![]() |
See artikkel räägib juhuluuletajast; tema poja kohta vaata artiklit Reiner Brockmann noorem |
Reiner Brockmann (nimekujud ka Brocmann, Brockman ning Broocmann; 28. aprill 1609 Schwaan-Gränzdorf, Mecklenburg – 29. november 1647 (vkj) Kadrina, Virumaa) oli pastor, luuletaja ja tõlkija. 1637. aastal avaldas ta esimese teadaoleva eestikeelse luuletuse, silprõhulise lõppriimidega pulmalaulu, mis on ühtlasi vanim teada olev eestikeelne ilukirjandusteos.
Ta sündis Schwan-Gränzdorfis (praeguse haldusjaotuse järgi Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal). Ta õppis Hamburgi gümnaasiumis, seejärel immatrikuleeriti oktoobris 1623 Rostocki ülikooli. Ta oli aastatel 1634–1638 Tallinna gümnaasiumis kreeka keele professor, lahkus 12. veebruaril 1639 (lahkumisel peetud kõne "Discursus Valedictorius – De Natur et Constitutio historiae" trükiti Tallinnas Heinrich Westphali trükikojas).
Reiner Brocmann oli aastatel 1639–1647 Kadrina Katariina koguduse õpetaja. Eestimaa konsistooriumi assessoriks ning Alutaguse praostkonna ja Viru praostkonna abipraostiks sai ta juulis 1642, praostiks valiti 26. veebruaril 1643[1][2].
Reiner Brocmanni isa, magister Reiner Brockmann (1568–1626), oli pastor Schwanis, Gränzdorfis ja Wigendorfis (Mecklenburgis); poeg Reiner Brocmann (u 1640 – 1704), oli Laiuse Püha Jüri koguduse pastor; pojapoeg Reiner Broocmann (1677–1738) oli pastor Laiusel, sõjaväeõpetaja, hiljem pastor Norrköpingis.
Reiner Brocmanni elukäigu ainetel on Herbert Salu kirjutanud romaanid "Lasnamäe lamburid" (Lund 1978) ja "Siiditee serval" (Lund 1986), mõlemad romaanid koos ilmusid aastal 2000 (Eesti Raamat, Tallinn) Eesti romaanivara sarjas.