Risto Näätänen

Risto Näätänen (2009)

Risto Kalervo Näätänen (14. juuni 1939 Helsingi – 5. oktoober 2023[1] Helsingi) oli soome psühholoogiateadlane.

Ta oli üks kognitiivse neuroteaduse pioneere ja maailmas tuntud eelkõige lahknevusnegatiivsuse fenomeni avastajana. Näätänen on üks maailma tsiteeritumaid sotsiaalteadlasi ja üks väheseid, kelle Soome Teaduste Akadeemia on nimetanud alaliseks professoriks. Ta on teinud tihedat koostööd eesti teadlastega ja alates 2007. aastast oli ta professor Tartu Ülikoolis.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Näätänen asus Helsingi Ülikoolis psühholoogiat õppima 1958. aastal. Aastatel 1965–1966 sai ta esmase kognitiivse elektrofüsioloogiaalase väljaõppe tolleaegse spetsialisti professor Donald B. Lindsley UCLA laboratooriumides Los Angeleses. Doktorikraadi omandas ta 1967. aastal Helsingi Ülikoolis, kaitstes Lindsley juhendamisel väitekirja selektiivsest tähelepanust ja aju elektrilistest sündmuspotentsiaalidest.[2][3] Juba sel ajal avaldas ta teadusmaailmale märgatavat mõju: oma doktoritöös juhtis ta tähelepanu vigadele tuntud uurimismeetodis ja alates sellest ajast ei ole avaldatud ühtki seda meetodit kasutanud tööd.[4]

Karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

1975. aastal määrati Näätänen Helsingi Ülikooli üldpsühholoogia professoriks. Selles ametis püsis ta formaalselt 1999. aastani, kuigi oli tegelikult eemal alates 1983. aastast, kui täitis uurija-professori kohustusi Soome Teaduste Akadeemias. Ta oli ka Helsingi Ülikooli Kognitiivsete Aju-uuringute Keskuse asutaja ja direktor aastatel 1991–2006.[3][5]

2007. aastal täitus Näätänenil 68. eluaasta, mis on Soome seaduste järgi professori pensioniiga. Et härra oli veel piisavalt heas vormis kasvõi maratoni jooksmiseks,[6] kutsus eesti kolleeg Jüri Allik ta Tartu Ülikooli kognitiivse neuroteaduse professorina tööle. Alates 2008. aastast oli Näätänen külalisprofessor ka Taanis Aarhusi Ülikoolis. Lisaks koostööle eestlaste ja taanlastega jätkas ta teadustööd ka Helsingis.

Peale statsionaarse töö oli Näätänen ka pikaajaline toimetaja ja retsensent mitmes mõjukas teadusajakirjas (nt Brain Research, International Journal of Psychophysiology, Journal of Cognitive Neuroscience jpt).[7]

Tema enda artiklid on kogunud kümneid tuhandeid viiteid ja tema h-indeks on Google Scholari süsteemi andmetel ligikaudu 100.[8] Ta kuulub 0,5% maailma tsiteeritumate elavate teadlaste hulka [3] ning on tsiteerituim sotsiaalteadlane Soomes ja paradoksaalselt ka ajaloo tsiteerituim Eesti teadlane.[9][10]

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Näätäneni elutöö keerleb ümber lahknevusnegatiivsuse fenomeni, mille ta avastas 1978. aastal. MMN on elektroentsefalograafiliselt mõõdetud sündmuspotentsiaali komponent. See väljendub EEG salvestises negatiivse kühmuna, mis tekib reaktsioonis hälbivale stiimulile võrreldes rea standardsetega. Seega on tegu indikaatoriga muutuste tuvastamise mehhanismist ajus.

MMN on leidnud palju rakendusi alates muusikalise intelligentsuse mõõtmisest kuni laste kognitiivse arengu näitajateni. Autor ise on enim huvitatud kliinilisest suunast: muutuseid MMNis on muuhulgas seostatud psühhoosi tekkega skisofreenias, Alzheimeri ja Parkinsoni tõvega, düsleksiaga ja isegi koomast ärkamise tõenäosusega.

