Schüttorf

Schüttorf
Pindala: 19,5 km² (2017)[1]
Elanikke: 13 387 (31.12.2023)[2]
Koordinaadid: 52° 19′ N, 7° 13′ E
Valla asend Grafschaft Bentheimi kreisis

Schüttorf on linn ja vald Saksamaal Alam-Saksi liidumaal Grafschaft Bentheimi kreisis, Hollandi ja Vestfaali (Nordrhein-Westfalen) piiri ääres.

Schüttorf moodustab koos ümbritsevate valdadega valdade ühenduse Samtgemeinde Schüttorf. See on kreisi vanim linn. See asub Vechte jõel, umbes 5 km Bad Bentheimist idas ja 20 km Nordhornist kagus. Valla pindala on 19,43 km². 31. detsembril 2015 elas seal 12 627 inimest.

Schüttorfi linn asub Alam-Saksimaa edelaosas ja Saksamaa lääneosas. See on umbes 10 km Hollandi piirist. Seoses kultuurilise koosseisu ja looduskeskkonnaga asub see üleminekutsoonis Emslandi ja Vestfaali vahel. Ümbruskonda võib iseloomustada kui asustatud maapiirkonda. Keskused on teiste hulgas Nordhorn ja Rheine.

Linnas on suhteliselt palju avatud alasid, mida kasutatakse peamiselt põllumajanduses. Eluasemealasid iseloomustavad ühepereelamud. Linnas ei ole tõelisi kõrghooneid. Schüttorfer Kreuzi ("Schüttorfi risti") valmimisega (Autobahni eritasandiline ristmik, mille moodustavad A 30 ja A 31) kavandati 2004. ja 2005. aastal linna kirdeosas selle lähedusse suuremad kaubandus- ja tööstuspiirkonnad.

Loodus

Linna läbib keskelt kagust loodesse Vechte jõgi, mis alamjooksul voolab Hollandis. Linna kõrgeim punkt kerkib 48 m üle merepinna. Schüttorf asub Bentheimer Bergi jalamil, mis on suur liivakivi moodustis kriidiajastust, kuni 80 m kõrge, ja Teutoburgi metsa läänepoolne metsane jäänuk. Ainult väike tükike Bentheimi metsast on linnas. Kokku umbes 89 ha metsamaastikust leidub linnas, see moodustab 8% linnamaa kogupindalast.

Linnast põhjas asub endine nõmm, mis tänapäeval on peamiselt põllumajanduse käsutuses. Vahetult enne Esimest maailmasõda olid linnas veel laiad nõmmed. Viimane nõmm muudeti põllumajandusmaaks 1993. aastal. Eripäraks oli luiteala Schüttorfis, mis koosnes tuulega kokku kantud liivast, kuid see oli 20. sajandi keskpaigas kaevandatud ja ära kasutatud. Kõrvalist kohta, kus luited olid, kutsutakse rahva hulgas ikka veel "Marokko" või alamsaksa keeles Witten Over ("Valge kallas"), mis viitab ala "kõrbelisele" ilmele.

Kaunis lammimaastik on Große Maate linnast loodes. Sellel Vechte madalikualal on palju veekogusid, mis üleujutusega üha uuesti täituvad. Seal leidub palju liblikaid ja teisi putukaliike, ja ka haruldane jäälind. Holmer Maate on veel üks Schüttorfi lammimaastik, kus võib märgata kiivitajaid ja tuttpütte. Keskuse lähedal on Vechteniederungi puhkeala, mis on lamm ja sisaldab sadeveelompe.

Ajalugu

Schüttorfi raekoda tabas 1945. aastal Teise maailmasõja viimastel päevadel pomm ja see oli täielikult laastatud. Tuli hävitas ka linna arhiivi ja palju väärtuslikke ajaloolisi dokumente, tehes Schüttorfi ajaloo uurimise väga raskeks. Kuid palju asju on sealt saati rekonstrueeritud.

Etümoloogia

Schüttorfi nime etümoloogia pole täpselt teada ja välja on toodud erinevad rahva seletused, millest kõige levinum on legend, mis ütleb, et Vechte jõgi suunati juba 1295. aastal paisu ehitamisega ümber linna. Arvatakse, et selle projekti töölised tühjendasid oma käsikärusid käsuga Schütt't d'r up. Kuid see legend seletab vaid linna ühe moodsa nime (alamsaksa nimi Schüttrupp) kõla.

Schüttorfi nime varasemad vormid olid Scuhtthorp, Scutorpe, Scuttorpe ja Scotdorpe dokumentides alates 1154. aastast. Mündil 13. sajandi esimesest poolest on vorm SCOTOR(p)E.

Hermann Abels on arvamusel, et nime päritolu on hollandi sõna schut (nõtkesein, pais, lüüs), mis on lähedane rahvapärimusele. Ajalooliselt on see siiski ebapiisav, sest see eeldab, et Vechte oli juba tammiga tõkestatud, kui kohanimi tekkis, ja see jätab selgusetuks kõik Scot- vormid, mis peaksid tulenema alamsaksa sõnast Schott ("vahesein kinnises hoones").

Veel ühe selgituse järgi tuleb nimi sõnast Vechteschuten, praamid (Schuten), mis on väga väikese süvisega lamedapõhjalised paadid, mida kasutati Bentheimi liivakivi vedamiseks. Vechte on praamiga laevatatav kuni Schüttorfini ja on teada, et kivi lossiti seal. Kuid see selgitus eeldab intensiivset jõeliiklust ajal, kui linn asutati.

