Osceola

George Catlini (1796–1872) maal Osceolast 1838. aastast

Osceola (1804 – 30. jaanuar 1838) oli Floridas elanud Ameerika põlisrahva seminoolide hõimupealik.[1] Ta oli sündinud Alabamas, tema sünninimi oli Billy Powell. Täiskasvanueas pandi Billy Powellile seminoolide poolt nimi Osceola.[2]

Osceola elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Osceola sündis 1804. aastal Talisi Creeki külas, kohas, kus praegu on Alabamas Tallassee linn, mis paikneb Tallapoosa jõe kaldal. Tema ema oli mestiits ning isa arvatavalt šoti kaupmees. Piirkonnas oli matrilineaarne sugulussüsteem, lapsed sündisid nende ema klanni. Lapsi kasvatasid nende emad ja nende emapoolsed meessugulased, järgides kohalikke kultuuritavasid ning sotsiaalse staatuse said nad oma ema rahva kaudu.[3]

Osceola Floridast. George Catlini joonis 1838. aastast.

Aastal 1814, pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide väed survestasid Alabamas indiaanlasi, kolis perekond koos teiste põgenikega Alabamast Floridasse, kus nad ühinesid seminoolidega. 1821. aastal omandas USA Florida alad Hispaanialt ja seejärel hakkas sinna rohkem Euroopast asunikke kolima, kes liikusid ka seminoolide territooriumile. Pärast mitmeid sõjalisi kokkupõrkeid ja 1823. aasta Moultrie Creeki lepingu allkirjastamist, millega USA allutas seminoolide põhjapoolsed maad, liikusid Osceola ja tema perekond koos seminoolidega edasi sügavamale Kesk- ja Lõuna-Florida asustamata metsikusse loodusesse. 1820. aastatel ja kümnendivahetusel avaldasid Ameerika asunikud jätkuvalt USA valitsusele survet, et see seminoolid Floridast välja viiks, võimaldamaks soovitud põllumajanduslikku arengu teostumist piirkonnas. 1832. aastal kirjutasid mõned seminoolipealikud alla lepingule, millega nad nõustusid loobuma oma Florida maadest vastutasuks Mississippi jõest läänes asuvate maade vastu.[3]

Osa pealikke oli ümberasumisele vastu ja võimude suhted seminoolidega halvenesid, neile keelati relvade ja laskemoona müük. Osceolat, kes oli kujunemas juhiks, pahandas see keeld. Ta tundis, et see võrdsustas seminoolid orjadega, kellel oli seadusega keelatud relvi kanda. 28. detsembril 1835 tappis Osceola ühe ametniku, kes oli tema ajutist vahistamist korraldanud, vintpüssist lasuga. Osceola ja kaaslased tulistasid Fort Kingi kindlustuses seejärel veel kuut inimest. Teine seminoolide rühm (180 sõdameest) korraldas varitsuse abiväe liginevale kolonnile, surmates enam kui 100 sõdurit. Ameeriklased nimetasid seda sündmust Dade'i veresaunaks. Need peaaegu samaaegsed rünnakud olid aluseks algavale Teisele Seminoolisõjale USA armeeüksustega, mis lõppes alles 1842. aastal, kui enamik seminoole olid alistunud ja deporteeritud. Kuigi rahulepingut kunagi alla ei kirjutatud, kuulutati sõda 14. augustil 1842 lõppenuks.[4]

1836. aasta aprillis juhtis Osceola sõdalaste rühma, kes püüdis USA vägede käes olevat Fort Cooperit vallutada. See kindlustus oli võimude eelpostiks kohalike seminoolide elanike vastu võitlemiseks. Garnisonil oli piisavalt relvastust ja laskemoona, et takistada seminoolidel kindlustuse vallutamist enne abivägede saabumist.[5]

Mälestusmärk Osceolale Tallassees Alabamas.

21. oktoobril 1837 vangistati Osceola ja 81 tema kaaslast kindral Thomas Jesupi käsul, kui seminoolid läksid valge lipu all rahuläbirääkimistele Fort Peytonisse. Osceola pettusega vangistamine äratas üleriigilist tähelepanu. Kindral reetliku teo mõistsid mitmed USA kongressi liikmed hukka nagu ka rahvusvaheline ajakirjandus. Kindrali alatut käitumist vaherahu lipu all saabunud läbirääkijatega on kirjeldatud kui "ühte häbiväärsemat tegu Ameerika sõjaajaloos".[3]

Mitmed kunstnikud üritasid veenda vangistuses olevat laialdase tuntusega seminoolide juhti lubama endast portree maalida, seda vaatamata tema raskele haigusele. Osceolast maaliti kaks portreed, millest üks asub Lõuna-Carolina osariigis Charlestoni muuseumis. Need maalid on hiljem inspireerinud arvukalt laialt trükiste, graveeringute, sigaripoodide reklaamkujude jms kujundajaid. Osceolal, kes põdes kroonilist malaariat alates 1836. aastast, tekkis abstsess. Enne surma palus ta oma raviarsti, et tema surnukeha viidaks tagasi Floridasse, tema kodukohta.[6] Osceola suri 30. jaanuaril 1838. aastal, kolm kuud pärast vangistamist.

Osceola pärand

[muuda | muuda lähteteksti]

Osceola surimask asub praegu New Yorgi Ajalooseltsi (New-York Historical Society) Luce kollektsioonis.[7]

Nimetused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Thomas Mayne Reid kirjutas 1858. aastal romaani "Osceola".
  • Saksa kirjanik Ernie Hearting on kirjutanud ajalooallikatel põhineva romaani "Osceola, Häuptling der Seminole-Indianer" (1963).
  • Ajalooline romaan Teisest Seminoolisõjast "Süüta kauge tuli" ("Light a Distant Fire") ilmus 1988, autor Lucia St. Clair Robson.
  • "Vangistuses" ("Captive"), 1996. aastal valminud ajalool põhinevas ilukirjanduslikus Heather Grahami romaanis on Osceola üks peategelasi.

Filmid

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Osceola: Seminole War Chief.
  2. ↑ John K. Mahon (1991). History of the Second Seminole War, 1835–1842. University Presses of Florida.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Hatch, Thom (2012). Osceola and the Great Seminole War: A Struggle for Justice and Freedom. St. Martin's Press.
  4. ↑ Mishall, John and Mary Lou Mishall (2004). The Seminole Wars: America's Longest Indian Conflict. University Press of Florida.
  5. ↑ "More About History". Friends of Fort Cooper. Retrieved March 15, 2023.
  6. ↑ Claudio Saunt. Unworthy Republic: The Dispossession of Native Americans and the Road to Indian Territory.
  7. ↑ Seminole Chief Osceola (1804–1838). www.nyhistory.org. New-York Historical Society.