järeldub, et leiab aset S', või S-ist järeldub, et S' ei leia aset. Asjade seis on kooskõlaline parajasti siis, kui on loogiliselt võimalik, et see seis leiab aset. Maailmaolek on maksimaalne kooskõlaline asjade seis.) See, et loodusseadused on tuleviku suhtes deterministlikud, tähendab, et seadused on niisugused, et iga füüsiliselt võimaliku maailmaoleku WS ning aegade paari t1 ja t2 (kus t2 on t1-st hilisem) korral on olemas üksainus füüsiliselt võimalik maailmaolek WS', mille korral kui ajal t1 leiab aset WS, siis ajal t2 leiab aset t2. See, et loodusseadused on tuleviku suhtes indeterministlikud, on selle eitus. (Paljud füüsikud peavad kvantmehaanika seadusi indeterministlikeks.)
Läheb tarvis tõe vastavusteooria ajavormiga varianti (TCT): iga aja t ja propositsiooni p korral p on ajal t tõene parajasti siis, kui p vastab maailmale ajal t. (Et bivalents tuleb tagasi lükata, siis ei saa öelda, et kui p ei ole ajal t tõene, siis p on ajal t väär.) TCT lahkneb oluliselt tulevikuvormis (ja minevikuvormis) lausete standardsest semantikast. Standardse semantika järgi on lause "Tunni aja pärast sajab Bostonis vihma" ajal t tõene parajasti siis, kui t-st tund aega hiljem on tõene olevikuvormis lause "Bostonis vihma sajab". Standardse käsituse järgi on tuleviku- ja minevikuoperaatorid (näiteks "Tunni aja pärast on tõsi, et") nagu tõefunktsionaalsed operaatorid, ainult et tõeväärtuse määrab lihtsama lause tõeväärtus teisel ajal. TCT järgi aga on propositsioon, et Bostonis tunni aja pärast sajab, praegu tõene ainult juhul, kui ta vastab praegusele maailmale. Propositsiooni tõesust ei määra teise propositsiooni tõesus teisel ajal.
Autor püüab näidata, toetudes TCT-le ning teesiga, et loodusseadused on indeterministlikud, saab väga usutavalt kaitsta lahtise tuleviku vastust argumentidele fatalismi kasuks. Näiteks oletame, et praegu on indeterministlik asi, kas osake p1 läheb sekundi pärast kohta L1. Selleks, et propositsioon, et p1 on sekundi pärast L1-s, oleks praegu tõene, peab ta TCT järgi vastama praegusele maailmale. Aga mis võiks teda praeguses maailmas tõeseks teha? Ei osake oma omadustega, osakese ümbrus ega seadused. Sama käib propositsiooni vääruse kohta. Nii et see propositsioon pole praegu tõene ega väär. (Siin on tarvis eeldust, et tõed loodusseaduste kohta on tõed praeguse maailma kohta. See eeldus võib piirata, mida saab loodusseaduste kohta öelda.)
Nii et väidet, et tulevik on mõnikord lahtine, saab kaitsta, viidates loodusseaduste indeterministlikkusele ning tõe vastavusteooria sobivale variandile. (Ei saa teha järeldust, et tulevik on lahtine, vaid et tuleviku lahtisus on võimalik. Võib ju osutuda, et seadused lubavad asjade seise, mille järglasi nad ei määra, ent ükski selline asjade seis ei leia tegelikult aset. Ülaltoodud näide põhineb empiirilisel eeldusel, et selline asjade seis leiab aset.) (Kas sellist mõttekäiku on varem kasutatud? Midagi sarnast tundub olevat peidus enamasti, kui bivalents tagasi lükatakse, kuid paljudel juhtudel seda sõnaselgelt pole kasutatud. Łukasiewicz ja McCall teevad seda sõnaselgelt. Tundub, et Paul Horwich (Asymmetries in Time, lk 31–33) on selle peale mõelnud, kuid ei toeta seda.)
Aga sellel oleks kummaline järelm. Loodusseadused, vähemalt enamik neist, on aja suhtes sümmeetrilised. Toome sisse pöördoleku mõiste. Olgu S süsteemi olek konkreetsel hetkel. Nüüd pöörame selles kiiruste suunad ringi ning saame oleku S pöördoleku S'. See, et loodusseadus on aja suhtes sümmeetriline, tähendab, et kui juhul, kui ta lubab mingit maailmaolekute lõplikku jada, siis ta lubab ka maailmaolekute lõplikku jada, kus järjekord on vastupidine ja olekute asemel on pöördolekud. Edasi, kui mõned seadused on tuleviku suhtes indeterministlikud ja aja suhtes sümmeetrilised, siis tuleb välja, et nad on ka mineviku suhtes indeterministlikud: on vähemalt mõned füüsiliselt võimalikud maailmaolekud, millele võis eelneda mitu erinevat maailmaolekut. Nii et kui on hea argument, mis kasutab indeterminismi tuleviku suhtes lahtise tuleviku toetuseks, siis on olemas analoogne ja sama hea argument, mis kasutab indeterminismi mineviku suhtes selle toetuseks, et minevik on mõnikord lahtine. (See tähendab lihtsalt, et on mõned propositsioonid t suhtes mineviku kohta, mis ajal t ei ole tõesed ega väärad. See ei ütle otseselt midagi selle kohta, kas kellegi võimuses on sel ajal minevikku muuta.) (Ka siin on jutt ainult mineviku lahtisuse võimalikkusest.) (Storrs McCall ("Objective Time Flow") lükkab tagasi mõtte, et minevik on mõnikord lahtine, kuigi ta möönab, et loodusseadused on nii tuleviku kui ka mineviku suhtes indeterministlikud, ja tunnistab lahtist tulevikku; ta viitab sellele, et minevik on juba paigas. Jan Łukasiewicz ("On Determinism") toetab vaadet, et nii tulevik kui ka minevik on mõnikord lahtine, toetudes sellele, et loodusseadused on nii tuleviku kui ka mineviku suhtes lahtised. Ent ta ei ütle, et avatud tuleviku vastus argumentidele fatalismi kasuks, viidates loodusseaduste indeterministlikkusele, toob kaasa lahtise mineviku sidumuse.)
Tees, et minevik on mõnikord lahtine, on muidugi kummaline, aga kas saab väita, et selleni viival argumendil on midagi viga? Kas tuleviku ja mineviku vahel on mingi oluline disanaloogia? Ei saa öelda, et sellepärast, et tulevik on võimalikkuse vald ja minevik on fikseeritud, see argument mineviku kohta ei kehti: küsimus ongi praegu selles, kas mineviku ja tuleviku vahel on selline erinevus.
On võimalikud kaks moraali. Ühelt poolt võib öelda, et oli viga kaitsta väidet, et tulevik on mõnikord lahtine, apelleerides loodusseaduste indeterministlikkusele koos tõe vastavusteooria sobiva versiooniga. Raskus on aga selles, et muud võimalust selle kaitsmiseks ei paista olevat. Teiselt poolt, võib öelda, et nii tulevik kui ka minevik on mõnikord lahtised.