Rootsi kolooniad koosnesid viiest asumaast, millest neli olid väga lühiajalised. Kolooniad asusid Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.
Kahte esimest, Uus-Rootsit ja Cabo Corsot, juhtisid kompaniid, millel oli kuningilikul tasemel kinnitatud monopol ehk eraettevõtted, millel oli nn privileegikiri. Asundused olid peamiselt suunatud kaubandusele ning vaid Uus-Rootsi oli katse rajada õiget kolooniat, mille fookus oli seal elamisel. Kariibi meres asuv Saint-Barthélemy saar on ainus koloonia, mis oli Rootsi võimu all pikemat aega – 94 aastat. Teised asumaad olid rootslaste omad oluliselt lühemat aega: Uus-Rootsi 17 aastat, kaubajaam Cabo Corso 11 aastat, Guadeloupe'i saar vaid 14 kuud ja Porto Novo faktooria alla aasta.
Ei ole kindel, kas need lühiajalised asundused, v.a Saint-Barthélemy, tekitasid sellist sissetulekut, mis ületas nende rajamise ning teiste riikidega tekkinud konfliktidega seotud kulutusi. Seega on raske öelda, kas asumaad tõid Rootsi jaoks kaasa tõelist kasumit või mingeid eeliseid.
Endised Rootsi kolooniad Aafrikas:
Endised Rootsi kolooniad Ameerikas:
Aastad 1638–1655: Delaware'i jõel asunud koloonia, mis loodi Uus-Rootsi Kompanii (Nya Sverigekompaniet, ka Lõunakompanii ehk Söderkompaniet või Nova Suecia-kompaniet) poolt tänapäeva Ameerika Ühendriikide Delaware'i, New Jersey, Pennsylvania ja Marylandi osariigi aladele. Piirkonnas elasid irokeesi susquehannock'i (või minqua) rahvas ja algonkini lenape rahvas. Koloonia kaotati Hollandile.
1650–1658 ja 1660–1663: Rootsi Aafrika-kompanii (ehk Guinea-kompanii) ostetud asumaa tänapäeva Ghana territooriumil Guinea lahe ääres Lääne-Aafrikas. Kompanii ostis antud ala Fetu kuninga käest aastal 1650. Piirkonnas elas ashanti fante (või fanti) rahvas, kes kuulus Efutu (või Fetu) kuningriiki. Territoorium kaotati 1658. aastal Taanile ja 1663. aastal Hollandile. Asumaa koosnes peamiselt Carolusborgi kastellist.
1785–1878: Saint-Barthélemy oli asumaa, mis nii enne kui ka pärast Rootsi aega kuulus Prantsusmaale. Aastast 2007 on Saint-Barthélemy Prantsusmaa omaette ülemerepiirkond (eralduti Guadeloupe'ist). Aastal 1785 müüsid prantslased saare Rootsile ning see müüdi neile tagasi peaaegu sajand hiljem, aastal 1878. Aastani 1805 valitseti saart koostöös Rootsi Lääne-India Kompaniiga.
1813–1814: Prantsusmaa koloniaalvalduseks olnud Guadeloupe'i saar läks Suurbritannia okupatsiooni ajal ajutiselt 14 kuuks Rootsi kätte. Saar anti kuningas Karl XIII kätte kui kompensatsiooni Rootsi osalemise eest Napoleon I vastases liidus Napoleoni sõdade lõpufaasis. Lühiajaline saare ülevõtmine oli siiski vaid vormiline – kogu selle 14 kuu jooksul juhtis saart jätkuvalt edasi briti kuberner.[1] 1814. aasta Pariisi rahuga läks saar tagasi Prantsusmaale ning Suurbritannia kompenseeris selle Rootsile nn Guadeloupe'i fondi näol.
1733: Rootsi proovis saada tugipunkti Indias ning seetõttu läks Rootsi Ida-India Kompanii Porto Novosse, mis tänapäeval kannab nime Parangipettai. Kompanii alustas faktooria ehitamist, kuid neid ründasid prantslased ja britid, kes faktooria ka hävitasid.
{{netiviide}}
: eiran teksti "Autor ? Ben Cahoon" (juhend)