Veel üks seletus on see, et Schüttorfi nimi tuleneb Scutthorpest või Scuttropist, mis tähendab "Kaitseküla" (see võib moodsas saksa keeles olla Schutzdorf), viidates Altena linnusele linnas. Kuid ajalooliselt ei pea see selgitus ka vett, kuna linnust ei ehitatud pikka aega pärast linna asutamist.

Moodne selgitus ütleb, et kohanimi tuleb alamsaksa sõnast Scuit ("iirlane"). Iirimaa keskaegne nimi oli Scoti või Scotti. Gaeli keeles on palju murdeid, mis sisaldavad ja illustreerivad vokaali variante o ja u. Veelgi enam, leiud väljakaevamistelt Schüttorfi ümbruses, keldi ristid ja lehvikristid näitavad, et piirkonnas oli kunagi iiri munki.

Varajane ajalugu

Raudteeliini kaevetööde ajal leiti Schüttorfis naise reieluu, mis pärineb umbes aastast 2000 eKr. Seega oli Schüttorf sel ajal juba asustatud. Cromlech'id naabruses Emsbürenis olid ka umbes sel ajal ehitatud. Ka 1927. aastal leitud savipott pärineb samast ajastust.

Juba väga varakult oli kahe kaubatee tähtis ristumine paigas, mis nüüd on Schüttorf, kuna Vechte jõge saab seal koolmekohas ületada. Selles sõlmes oli "algne õu", mille ümber arenes asustus ja mis eksisteeris 1792. aastani kui Alter Hof ('Vana õu').

6. või 7. sajandil tulid Schüttorfi misjonärid Briti saartelt. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud näiteks iiri keldi riste. Schüttorfi kõrvalise paiga Schottbrinki nimetamine, mille olemasolu saab tõendada juba 15. sajandist, kannab täiendavaid tunnistusi iirlaste kohalolust piirkonnas.

8. ja 9. sajandil tulid talunikud Calais' ja Boulogne'i piirkonnast ning asusid edasiseks ristiusustamiseks Schüttorfi. Isegi tänapäeval kannavad paljud perekonnad ikka veel nimesid, mis tulevad selle piirkonna küladest, nagu Hermeling Hermelinghenist, Hummert Humbertist või Wanning Maninghenist.

Linnaõigused

Jacob Isaakszoon van Ruisdael: Vaade Schüttorfi linnale idast, umbes 1650

Schüttorfi on esmamainitud 1154. aastal dokumendis curtis Scutthorp, kui kinnisvara, mis kuulus Bentheimi krahvidele. Linnaõigused sai Schüttorf 6. novembril 1295, pühapäeval pärast Pühakutepäeva, Bentheimi krahvilt Egbertilt. Seda tõendav dokument on säilinud ja asub nüüd Fürstlich Bentheimschen Archiv in Burgsteinfurt. See teeb Schüttorfist Grafschaft Bentheimi vanima linna. Siiski on teada, et enne asutamist oli seal krahvi ülemkohus ja krahvkonna usukeskus. 1295. aastal oli Schüttorfist 30 km raadiuses vaid kaks teist linna: Horstmar ja Oldenzaal, mis tegi uuest linnast olulise turu- ja laevanduspaiga ning Schüttorfist sai Hansa Liidu liige. Linnaõigused sisaldasid eriti 6 õigust, millele linlastel õigus oli. Need olid:

• maksusoodustus;
• osa kohtu sissetulekust (⅔ kõigist maksudest ja trahvidest);
• tasuta pärandiõigus;
• vabaduse omandamine pärast aastat ja kuut nädalat;
• puidu ja turba edasimüüjate maksuvabadus;
• kõik Münsteri linlaste õigused.

Nende kuue õiguse kõrval on palju eritingimusi nn Wicbeldeslude (ülemsaksa keeles Weichbildleute) jaoks – või ümbruskonna maainimestele – mis tõepoolest moodustavad suurema osa dokumendist. Need inimesed olid linnaelanikud, kes allusid eriõigusele, kuid nad ei olnud linnakodanikud. 1297. aastal andis krahv Bernd Schüttorfile ka oma kohtualluvuse dokumendiga coram judico nostro Scottorpe.

Linna sisemine poliitiline organisatsioon jäi linnakodanikele. Kiiresti tekkis kaupmeeste ja käsitööliste valitsev klass. Uusi linnakodanikke võeti vastu alati Püha Peetruse päeval (22. jaanuaril), ja isegi vallalised naised omasid õigust saada linnakodanikuks. 1555. aastani olid linnakodanikud kohustatud igal aastal maksma Bürgergewinnungsgeld ("linnakodaniku taastusmaksu"), mis läks neile maksma iga viienda taalri, mis oli ligikaudu võrdne rasvase härja ja vasika hinnaga. Võrdluseks, müürseppmeister teenis umbes kuus šillingit päevas, mis tähendab, et ta pidi taalri teenimiseks töötama kolm ja pool päeva. Alternatiivina oli võimalik maksta ka palju madalamat elanikumaksu, kuid sellega ei kaasnenud linnakodanike õigusi. Paljud elanikud valisid selle säästliku alternatiivi. Linnamüüride vahel elamise õiguseks nõuti linnakodanikelt ja teistelt elanikelt ühtviisi ustavusvande andmist Schüttorfi linnale. 1719. aastani omasid kõik täiskasvanud linnakodanikud õigust hääletada linnanõunikke, kuid seejärel võisid hääletada ainult täiskasvanud abielumehed, kes olid kodanikud.

