Pop-punk

Pop-punk on muusikastiil, mis ühendab endas nii pop-, punk kui ka rokkmuusika elemente. See on tuntud kiire tempo, temperamentsete laulusõnade ja sageli kasutatava äärelinna või väikelinna temaatika poolest. Suur erinevus teistest pungistiilidest tuleb sellest, et inspiratsiooni on saadud tüüpilistest popbändidest, mis said alguse 1960. aastatel, näiteks The Beach Boys ja The Beatles, aga ka moodsamatest popbändidest, nagu One Direction. Kuigi seda võib sageli segi ajada teiste žanritega, nagu power pop ja skate punk, võivad nende muusika meloodiad, sõnad ja teemad olla sarnased.[1]

Pop-pungi žanri esimeseks näiteks võib tuua bändi Ramones, mis sai alguse 1970. aastatel. Kuigi nad olid peamiselt punk-bänd, pürgisid nad selleni, mida pop-pungi žanr hiljem esindama hakkas. Nad panid tegelikult žanri aluse. 1980. aastatel andsid pop-punki oma panuse punk-bändid nagu Bad Religion, Descendents ja Misfits. Kuigi nad polnud tingimata pop-punk, mõjutasid nad selle arengut. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses hakkasid pop-punki viljelema plaadifirma Lookout! Recordsi all tegutsevad bändid. Sealhulgas Screeching Weasel, Queers ja The Mr. T Experience. 1990. aastate keskel muutus žanr väga populaarseks ning jõudis peavoolumuusikasse tänu sellistele bändidele nagu Green Day ja The Offspring. Pop-pungi teine laine sai alguse 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses koos Blink-182-ga. Neile järgnesid sellised bändid nagu Sum 41, Newfound Glory, Good Charlotte ja Avril Lavigne. Samal ajal mängis Warped Tour olulist rolli uute pop-punk artistide tutvustamisel, aidates kaasa nende edu saavutamisele.[1] [2]

Pop-pungi kuldajastu oli 2000. aastate algusest kuni 2010. aastate alguseni, kui laineharjale tõusid sellised bändid nagu Fall Out Boy, My Chemical Romance ja Paramore. Sel ajal muutus pop-punk rohkem kultuuriliseks liikumiseks ja emokultuuriga seotuks, nii et artistid nagu Fall Out Boy ja Paramore populariseerisid pop-pungist mõjutatud stiili, mida nimetatakse emo popiks. 2010. aastatel hakkas pop-pungi mõju vähenema ning žanr liikus rohkem raadio roki ja popi suunas ja pop-punk sai raadios harvemini esitatav stiil. Kuigi žanriga jätkasid tegelemist põrandalused artistid, kes keskendusid karmimale ja emotsionaalsemale lähenemisele, eriti bändid nagu The Story So Far, The Wonder Years ja Neck Deep. 2020. aastate alguses hakkas peavoolus populaarsust koguma uus pop-pungi põlvkond selliste uute artistidega nagu Machine Gun Kelly, kes segas pungi, metal'i ja räpi elemente, ning KennyHoopla ja Yungblud.[1][2]

Tunnused

[muuda | muuda lähteteksti]

Pop-punk on pungi alamžanr, mis kasutab punk muusikas popi elemente. See žanr areneb pidevalt ja ammutab inspiratsiooni paljudest popmuusika suundadest, sealhulgas new wave, kolledžirock, ska, hiphop, emo ja ka poistebändid. The A.V. Clubi kirjanikud kirjeldasid pop-punki kui pungi alamžanrit, mis on peaaegu sama vana kui punkmuusika ise ja selle juured ulatuvad klassikalise popmuusika ikoonide nagu The Beatles, The Kinks ja The Beach Boys meloodilisse maailma. Pop-punki iseloomustavad tihti popmuusika rütm ja meloodiad, mis pannakse kõrvuti punkmuusika energiliste riffidega. About.comi Ryan Cooperi sõnul on pop-punk stiil, millel on rohkem ühist The Beatlesi ja 1960. aastate popiga kui teiste pungi alamžanritega.[3][4]

