Osmussaar

Osmussaar
	Osmussaar
Koordinaadid	59° 17′ 30″ N, 23° 23′ 30″ E
Pindala	4,87 km²
Pikkus	5 km
Laius	1,5 km
Rannajoone pikkus	12,7 km
Elanikke	6 (2011); 1,2 in/km²

Osmussaar (rts Odensholm; eestirootsi Holmen, Backan; sks Odinsholm; vn Оденсхольм) on saar Soome lahe suudmes Lääne maakonna looderannikul Lääne-Nigula vallas.

Saare pindala on 4,87 km², millega see on suuruselt 14. saar Eestis. Saare pikkus on 5 km ja laius 1,5 km. Rannajoone pikkus on 12,7 km.^[1] Osmussaare kaugus Põõsaspea neemest on 7,5 km ja Hanko neemest 62 km.

Haruldaste ja teaduslikult väärtuslike geoloogiliste objektide ja taimekoosluste kaitseks on loodud Osmussaare maastikukaitseala.

Nimi

1250. aastast pärineb Osmussaare esimene teadaolev nimi Hothensholm. 1429. aastast pärineb Wodesholme, 1565. aastast Odensholmen, Otzholm ning 1798. aastast Odensholm, Osmesaar.

Nimi Odensholm tähendab eestirootslaste keeles Odini saart. Seal asunud Odini hauakohta tähistas suur kivirahn, mille Punaarmee 1941. aastal õhku lasi. Nime võivad olla andnud meresõitjad. Rahvapärimuses on ka värvikamaid seletusi. Veel näiteks 1879. aastal näidati soomerootsi murdeuurijale paari kivirahnu, millest ühe nimi oli Odens sten (Odeni kivi), teine aga [O]ts trewer (Odeni jalajälg). Esimeses on veel näha sammaldunud sissekirjutust, teises aga varbajälge. Seda peeti mälestuseks Odeni saarel käigust.^[3]

Eestikeelse nime Osmussaar võimaliku päritolu kohta on pakutud, et see võib olla lühenenud pikemast nimest Otsmaasaar ehk saar maa otsas (saar on Põõsaspea neeme jätk meres). Samalaadset nime saab tekitada ka rootsi keeles, sest Uddens holm tähendaks neeme saart.^[4] Lauri Kettunen on nime tuletanud soomekeelsest sõnast osmo (ahm, kaljukass), seostades sellega ka mütoloogilised isikunimed Osmo, Osmolainen, mis esinevad eesti ja selle keeleliste lähisugulaste rahvaluules.^[3]

Kohalikud elanikud kutsusid saart nimega Backen, mis tähendab seljandikku.^[4] Mandrirootslaste tavas kandis saar nime Holmen ehk „saar“.^[3]

Loodus

1996. aastal moodustati saare geoloogiliste objektide, linnuriigi ja asustusajaloo väärtustamiseks Osmussaare maastikukaitseala, mida haldab Silma looduskaitseala administratsioon.

Geoloogia

Osmussaar asub Põhja-Eesti panga Osmussaare klindipoolsaarel, mis kerkis jäänuksaarena merest 2000–3000^[5] aasta eest. Saare paepealne pind on klibune ja selle kõrgema osa moodustab mööda saare põhja- ja kirderannikut kulgev Balti klindi lõik (Osmussaare pank), mis tõuseb kuni 6 meetri kõrguseni merepinnast. Lõunaosa on madalam ja seal asub ka mitu järve (nt Inahamne, Kappelkärre, Lihlhamne, Krokatstaindappen jt), mis on tekkelt neotektoonilise maatõusu tõttu merest eraldunud madalad lahesopid.

Osmussaarel on ligi 60 gneissbretša rahnu, mis pärinevad 535 miljoni aasta eest toimunud meteoriidiplahvatuse ringvallilt ja väljapaiskematerjalist. Neugrundi meteoriidikraatri keskpunkt asub saarest kuni 10 km kirdes.^[6] Tuntuimad rahnud on Skarvan ja Kaksikud. Osmussaare Kaksikud on saare suurimad, kuid on kaotanud ligi poole oma hiilgusest, kui Nõukogude Liidu Punaarmee väed teise maailmasõja ajal saarel leiduvaid bretšarahne kaitserajatiste ehitamise eesmärgil ära kasutasid. Praegu on Kaksikute ümbermõõt ligi 30 meetrit ja kõrgus 3 meetrit. Kaitse alla on võetud Osmussaare I rahnuderühm, Osmussaare II rahnuderühm ja Osmussaare Kaksikud. Varem oli kaitse all ka Baskerdikstain.