1465. aastal uuendas ja laiendas Bentheimi krahv Everwyn taas kord linnaõigust. Seda tõendavat dokumenti enam ei ole, kuna hävis raekoja põlengus 1945. aastal. Uued linnaõigused jaotati 49 osaks ja olid tähtajatud. Linnaõigusi kinnitati ja laiendati seejärel iga krahvi poolt. Kuid 1589. aastast suhted Bentheimi krahv Arnoldi õukonna ja linna vahel halvenesid. Sel aastal krahv isegi vangistas linnapea, vabastades ta alles pärast 100 kuldkuldna ja aami (tegelikult umbes 1½ barreli) veini tasumist. Seejärel olukord järsult laienes. 1645. aastal keeldus krahv Ernst Wilhelm linnaõigusi uuendamast. Selle asemel vangistas ta linnapes 38 nädalaks ja siis pagendas ta. Pärast seda kaebasid linnakodanikud keisrikohtusse Viinis. See kaebus on siiani säilinud. Ernst Wilhelm teiselt poolt edastas Õukonnanõukogusse kassatsiooni linnaõigustest. Konflikt kasvas veelgi, kui 1668. aastal pöördus Bentheimi krahvisuguvõsa katoliiklusse, samas kui Schüttorf jäi kalvinistlikuks. Kui Ernst Wilhelm 1693. aastal troonist loobus, keeldus linn truudusevandest tema pojale Arnold Marukile, kuigi lõpuks oli selleks sunnitud.

Maksud

Kuigi Schüttorfi linnale oli antud 1295. aasta linnaõiguses täielik maksuvabastus, öeldakse 1465. aasta linnaõiguses: "unse Stadt und Börger [...] nicht beschwehren mitt ungewohnliche Schattinge" ("ei koorma meie linna ja linnakodanikke tavatute maksudega"). Niisiis, loomulikult kehtestati maksud. Alguses võeti maksu iga veise kohta, kuid alates 1638. aastast ka iga kolde kohta. Erimakse koguti 15. sajandil sõjaks hussiitide vastu ning taas 16. sajandil türklaste ohu ennetamiseks ja võitluseks anabaptistidega. 17. sajandi lõpupoole tõusid sõjaga seotud kohustused ja Schüttorfis asusid isegi välisriikide väed, mis põhjustas linnale tõsise finantsõnnetuse. 1682. aastal oli Bentheimi krahv sunnitud makse koguma isegi vägede abiga.

Linna kindlustused

Altena lossi läänekülg väravakaarega, 19. sajandi lõpp

Tänane Burg-Altena-Platz – ilma Altena lossita

Kohe pärast linnaõiguste saamist algas töö linna kindlustamiseks, mis hõlmas 1400 m pikkuse linnamüüri ehitamist, mis ümbritses 15 ha maa-ala. Umbes 30 000 m³ Bentheimi liivakivi kaevandati ja härjavankritel toodi linna linnamüüri ehitamiseks. 14. sajandi lõpuks oli Schüttorf varustatud tugeva kaitsesüsteemiga, mille käsutuses oli 3 linnaväravat:

• Voeporte (valminud aastal 1424): Föhntor
• Steenporte (valminud aastal 1392): Steintor
• Wyneporte (valminud aastal 1379): Windtor

Linna edasiseks kindlustamiseks ehitati Altena loss (Burg Altena), mis valmis 14. sajandi esimeses pooles. 1560. aastal sai lossist Bentheimi krahvisoo lesekodu. Alates 17. sajandist langes lossi järk-järgult unustusse, vajudes aeglaselt varemetesse, mis pärast linnarahva häälekat protesti 1975. aastal lõpuks lammutati, tehes teed läbipääsule. Osa vanast linnamüürist on säilinud vanalinna (Altstadt) edelaosas.

Burg Altenat ei tohi segamini ajada lossiga Altenas, mis kannab sama nime, kuid on tänini püsti.

Gildid

1341. aastal tunnistas Bentheimi krahv Simon Schüttorfi esimest gildi de Schomackere Amte (kingsepad), mis viis järeldusele, et see amet oli eriti laialt levinud. 1362. aastal tunnistas krahv Otto müüriladujate ja kapimeistrite gilde ning lõpuks 1387. aastal tunnistas krahv Bernhard seppade gildi. 1465. aasta uues linnaõiguses olid need ainsad mainitud gildid ja teisi ei olnud. Selleks, et pidada ühte nendest ametitest, pidi olema Schüttorfi linnakodanik ja ka võitma selle ameti gildi poolehoiu. See tähendas märkimisväärseid materiaalseid hüvesid.

Juba üsna varakult oli Schüttorfis hoolekanne. Heiliger Geist Stiftung ("Püha Vaimu fondi") on esmamainitud 1379. aastal, kui krahv Bernhard andis fondile tasuta maatüki, millele seek ehitada. Fond varustas vaeseid ja eakaid linnaelanikke rõivastega ning 1384. aastast sai varatu ka aastase abiraha 4 šillingit. Heiliger Geist Stiftung on ka tänapäeval olemas ja linn on selle omanik. See on laiendanud oma tegevust noorte arendamisel.