Power-pop ja pop-punk on kaks sarnast stiili, millel on märkimisväärne ühisosa, mistõttu neid mõisteid sageli segatakse. AllMusic määratleb punk-popi kui alternatiivroki post-grunge haru, mis ühendab punkmuusika kiires tempos power-popi meloodiate ja akordimuutustega. 1990. aastatel oli märkimisväärne sarnasus pop-pungi ja skate pungi vahel. [3] [5][2]

Green Day liider Billie Joe Armstrong, kes nimetas power-poppi maailma suurimaks muusikaks, mida keegi ei armasta, arvas, et pop-punki mõiste on oksüümoron: "Sa oled kas punk või sa ei ole Isegi oma kujunemisjärgus aastal 1978 polnud pop-punk lihtsalt punkmuusika kergemini omastatav versioon. See oli sama mässumeelne, kuid see mässus punkmuusika enda vastu: nihilismi, halva-poisi-poosi, meloodiate pilkamise, sentimentaalsuse alavääristamise ja eelkõige tõsiduse vastu. Selles mõttes sai pop-punkist omaette post-punki žanr. [6]

Pop-punklugude sõnades käsitletakse sageli teismeliste teemasid, nagu iha, romantilised suhted, südamevalu, narkootikumid, äärelinnaelu ja mäss. Mõned pop-punki laulusõnad rõhutavad huumorit ja nalja. The New Yorkeri Amanda Petrush väidab, et pop-pungi toorust ei leia mitte ainult muusikas, vaid see peegeldab inimliku kogemuse spektrit, kõike alates igatsusest kuni enesekindluseni. [6]

Pop-pungi kuld aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 2004–2010: emopop ja neon pop-punki ajastu

Emo-popi ja pop-pungi sulandumisel sai plaadifirma Fueled by Ramen oluliseks pop-punkmuusika keskuseks. Seal ilmusid bändide nagu Fall Out Boy, Panic! at the Disco ja Paramore plaadid, mis müüsid plaatina tasemele. Näiteks Fall Out Boy 2005. aasta hittlugu "Sugar, We're Goin Down" jõudis USA Billboard Hot 100 muusikatabelis kaheksandale kohale. Illinoisist pärit Plain White T's saavutas suurt populaarsust albumiga kus oli hittlugu "Hey There Delilah". New Jersey bänd My Chemical Romance oli 2000. aastatel üks emo popi esindajaid, kelle albumid Three Cheers for Sweet Revenge ja The Black Parade müüsid USA-s kokku üle 3 miljoni eksemplari. Taking Back Sunday kolmas album "Louder Now" debüteeris samuti Billboard 200 edetabelis teisel kohal.[4]

2000. aastate lõpupoolel tõi muusikamaailma uudse suuna neon pop-punk, mis integreeris žanrisse rohkem popi ja EDM muusika elemente. Sealhulgas olid populaarsed bändid nagu All Time Low, The Maine, The Cab, Metro Station, Boys Like Girls, Cobra Starship ja Forever the Sickest Kids. Näiteks Metro Stationi 2007. aasta hittsingel "Shake It" jõudis Billboard Hot 100 edetabelis kümnendale kohale. All Time Low 2008. aasta singel "Dear Maria, Count Me In" oli Ameerika Ühendriikides topeltsertifikaadiga ning nende 2009. aasta album "Nothing Personal" jõudis digitaalsete albumite edetabelis kolmandale kohale. The Maine'i debüütalbum "Can't Stop Won't Stop" saavutas digialbumite edetabelis üheksanda koha. Cobra Starshipi 2009. aasta album "Hot Mess" platseerus Billboard 200 edetabelis neljandale kohale ning Boys Like Girlsi teine album "Love Drunk" (2009) jõudis Billboard 200 edetabelis kaheksandale kohale. [7]

Peavoolu taaselustamine (2020. aastad)

[muuda | muuda lähteteksti]