Saare järgi on nime saanud Kunda lademe Pakri kihistu Osmussaare kihistik.^[7]

Klibumaastik saare kagunurgas
Klibuvallid
Gneissrahn Osmussaare I rahnuderühmas
Neugrundbretšast rahn
Neugrundbretšast Skarvan
Astmeline aluspõhjakivimite paljandumine pankrannikul
Osmussaare Kaksikud

Taimestik

Osmussaare maastikukaitsealalt on aastatel 1885–1998 leitud 607 soontaimeliiki. Neist 25 liiki on kaitsealused, kusjuures enamik nendest on esindatud elujõuliste asurkondadena ja on teatava piirini inimtegevuse suhtes ükskõiksed. Kaitsealustest taimeliikidest 14 on käpalised.

Kaitsealalt on leitud 129 liiki samblaid, millest kolm on kaitsealused: tõmmu pungsammal, Corda porella ja mustpeasammal. Haruldastest samblaliikidest on esindatud ka lubi-niithammas, juus-sirbik ja kalju-silekupar.

Saarelt on leitud 1976. ja 1993. aasta uuringute käigus 127 liiki seeni. Neist on ebajasmiini-tarik kaitsealune. Samas on paljud seeneliigid kas Eestis või kogu Euroopas haruldased.

Linnustik

Osmussaar asetseb Ida-Atlandi rändeteel, mida mööda liiguvad miljonid linnud Põhja-Jäämere ääres paiknevatelt pesitsusaladelt Lääne-Euroopas ja Aafrikas asuvatele talvitusaladele ja tagasi.

Seni on Osmussaarel kohatud 178 linnuliiki, kuid see nimekiri täieneb pidevalt. 2003. aastal leidsid ornitoloogid haudelinnustiku uurimisel saarelt 90 liiki pesitsejaid ning neist 63 liiki olid kaitsealused. Haudepaaride koguarvu hinnati Osmussaarel 1700–2200 haudepaarile, keskmine asustustihedus oli 2,2–4,5 p/ha.

Loomastik

Selgrootutest elab Osmussaarel 20 liiki maismaa- ja 10 liiki mageveetigusid, 226 liiki suurliblikaid ja 158 liiki pisiliblikaid. Kaitsealustest putukaliikidest elavad saarel samblakimalane, kivikimalane ja niidukimalane.

Selgroogsetest leidub Inahamne järves mageveekaladest ahvenat ja luukaritsat. Pärast tugevaid torme võib sealt juhuslikult leida ka lesta ja meriforelli.

Kahepaiksetest elavad saarel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn, roomajatest nastik.

Imetajatest elavad saarel mink, rebane, kobras, põhja-nahkhiir ja suurkõrv, rannikul võib kohata hallhüljest. Teadaolevalt on saarel elanud ka jänes, siil, koduhiir, mutt.^[8]

Sookured Osmussaarel
Magav kobras Osmussaarel
Lambad
Noor merisk

Asustus

Enne viimaste rootslaste põgenemist Nõukogude okupatsioonijõudude eest 1944. aastal asus Osmussaarel üksainus seitsme taluga küla – Bien. Talud kandsid nimesid Nibondas, Ärkorsa, Marks, Brusa, Graisa, Nigorsa ja Stavasa. Enne 1710.–1711. aasta suurt katku oli saarel tõenäoliselt rohkem talusid. Nende kadunud talude nimedeks on peetud külalähedastelt vanadelt kohtadelt leitud nimesid – Petes, Krupes ja Hintas. Ei ole teada, kas talusid oli kogu 17. sajandi vältel kümme. Praeguseks on säilinud ainult kaks hoonet – Marksi talu rehealune ja Erkase talu laut. Küla asemelt võib leida mitmeid endiste majade jäänuseid. Kabel (Osmussaare kabel) renoveeriti osaliselt 2009. aastal. Kokku koosnes küla umbes 40 hoonest. Levinud teadmiste kohaselt koosnes küla küll seitsmest talust, aga hiljem olid viis talu jagunenud nii, et tegelikult oli saarel 12 maaharijat. Peale selle elas saarel 1930. aastatel veel kolm nn vabadikku, kes elatusid põhiliselt kalapüügist. Tava mitte abielluda väljaspool saart elavate inimestega oli 1930. aastateks tekitanud Osmussaare elanikel märgatava kehalise degenereerumise.^[9]

Alates 2001. aastast on saarel taas püsielanikud. Osmussaarele elama asunud pere kasvatab lambaid ja mägiveiseid.^[10]

Ajalugu

Osmussaart on esimest korda mainitud umbes aastal 1250 (Hothensholm).

16. sajandil rajati arvatavasti esimene puidust Osmussaare kabel tolleaegsesse sadamakohta. 1766. aastal pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel, mis asub tänapäeval maakerke tõttu sadamast poolteist kilomeetrit põhja pool. Kabeli kõrval paikneb ka Osmussaare kalmistu. Aasta enne kivikabeli rajamist püstitati esialgsel kujul Osmussaare tuletorn.

Osmussaare maad kuulusid Haapsalu kreisi Ridala kihelkonna Uuemõisa mõisa alla, aga see asus kaugel. Bieni talupojad lähtusid oma elukorralduses ikka 1650. aastal Rootsi kuninganna Kristiina antud vabakirjast.

