Nestor Lakoba
Nestor Lakoba (vene Нестор Аполлонович Лакоба, abhaasi Нестор Аполлон-иԥа Лакоба; 1. mai 1893 Lõhnõ – 28. detsember 1936 Thbilisi) oli abhaasi rahvusest Nõukogude partei- ja riigitegelane.
Nestor Lakoba oli pärit talupoja perekonnast. Ta oli nõrga kõrvakuulmisega ja seetõttu oli ta hüüdnimi "Adagua" ('Kurt'). Aastal 1910 lõpetas ta Thbilisis vaimuliku kooli ja asus seejärel õppima Thbilisi Vaimulikus Seminaris, kust ta aga 1911. aastal revolutsioonilise propaganda tegemise eest välja visati.
1911. aastal asus ta elama Bathumisse. Septembris 1912 astus ta Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Töölisparteisse. Lakoba tegeles Adžaarias parteitööga, kuid oli sunnitud sealt lahkuma. Lühikest aega elas ta Abhaasias, seejärel kolis Groznõisse. Groznõis elades töötas ta pangas ja lõpetas 1915. aastal eksternina reaalkooli. 1916. aastal alustas ta õigusteaduse õpinguid Harkovi ülikoolis, kuid need ei kestnud kaua ja Lakoba pöördus Abhaasiasse tagasi. Aprillis 1917 valiti ta Gudauta piirkonnakomissariks. Ta osales menševikevastases võitluses.
1918. aastal oli Lakoba üks Gruusia menševistliku valitsuse vastase ülestõusu juhte, ta oli Suhhumi Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe asetäitja ja partisanisalga organiseerija. 1918. aasta lõpus Gruusia valitsus vangistas ta ja 1919. aasta kevadel saadeti Lakoba Gruusiast välja.
1920. aastal juhtis ta VK(b)P Keskkomitee Kaukaasia Büroo ülesandel Bathumis põrandaalust bolševistlikku võitlust.
Vladimir Lenini isiklikul ülesandel viibis Lakoba 1920. aasta detsembrist kuni 1921. aasta märtsini koos Jefrem Ešbaga Türgis, kus nad osalesid Nõukogude Venemaa ja Türgi vahel sõlmitud Moskva lepingu ettevalmistamisel.
1921. aasta märtsis sai Lakobast Suhhumis Abhaasia Revolutsioonikomitee esimehe asetäitja. 1922–1930 oli Lakoba Abhaasi ANSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees. 1930. aastal Abhaasia Rahvakomissaride Nõukogu reorganiseeriti ja Lakobast sai Abhaasia Kesktäitevkomitee esimees, kelleks ta jäi kuni oma surmani.
1936. aastal pakkus Stalin Lakobale NKVD juhataja kohta. Lakoba keeldus. Seejärel kaotas Stalin usalduse Lakoba vastu.
1936. aasta 26. detsembri õhtul sõitis Lakoba Lavrenti Beria kutsel Thbilisisse nõupidamisele. 27. detsembril käis Lakoba külas Beria korteris, kus talle tõenäoliselt pakuti mürgitatud toitu. Õhtul hakkas tal ooperiteatris etenduse ajal halb, ta läks tagasi võõrastemajja, kus ta 28. detsembri varahommikul krampides suri.
Lakoba surnukeha saadeti Suhhumisse, kus see pidulikult maeti. Lahkamisel olid elutähtsad elundid eemaldatud. Arstid, kes olid Lakoba laipa lahanud, arreteeriti hiljem. Mõni aeg hiljem tehti Lakoba hauaküngas maatasa ja surnukeha kaevati välja. Lakoba kuulutati rahvavaenlaseks. Tema lesk ja lapsed arreteeriti. Lakoba lesele Saria Lakobale esiti süüdistus Jossif Stalini mõrva ettevalmistamises. Saria Lakoba suri piinamiste tagajärjel 1941. aastal. Tapeti ka Nestor Lakoba ema. Lakoba lapsi hoiti senikaua vanglas, kuni nad said täisealisteks. Seejärel nad mõisteti surma ja lasti maha. Lavrenti Beria hävitas peaaegu kogu Lakobade suguvõsa.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Donald Rayfield. Stalin and his hangmen. London, 2005, lk. 294-295