Omavalitsus ja kogukond

Varem oli Prantsuse välisminister Charles Maurice de Talleyrand-Périgord garanteerinud Bentheimi krahvi erapooletuse, mida Napoleon eiras, annekteerides krahvkonna 12. juunil 1806 Bergi hertsogkonda. Sellele järgnesid otsekohe märkimisväärne sekkumine Schüttorfi jurisdiktsiooni ja eelseisvad linnavolikogu valimised. 7. märtsil 1809 vabastas siseminister Schüttorfi selle linnaõigustest ja lõi selle asemel Schüttorfi omavalitsuse linnast endast ning ümbritsevatest Quendorfi, Wengseli, Suddendorfi ja Neerlage valdadest. Samal ajal koostati rahvaloendus, millega leiti linna rahvaarv olevat 1040 ja omavalitsuse oma 2140. 1810. aastal laiendati omavalitsust veelgi, liites Salzbergeni, Hummeldorfi ja Steide vallad. Napoleoni ajal lõppes piirkonnas ka pärisorjus. Dekreedis "pärisorjuse kaotamisest Bergi suurhertsogkonnas", mis avaldatud 12. detsembril 1808 keiserliku laagri poiolt Madridis, käskis Napoleon, et isegi koloonidele ja pärisorjadele tuli anda kõik kodanikuõigused. 1813. aastal aeti prantslased välja ja Schüttorf liideti Hannoveri kuningriiki. Toimus kõigi Prantsuse seaduste üleüldine tühistamine. Ent vanadele struktuuridele naasmine oli keeruline.

15. mail 1851 jõudis Osnabrücki Landdrosteist Schüttorfi linna käsk, et linn vastaks uuele Hannoveri linnasüsteemile. See aga oleks nõudnud linnale kutselist linnapead ja linna politseijõude, asju, mida linn ei saanud endale lubada. Seega pandi Schüttorf Hannoveri Landgemeindeordnungi alla kui vald (Gemeinde) – ja seega ka kuningliku Amti alla. Hilisem linnapea Dr. Scheurmann kutsus seda tumedaks peatükiks Schüttorfi linna ajaloos. Isegi Hannoveri annekteerimine Preisimaa poolt ja keisririigi asutamine 1871. aastal ei muutunud midagi seoses Schüttorfi staatusega kogukonnana.

Tööstuse kasv

Otsustavat rolli Schüttorfi industrialiseerimises mängis tekstiilitööstus. Selle põhjuseks oli ühest küljest tekstiili tootmine linast käsikangastelgedel, mida oli seal juba sajandeid tehtud, ja teisest küljest sellesse valdkonda suunatud kodutööndus. 17. sajandil läksid paljud Schüttorfi elanikud oma elatuise parandamiseks igal aastal rikkasse Hollandisse, lõigates turvast, niites või müües kaupu. Kuid raskete aegade saabumisega Hollandis 19. sajandi alguses see sissetulekuallikas kahanes. Abi pakkus palju intensiivsem kodukudumine. 1850. aasta paiku kasutas Schlikkeri perekond juba umbes 400 kangrut ja mõni aasta hiljem ehitati esimene vabrikuhoone. 1865. aastal järgnesid Schümeri perekonna värvimistööd. 1867. aastal käivitati esimene Schlikker und Söhne mehaaniline puuvillakangastelg. 1881. aastal tulid puuvilla ketrustööd. Järgnes majanduskasv ja kiirelt kasvav rahvastik. 20. sajandi vahetusel peeti Schüttorfi linnaks, kus elas kõige rohkem miljonäre rahvaarvu suhtes. Siiski loobusid küllastunud tekstiilitootjad järk-järgult sellest tegevusest, kuna nad nägid ette buumi lõppemist ning asusid selle asemel pankurite ja finantseerijatena laiendama näiteks tekstiilitööstust naabruses Nordhornis, mis oli kiiresti Schüttorfist möödumas.

Esimene maailmasõda ja linnaõiguste taastamine

Esimene maailmasõda tõi seisaku tekstiilitööstusse, mis oli selle ajaga kasvanud linna kõige olulisemaks majandustegevuseks, kuid toorainet enam ei tarnitud. Ainult ühte ettevõtet ei pandud kinni, kuna tegi mundreid, mis oli süjapidamises oluline. See tõi kaasa väga kõrge tööpuuduse, viies kogukonna otsuseni harida omal kulul üles Schüttorfi ümbritsev nõmm, et anda inimestele mingit tegevust. See aga põhjustas linna rahakotile suure koormuse. Tänu kõrgele inflatsioonile oli Schüttorf sunnitud väljastama asendusraha ja leivatalongid.

Pärast sõda otsustas kogukond esimese sammuna tagasi linnaks saamiseks panna ametisse kutselise linnapea. 28. veebruaril 1924 pandi berliinlane Franz Scheurmann esimeseks Schüttorfi täiskohaga linnapeaks, mis dokumendis ametlikult registreeriti. 15. juunil 1924 tuli otsus, et 1. juulist võib Schüttorfi taas kord pidada linnaks. Sellest päevast alates omab Schüttorf ka omi politseijõude. 1. oktoobril 1924 asutas linn hoiupanga, et julgustada linnarahvast pärast inflatsiooni säästma.

Kolmas Riik ja Teine maailmasõda

1942. aasta oktoobris kõrvaldati linnapea Scheurmann ametist tõsiste erimeelsuste tõttu kohaliku NSDAP juhi Arnold Horstmeieriga ja NSDAP kreisijuhi Dr. Josef Ständeriga. Tema järglaseks sai Arnold Horstmeier, kes nimetati linnapeaks, ja kes andis lahkuvale linnapeale tõkendi, keelates tal kõneleda või jääda Schüttorfi. Schüttorfis tekkisid suured vaidlused riigi ja kalvinistliku kiriku vahel, kuna pastor Friedrich Middendorf oli Tunnistuskiriku Reichsbruderrati liige. Hoolimata massilistest protestidest pidi ta lõpuks kogukonnast lahkuma pärast tõkendi saamist, mis kleelas tal piirkonda jääda.