1814. aastal püstitati pärast varasema kivist tuletorni kokkuvarisemist saarele ajutine puittorn, mis asendati 1850. aastal uue kivist majakaga. See püsis kuni 1941. aastani, mil selle õhkisid saarelt evakueerunud Nõukogude sõdurid.

Osmussaare sõjandus

Esimese maailmasõja ajal, ööl vastu 26. augustit 1914, sattus Eesti aladel Osmussaare rannavetes karile Saksa keisririigi mereväe ristleja Magdeburg. Meeskond evakueerus ja õhkis laeva.

Pärast Osmussaare elanikkonna esmakordset evakueerimist saarelt 12. juunil 1940 (suurem osa rannarootslasi asustati ümber Vormsile), hakati baaside lepingu alusel saarele rajama sõjaväebaasi ja suurtükipatareisid. 1940. aasta juunis toimetati saarele Moskvast ja Leningradist pärinev 1200-meheline ehituspataljon, kes elas talve üle telkides. Raskesuurtükkide tornidetailid toimetati laevadelt maale Osmussaare majakast kagu pool asuvalt rannalt, kus meri läheb järsult sügavaks. Lisaks keskmise suurusega patareidele otsustati Osmussaarele paigutada kaks raskepatareid kaliibriga 180 mm ja 406 mm, mille tuleulatuseks arvestati u 36–40 km. Koos Soome lahe põhjapoolsete, 65 km kaugusel asuvate Hanko mereväebaasi rannapatareidega oleks see kindlustanud lahe sissepääsu katmise kahuritulega.

Pärast teise maailmasõja lahingute algust Idarindel otsustas Nõukogude väejuhatus asendada 406 mm patarei ühe 180 mm ja ühe 130 mm suurtükipatareiga. Suurtükipatareide juhtimiseks ehitati saarele 16 m kõrgune tulejuhtimistorn. 130 mm suurtükipatarei juurde hakati isikkoosseisu jaoks ehitatama blindaaže, sööklat, kööki ja moonahoidlat. Suurtükipositsioonide ja ehitustööde jaoks ehitati betoonitehas, mehaanikatöökojad, killustikukarjäärid, transpordikeskus, katlamaja. Kasarmute ja betoonist kaitserajatiste ehitusmaterjaliks lõhuti ära kõik saare kiviaiad ja suurem osa lubjakiviehitistest. Suurtükipatareid valmisid 1941. aasta juulis. 23. augustil viidi üks ehituspataljon saarelt minema.

Seoses Saksa vägede pealetungiga 1941. aastal tuli asuda saart kaitsma. Vene vägede kangelaslik Osmussaare kaitsmine on ainult legend, sest tegelikult ei pakkunud saare vallutamine sakslastele huvi ja venelaste tegevus piirdus ainult saarelt põgenemisega. Siiski pommitasid sakslased saart mitu päeva. Hiljem pühendati põgenemise käigus maha jäänud venelastele mälestusnärk (sõdurite mälestusmärk Osmussaarel). Nimelt ei olnud kõik Vene sõdurid põgenedes laevale mahtunud ja üleliigsed neist kas lasti maha või suleti patarei ruumidesse. Rannakaitsepatarei aga õhiti, sest tuli taganeda Saksa vägede eest.

Saksa väed hõivasid saare 5. detsembril 1941.

Nõukogude ajal paiknes saarel sideväeosa. Plaanitud rannakaitserajatistest ehitati valmis kaks patareid ja maa-alused laskemoonalaod. Bieni külla ehitati ohvitseride maja.^[11]

25. oktoobril 1976 toimus Osmussaare lähistel Osmussaare maavärin.

Aastatel 1996–1998 Osmussaar demineeriti ning see on tänapäeval lõhkekehaleidude poolest üks puhtamaid piirkondi Eestis.

Taasiseseisvunud Eestis ei ole kunagised osmussaarlased ega nende järglased oma endisi maid tagasi saanud.

Turism

Osmussaare külastamine on lubatud kõigile huvilistele. Mais ja juunis tuleb hoiduda lindude häirimisest Lõunasadama lähedal Boani neemel ja Inahamne järvel. Laagrisse jääda ja lõket teha võib ainult selleks ettenähtud paikades (RMK laagriplatsid). Koeri pole soovitatav kaasa võtta ja tuleks hoiduda lammaste häirimisest. Lõunasadama kaevu vesi on joogikõlblik. Tekkinud olmejäätmed tuleb mandrile tagasi toimetada. Suurema rühmaga mineku suhtes tuleb kokku leppida looduskaitse- ja piirivalveametnikega.

Osmussaare tuletorn avati külastajatele 24. mail 2019. Tuletorni avamiseks sõlmis Lääne-Nigula vald Veeteede Ametiga lepingu. Korraga saab tuletorni minna 10 inimest. Selge ilmaga paistab tuletorni otsast Vormsi, Hiiumaa, Paldiski ja kuulduste järgi isegi Soome rannik.