[2020. aastal avaldas Machine Gun Kelly oma viienda stuudioalbumi "Tickets To My Downfall", mis oli tema esimene täielikult pop-pungi album. See saavutas Billboard 200 edetabelis esikoha, olles esimene rokialbum, mis sai selle pärast Tooli albumit "Fear Inoculum" 2019. aastal. Ajakirjas Evening Standard kiideti albumit selle eest, et see vähendab lõhet kaasaegse pop-pungi ja peavoolu huvi vahel, mis tekkis emoräppi stseenist. Lugu "My Ex's Best Friend", mis pärines albumilt "Tickets to My Downfall" jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 21. kohale. Selle tõttu hakkasid mitmed meediaväljaanded omistama talle pop-pungi taaselustamise juhtrolli.[8][4]

Ajakiri Kerrang! nimetas Machine Gun Kellyt ja Yungbludi žanri tagasitoomise eest pop-pungi taaselustajateks. Lisaks märkis ajakiri, et oluliseks teguriks oli rakendus TikTok, kus #poppunk märgistusega videoid vaadati aasta 2021 jaanuariks kokku 400 miljonit korda. Mõned populaarsed TikToki sisuloojad alustasid sel perioodil žanris muusika väljaandmist. Tähelepanuväärselt hakkas TikToki kasutaja Jxdn avaldama pop-pungi muusikat juba 2020. aasta veebruaris, samal ajal kui LilHuddy tegi sedasama järgmisel aastal. See viis Polygoni nimetama neid uue laine kunstnikke TikTokcore'iks. Ajakirjanik Al Shipley kirjeldas pop-punki ja selle uut seost hiphopiga kui 2020. aasta kaubanduslikku hiiglast. [4][9]

Kultuuriajakiri Our Culture Magzine tõi välja KennyHoopla kui žanri olulise tagasi tooja, samas kui Kerrang! nimetas teda pop-pungi uue põlvkonna juhiks. Olivia Rodrigo 2021. aasta pop-pungi lugu "Good 4 U" tõusis Billboardi singlite edetabelis esikohale, mida ajakiri Slate nimetas roki esimeseks Billboard Hot 100 esikohaks aastate jooksul. Ajakirjad nagu The Face, The Independent ja USA Today märkisid selle lainega kaasnenud suurenenud mitmekesisust, mis puudutas seksuaalsust, rassi ja sugu võrreldes varasemate perioodidega. Louder Soundis 2021. aasta veebruarinumbris ilmunud artikkel nimetas kunstnikke Meet Me at the Altar, Yours Truly, Noah Finnce ja Jxdn pop-pungi uuendajateks aastal 2020. [4] [10] [8]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Alexandra, R. (2017). How 23 Years of Warped Tour Changed America.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Rubini, G. (2017). Punk. 11–16.
  3. ↑ 3,0 3,1 Cooper, R. (2007). The Subgenres of Punk Rock. 1.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Bulmer, E. (2021). Why is pop-punk so big on TikTok?
  5. ↑ David Anthony, Kyle Ryan, & Jason Heller. (2014). A beginner’s guide to the bouncy buzz of pop-punk.
  6. ↑ 6,0 6,1 Weingarten, C., Galil, L., Shteamer, H., Spanos, B., Exposito, S., Maria Sherman, Kory Grow, Dan Epstein, Jason Diamond, & Pilot Viruet. (2017). The 50 Greatest Pop-Punk Albums. https://www.rollingstone.com/music/music-lists/50-greatest-pop-punk-albums-122677/
  7. ↑ uwu_ya. (s.a.). Neon Pop Punk Is a Real Genre [Rateyourmusic.com]. RYM. http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:gX_fS0IY8LgJ:https://rateyourmusic.com/list/uwu_ya/neon-pop-punk-is-a-real-genre/&client=opera-gx&sca_esv=574510585&hl=en&gl=ee&strip=0&vwsrc=0
  8. ↑ 8,0 8,1 Shutler, A. (2021). 10 bands reinventing pop-punk for 2021. https://www.loudersound.com/features/10-pop-punk-bands-pushing-the-genre-forward
  9. ↑ Shipley, A. (2020). Pop-Punk and Hip-Hop: 2020’s Dynamic Duo.
  10. ↑ Chandler, R. (2021). KennnyHoopla Drops Video for New Song ‘hollywood sucks//’: Watch and Read the Q&A. https://ourculturemag.com/2021/05/07/kennnyhoopla-drops-video-for-new-song-hollywood-sucks-watch-and-read-the-qa/