Schüttorfis oli enne natside võimuletulekut 3 juudi perekonda, kellest 2 põgenesid ja ülejäänud küüditati. Tänapäeval ei ela Schüttorfis juute.

Liitlaste õhusõja ajal Saksamaal pommitati Schüttorfi korduvalt, kuid mitte esmase sihtmärgina. Kui liitlaste lennukid ei kasutanud kõiki pomme missioonil ära, oli tavaline praktika lihtsalt visata kasutamata pommid kuhugi enne Saksamaalt lahkumist. Schüttorf oli piisavalt õnnetu, kuna see valiti mitmel korral viskamiskohaks. 3. aprillil 1945, pärast seda, kui liitlased võtsid Bad Bentheimi (siis lihtsalt Bentheim), arvasid nad, et Schüttorfis ootavad tugevad Saksa väed, ja nii nad purustasid linna raskelt; pommitajaekadrillid viskasid ka fosforsüütepomme. See tõi kaasa 15 maja täieliku hävimise. Veel 25 said raskeid purustusi ja umbes 600 kergeid purustusi.

Schüttorfis paiknenud Saksa dessantlased olid niikuinii juba taandunud Lingenisse, purustades kõik sillad Vechtel ning rikkudes lahkudes elektri- ja telefonisüsteemid. 4. aprillil 1945 tabas raekoda pomm ja põletas selle maha, koos linnaarhiiviga. Järgmisel päeval vabastasid Schüttorfi Briti väed. Kokku loendati Schüttorfis 222 surma, 8 elanikku tapeti pommitamistes ja tulistamistes ning 114 elanikku jäid teadmata kadunuks.

Briti sõjaväeline valitsus tegi 1945. aasta aprillis Bernhard Verwoldist aulinnapea, kuni linnarahvas võis taas kord endale linnapea valida. Seda nad lõpuks tegid ja 25. jaanuaril 1946 tõid nad linnapea ametisse tagasi hilisema aukodaniku Dr. Franz Scheurmann. 1960. aastal anti talle Bundesverdienstkreuz.

Üks natsivastane oli Friedrich Middendorff, kes tehti 1926. aastal Schüttorfi kalvinistliku koguduse pastoriks. Isegi enne Machtergreifungit oli ta Deutsches Allgemeines Sonntagsblattis avalikult Natsionaalsotsialistliku ideoloogia vastu ja ta oli tuntud ka oma töö kaudu Christlich-Sozialer Volksdienstis ja ta muutus kiiresti natside sihtmärgiks. Seejärel järgnesid Gestapo järelevalve ja riigi repressioonid. Erimeelsused kulmineerusid 18. aprillil 1937, kui mitusada Schüttorfi elanikku kogunesid pärast Middendorffi vahistamist raekoja ette ja "laulsid ta vabaks", seistes seal tunde ja lauldes koraale, kuni ta vabastati. Tema artikkel "Ein Weniges zur Judenfrage" ("Pisut juudiküsimusest"), mis konfiskeeriti ja keelati, sai hästi tuntuks. Middendorff pidi linnast 1937. aastal põgenema ja nii tegi ka tema perekond järgmisel aastal. Alles pärast sõda, kui Kolmas riik oli võidetud, tuli ta 1946. aastal Schüttorfi tagasi. Ta pidas hiljem palju ameteid ja oli aastatel 1946–1953 kalvinistliku kiriku vaimulik president. Hiljem oli ta DFU juhtiv kandidaat Alam-Saksi valimistel. Kuid 1973. aastal kaotas ta elu liiklusõnnetuses. Schüttorfis on tema järgi nimetatud väljak Friedrich-Middendorff-Platz.

Religioon

Religioosne ajalugu

Kalvinistlik kirik Schüttorfi linnas

1209. aastal mainitakse dokumendis esimest korda kirikut Schüttorfis, mis pühitsetud pühale Laurentiusele. 1544. aastal pöördus krahv Arnold luterlusse ja koos temaga kogu krahvkond. 1588. aastal muutus krahvkond kalvinistlikuks. Isegi tänapäeval on enamik Schüttorfi elanikke kalvinistid. Kuid aastatel 1598–1599 oli Schüttorf Hispaania vägede poolt okupeeritud ja kalvinistlikud teenistused olid karistuse ähvardusel keelatud. 1629. aastal rajati Schüttorfis konvent. See seisis esialgu begiinide hoole all, kuid läks hiljem üle augustiinlastele. 1843. aastal konvent lammutati.

Kirikud

Schüttorfis on kuus jumalakoda. Kõige silmatorkavam on kalvinistlik Püha Laurentiuse kirik (Kirche St. Laurentius), tuntud ka kui große Kirche ("Suur kirik") või Schüttorfer Riese ("Schüttorfi hiiglane"). See kirik on kolmelööviline kodakirik, ehitatud gooti stiilis 4 travee, transepti ja hulknurkse kooriga. Kunagi oli see ka Bentheimi krahvide matmispaigaks.

Lööv ehitati etapiviisiliselt. Vanim osa pärineb tõenäoliselt 1355. aastast ja koosneb ühelöövilisest, ristikujulisest ehitisest koos tänapäevase neljanda traveega ristmikuna ja tänapäevase ristmikuga koorina, samuti teise ja kolmanda traveega ja neljanda travee külglööviga. Torn seisis kohas, kus tänapäeval seisab esimene travee. Neljanda travee põhjapoolses külglöövis leidub seko maaling 14. sajandist. Vähehaaval laiendati traveed külglöövidega. Lööv ühendati tõenäoliselt alles pärast torni valmimist.