Näätänen loodab MMNi laialdasemalt rakendada ka haridussüsteemis, seda eriti keeletajuga seonduvas, kus MMN on taas praktiliseks vahendiks osutunud.[11] Näiteks avaldati 1997. aastal prestiižses ajakirjas Nature eesti-soome ühisuuring, kus selgus, et heli esmane töötlus ajus erineb sõltuvalt sellest, kas ta on osa keelest (häälik) või on tegemist mittekeelelise stiimuliga. Tuli välja, et eestlastest katseisikute aju töötleb foneemi "õ" kui keelelist stiimulit aga soomlastest katseisikute oma mitte.[12]

Lisaks kõigele muule on Näätänen avaldanud olulist mõju ka Soome liikluspoliitikale. Nimelt ei kehtinud Soome maanteedel veel mõnda aega tagasi ühtegi kiiruspiirangut. Näätänen asus uurima inimeste liikluskäitumist ja kirjutas raamatu, juhtides tähelepanu kihutamise ohtlikkusele. Tolleaegne president Kekkonen sattus raamatut lugema ning aitas seejärel kaasa kiiruspiirangute kehtestamisele.[11]

Raamatud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Road-User Behaviour and Traffic Accidents" (1976)
  • "Attention and Brain Function" (1992)
  • "Mismatch Negativity: A Probe to Auditory Perception and Cognition in Basic and Clinical Research" (peatükk raamatust "The Cognitive Electrophysiology of Mind and Brain", 2003)

Mõjukamad artiklid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • The n1 wave of the human electric and magnetic response to sound – a review and an analysis of the component structure (1987, Psychophysiology, 24(4), 375–425)
  • Early selective-attention effect on evoked potential reinterpreted. (1978, Acta psychologica, 42(4), 313–29)
  • The role of attention in auditory information-processing as revealed by event-related potentials and other brain measures of cognitive function (1990, Behavioral and brain sciences, 13(2), 201–232)
  • Language-specific phoneme representations revealed by electric and magnetic brain responses (1997, Nature, 385(6615), 432–434)

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Auline vanemuurija Dundee Ülikoolis (Šotimaa, 1979)
  • Purkinje preemia (Tšehhoslovakkia, 1988)
  • Soome Valge Roosi Rüütliordu I klassi rüütel (1990)
  • Soome Kultuurifondi peapreemia (1990)
  • Soome Liiklusohutuse Organisatsiooni liiklusohutuse auhind (1992)
  • Society for Psychophysiological Research auhind silmapaistva panuse eest (USA, 1995)
  • George Soros Professor, Tartu Ülikool (1996)
  • Esimene rahvuslik teadusauhind Soome Haridusministeeriumilt (1997)
  • Rahvusvahelise Psühhofüsioloogia Organisatsiooni 20. aastapäeva auhind erakordse panuse eest psühhofüsioloogiasse ja teistesse neuroteadustesse (International Organization of Psychophysiology, Kanada, 2002)
  • World Innovation Foundation liige (Suurbritannia, 2005)
  • Auliige Vene Biopsühhiaatria Ühenduses ja Vene Neuroteaduse Ühenduses (Venemaa, 2005)
  • Seeniorautasu Soome Psühholoogiaühendustelt (2006)
  • Nordic Prize neuroloogiliste arenguhäirete valdkonna uurimuste eest (Rootsi, 2007)
  • Tartu Ülikooli suur medal (2010)[13]
  • Association for Psychological Science liige (USA, 2011)
  • Soome Teadus- ja Kirjandusministeeriumi teaduse peapreemia (2011)
  • Soome Lõvi ordu komandör (2012)
  • Soome Psühholoogide Liidu kuldmedal (2012)

Valitud audoktoriks

[muuda | muuda lähteteksti]

Valitud teadusakadeemiate liikmeks

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://psuhholoogia.ut.ee/et/sisu/memoriam-emeriitprofessor-risto-naatanen
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 10. juunil 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Kalervo_Näätänen/est Risto Näätänen Eesti Teadusinfosüsteemis Muuda Vikiandmetes
  4. ↑ Ritter, W. (1996). For Distinguished Contributions to Psychophysology: Risto Näätänen. Psychophysiology, 33(5), 483–490.
  5. ↑ Psühholoogia Helsingi Ülikoolis http://www.helsinki.fi/psykologia/english/introduction/history.htm
  6. ↑ http://blog.ut.ee/how-good-is-estonian-science/
  7. ↑ Research Database Tuhat https://web.archive.org/web/20140715001346/https://tuhat.halvi.helsinki.fi/portal/en/persons/risto-naatanen(4fd7eec0-b80c-4896-acad-a4564912d25a)/activities.html
  8. ↑ Google Scholar http://scholar.google.fi/citations?user=5zWLGskAAAAJ&hl=en&oi=ao
  9. ↑ Arko Olesk, Postimees http://arvamus.postimees.ee/777412/ajuautomaat-leiab-alzheimeri-varakult-ules
  10. ↑ Kristiina Kruuse, Postimees http://www.postimees.ee/915656/eesti-edetabelit-juhib-soomlane
  11. ↑ 11,0 11,1 Juhan Javoiš – Universaalne aju uurimise tööriist. Eesti Loodus, märts 2013.
  12. ↑ Näätänen et al. (1997). Language-specific phoneme representations revealed by electric and magnetic brain responses. Nature, 385(6615), 432–434.
  13. ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 3. detsembril 2022.
  14. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.