Kiriku kogupikkus on 54 m ja selle laius on 19 m. Torn on 81,17 m kõrge ja on igalt poolt Schüttorfis nähtav. Seda kirikut on esmamainitud 1355. aastal, kui müüdi selle ehitamise indulgentskiri; 1390. aastal seda laiendati. Ehitustööd tänapäevase ehitise kooris algasid neljapäeval pärast Püha Ihu pidustusi 1477. aastal. Need lõpetati 1478. aasta jõululaupäeval. Tööd löövis algasid 1500. aastal, samas kui 1535. aastani jätkusid tööd nelinurkses läänetornis, millel oli kaheksakülgne püramiidjas kuppel. Kuid see torn põles kuus korda, aastatel 1684, 1703, 1799, 1817 (kaks korda) ja 1889 pärast välgulööki. Legendi kohaselt kustutati viimane torni põleng 8. veebruaril 1889 piimaga, mis tule kuumuses kiiresti kuivas ja moodustas kooriku, lämmatades tule. Algsed tornikellad pärinesid aastatest 1502 ja 1772; kuid 1917. aastal need kellad annetati ja sulatati sõja tarbeks. Tänapäeval on tornis 6 kella rippumas, nende seas vana tulekell aastast 1435, mida 1917. aastal säästeti. Kiriku orel on tinaviledega kahekäe instrument. See ehitati 1963. aastal Šveitsi orelivalmistaja Th. Kuhn poolt.

Katoliiklik Maarja kirik (Marienkirche) ehitati 1868. aastal. See sisaldab liivakivist Madonnat 16. sajandi lõpust. Enne selle kiriku ehitamist käisid Schüttorfi katoliiklased Altena lossi kabelis. Pärast Teist maailmasõda tuli esimesena Uus Apostellik kirik ja 1955. aastal luterlik kirik. Luterlikku kirikut kutsutakse 1992. aastast Christophorus-Kirche ("Püha Kristoforuse kirik"). Samal aastal asutati vanas töökojas väike mošee. 2004. aastast on seal ka jumalakoda vabade kristlaste kogukonnale. Peale selle on Schüttorfis evangeelse ja katoliikliku kõrval ka vana juudi kalmistu.

Taristu ja majandus

Transport

Õhutransport

Schüttorf asub 49 km kaugusel rahvusvahelisest Münster/Osnabrücki lennujaamast (FMO) Grevenis. Piirkondlik lennuväli asub 15 minuti autosõidu kaugusel Klausheides Nordhorni lähedal.

Raudtee ja bussitransport

Schüttorfi raudteejaam asub Bad Bentheimi – Mindeni raudteeliinil (KBS 375). On olemas kohalik raudteetransport, mida pakub RB 61, Wiehengebirgs-Bahn (Bad Bentheim – Rheine – Osnabrück – Herford – Bielefeld).

Kohalikus maanteetranspordis ühendavad bussiliinid Schüttorfi Nordhorni, Bad Bentheimi, Ochtrupi ja ümbritsevate küladega.

Maanteed

Schüttorfist kirdes on eritasandiline ristmik Schüttorfer Kreuz, kus Autobahnid A 30 (Bad Oeynhausen – Osnabrück – Hengelo) ja A 31 (Emden – Oberhausen) ristuvad.

Majandus

19. sajandi lõpupoole arenes Schüttorfis tugev tekstiilitööstus mitme suure kohaliku ettevõttega (Schlikker & Söhne, Gathmann & Gerdemann, G. Schümer & Co. ja ten Wolde, hiljem Carl Rremy; tänane RoFa ei ole üks algsetest tekstiiliettevõtetest, vaid asutati H. Lammeringi poolt ning võeti hiljem Gerhard Schlikker jun., Levert Rosti ja Wilhelm Edeli poolt üle; nimi RoFa tuleb sõjajärgsetelt osanikelt Rostilt ja Falleylt). Lisaks loodi margariinivabrik (Wilhelm Edel & Co.). Schüttorf suutis sellisest industrialiseerimisest ennast hästi teostada, mis kajastus rahvastikunäitajates (1871: 1692 elanikku, 1900: 4110). Tekstiilitööstuse kriisis 1970. aastatel langes tööstus ka Schüttorfis kriisi ja tänapäeval on olemas ainult ettevõtted RoFa ja G. Schümer GmbH & Co. Selle tulemusena kasvas tööpuudus ja linna maksutulu langes.

Pärast Schüttorfer Kreuzi valmimist 2004. aasta detsembris sai Schüttorf kasu oma soodsast transpordiasukohast ja lähedusest Hollandi piirile. Schüttorf kavandas sel ajal Autobahnile suurt tööstuspiirkonda ja püüdis majandus soodustamisega sinna ettevõtteid meelitada. Valdade ühenduse töötuse tase oli 2007. aasta mais 6,7%, mis oli madalam kui Alam-Saksi kui terviku näitaja (8,5%), kuid kõrgem kui kreisi näitaja (6,1%).

Kultuur ja vaatamisväärsused

Schüttrupper Platt

Schüttorfis kõneldakse traditsiooniliselt alamsaksa keelt. Juba mõnda aastat on inimesed asunud säilitama kohalikku murret, Schüttrupper Platt. Valdade ühenduse koduklubi (Heimatverein) näiteks korraldab regulaarseid üritusi nimetusega Wij kürt ock Platt. Seal on alamsaksa teatritrupp. Algkooli saksa keele tundides räägitakse kohalikust murdest ning alamsaksa keeles ilmub ka kirjandust ja ajaleheartikleid.

Ehitised

Turuplats purskkaevu, raekoja ja katoliku kirikuga

Villa Schlikker 1903. aastast, Steinstraße

Schüttorfi kesklinn

"Suure kiriku" (kalvinistlik Püha Laurentiuse kirik) kõrval on raekoda eriti väärt näha. See on kahekorruseline kiviplokkidest ehitis, tehtud Bentheimi liivakivist astmikviiludega 15. sajandist, kus hoitakse Schüttorfi küünarkeppi. See on 68 cm pikk metall-latt kalibreerimiseks. Turuplatsil raekoja ees on pronkskuju naisest kahe kitsega. Vahetult raekoja sissepääsu kõrval seisab katoliku kirik. Kirikukooli taga asub vana vürstlik vesiveski 1914. aastast. See on ainus säilinud veski paljudest, mis Schüttorfis kunagi olid ja see asub vanadest leinapajudest ümbritsetud vesises lohus.

Schüttorfis on ka terve rida elamuid, mis on väärt vaadata. Algselt olid valdavad ühekorruselised puitraamiga Dielenhäuser – väga kõrgete esikutega majad – kõrguvate viiludega, nagu näiteks Quakenbrückis sageli täheldatud. Kuid Schüttorfis on fassaadid massiliselt ümber kujundatud. Pärast lammutusi on näha vaid mõned vanemad näited. Nende seas on väärt mainida linna apteeki, mis koosnes algselt kahest ehitisest, mis ühendati ligikaudu 1750. aastal valefassaadiga. Ehitise parempoolne osa pärineb umbes 1645. aastast. Steinstraßel leiduvad veel mõned vanemad majad. Nende seas maja nr 7, mis pärineb 17. sajandist, on eriti väärt mainida. Fassaad kujundati ümber 1827. aastal Hollandi klassitsistlikus stiilis. Üksi (nr. 1) seisab puitkarkassiga Dielenhaus umbes 1600. aastast. Seda kasutatakse tänapäeval võõrastemajana.

Kolm villat on eriti silmatorkavad. Villa Remy Bentheimer Straßel ehitati 1906. aastal barokkehitusmeistri Johann Conrad Schlauni stiilis, kuigi too oli surnud juba 1773. aastal. Kelbaga mansardkorrus meenutab barokki, samas fassaadid on klassitsistlikud. Villa Rost Lehmkuhlel, tänapäeval tuntud ka kui "Sinine villa", on renoveeritud villa aastast 1902. Villa Schlikker Steinstraßel oli tööstur Herman ten Wolde kingitus oma tütrele Idale ja väimehele 1903. aastal. See maja on kaitsealune mälestis oma rikkaliku Juugendstiilis sisekujunduse tõttu.

Teater

Schüttorfis asub Theater der Obergrafschaft, mis on olemas 1975. aastast. Seal korraldatakse etendusi umbes kaks korda kuus. Samuti kutsutakse kuulsaid artiste ning harjutatakse ja esitatakse Schüttorfi elanike näidendeid. 2006. aastaks oli seal peetud kokku 350 etendust rohkem kui 150 000 külastajale.

Sport ja vaba aeg

Schüttorfis on 2 avalikku ujulat, siseujula Vechtebad ja väliujula, asutatud 1935. aastal ja uuendatud 1997. aastal. Veelgi enam, seal on ka Quendorfer See (järv), mis võimaldab supelda ja ujuda. Tuntuim mängija jalgpallidivisjonis oli Simon Cziommer, kes mängis AZ Alkmaari eest. Puhas, kuigi väiksem jalgpalliklubi on SC Borussia 26 Schüttorf. TC Schüttorf 85 omab tennisesaali ja tenniseväljakuid. Reitsportgemeinschaft Schüttorf e.V. (ratsutamine) viib läbi koolisõitu ja takistussõitu. Veel üks suur spordiklubi on Sportfischerverein Schüttorf e. V. (kalasport) umbes 760 liikmega.

Kokku on Schüttorfi käsutuses 4 spordisaali, 3 spordiväljakut, maneež, tenniseala, mänguväljak ja 9 laste mänguväljakut. Veel üks populaarne spordiala, eriti külmadel kuudel, on Kloatsheeten, mis hõlmab meeskondi, kes veeretavad väikest puidust pliisüdamikuga ketast piki maanteid. On palju väikesi eraklubisid, keda võib näha, peamiselt jaanuaris, kohalikel teedel mängu mängimas.

Schüttorfis on ka Unabhängiges Jugendzentrum KOMPLEX Schüttorf e.V. – sõltumatu noortekeskus –, kuid hoolimata nimetusest korraldatakse seal ka kontserte. Noortele on mõeldud mitmesugused projektid ja tööalased ühingud. NMKÜ (või Saksamaal CVJM) peab Schüttorfis noortekohvikut. On kohalik tuletõrjesalk ja on ka noorte tuletõrjesalk. Linnas on isegi kolm kirjatuvide kasvatusklubi ja teisi klubisid nendele, kes kasvatavad väikeloomi. On neli lauluklubi, viis muusikaklubi ning mõned muud klubid ja liidud.

Regulaarsed sündmused

Tähtis riiklikult tuntud korraline üritus oli Schüttorf Open Air. Aastatel 1980–1994 peeti seda vabaõhufestivali regulaarselt igal aastal Vechtewieseni niidul Schüttorfis. Tuntud bändid olid näiteks Midnight Oil ja Whitesnake. Ka Frank Zappa, Rod Stewart, Simple Minds, David Bowie, BBM ja Die Toten Hosen tulid Schüttorfi. Legendaarne oli Münsteri bändi Törner Stier Crew tulemine, kes 1982. aastal trumpas üle Frank Zappa esinemise 50 000 pealtvaataja ees, kui parem avabänd. Linnavalitsuse ja ehitusameti kasvavad rangemad nõudmised pidurdasid festivali käiku. Kui need muutusid peaaegu võimatuks täita, korraldati 1994. aastal uus festival Schüttorf Open Air Bad Bentheim-Gildehausi lähedal. 1995. aastal oli veel üks Schüttorf Open Air Gildehausi lähedal, kuhu tuli Rolling Stones. Sellest ajast alates pole festivali enam olemas ja ka 2004. aastal selle taaselustamise katse ebaõnnestus. Kuid paralleelselt sellega arenes Schüttorfis viimastel aastatel Komplex Open Air, mille organiseeris Komplex noortekeskuse Konzertinitiative Zikadumda. Siiani on seal mänginud tuntud ansamblid nagu Blackmail ja 4Lyn, kuid ka kohalikud ansamblid saavad broneerida esinemisi.

Lisaks peavad laskeklubid Schüttorfis kolme iga-aastast täpsuslaskurite festivali – Bürger-Schützenfest, Gilde-Schützenfest ja Adler-Schützenfest. On suve- ja sügisekirmased. 1984. aastast on Schüttorfis olnud iganädalane turg.

Toidukombeid

Schüttorfis, nagu enamuses maapiirkondades Põhja-Saksamaal, võib eine olla üsna tugev. Laialt on levinud isevalmistatud Hausmannskost ("tavaline toit"). Seal süüakse ka põhjapäraseid roogasid, kõige populaarsem garneering on kartul.

Üks Schüttorfi piirkondlikke tooteid on Kaneelkökskes, lamedad ümmargused väikesed koogid, mis küpsetatakse krõbedaks vahvlirauaga, ja on kerge kaneelimaitsega, mille on edasi andnud väike kogus kaneeliõli.

Schümers Korni (mais või teravili), kuigi seda küpsetatakse naabervallas Salzbergenis, võib samuti pidada Schüttorfi tooteks. Schümeri viinaköök paiknes esialgu siselinnas, kuid krahvi käsul ei olnud lubatud ehitada oma veskit, sest üle maa puhuv tuul kuulus jumalale. Schümer kolis vaid väljapoole kogukonna piiri ja käivitas äsjaehitatud veski, hoolimata "krahvi tuulest".

Üks Schüttorfis ja vanas krahvkonnas (nüüd kreisis) praktiseeritav tava on Weggenbringen. Kui perekonda sünnib laps, toovad naabrid ja sõbrad Weggeni – rosinaleivapätsi, mis on sageli kuni 2 m pikk ja mis tuuakse redelil. Traditsiooniliselt küpsetasid naabrid Weggen'i ise ja tõid selle ristimiskingiks koos singi ja juustuga. Pärast ristimist söödi see ühiselt ära. Rõivad selleks tarbeks on Holtbeus, sinine tööjakk mustade pükstega, hallid sokid, puukingad, torukübar ja punane kaelarätik, millesse on seotud tikutoos. Tänapäeval ei tooda Weggenit enam isegi reedel enne ristimist. Isegi kui on Weggenbringen, ei tooda tavaliselt Weggen'it singi ja juustuga, vaid muid asju, nagu Bobbycar, lapse turvaiste ja muud tarvilikku.

Haridus

Schüttorfis on kool-lasteaia kõrval ka munitsipaallasteaed, kaks lasteaeda kalvinistliku kiriku hoole all ja veel üks Saksa Punase Risti hoole all. Seal on kolm algkooli, Hauptschule ja Realschule ning 2004. aastani oli ka Orientierungsstufe, kuid see kaotati Alam-Saksi liidumaa poolt. Hauptschule ja Realschule on 2006. aastast ühinenud kogupäeva kooliprogrammiga.

Schüttorfi vanim kool on Kirchschule ("Kirikukool") või Evangelische Volksschule Schüttorf ("Schüttorfi Evangeelne Algkool") 1608. aastast. Koolil, mis asutati toona Ladina gümnaasiumina, oli ruumi 200 õpilasele. 2007. aasta juulis kolis kool endise Hauptschule hoonesse. Vana hoone jäi tühjaks ja kavandati kas vanurite korteriteks või muuseumihooneks. Katoliikliku kogukonna Katholische Volksschule Schüttorf asutati 1712. aastal. See on tänapäeval linna väikseim algkool, kus on ruumi vaid 200 õpilasele. Suurim on 1970. aastal asutatud munitsipaalkool Grundschule auf dem Süsteresch.

1955. aastal asutati Schüttorfis Erich-Kästner-Schule, kool neile, kellel on õpiraskusi. Hauptschule asutati 1967. aastal, samas Realschule arenes välja algkoolist. Noored Schüttorfi elanikud, kes tahavad minna gümnaasiumisse, saavad pendeldada ühte ümbritsevatest gümnaasiumitest, eriti Burg-Gymnasium Bad Bentheim, munitsipaalgümnaasium Ochtrupis, Gymnasium Rheine või era Missionsgymnasium St. Antonius Bardelis.

Alates 2007. aasta septembrist on Schüttorfil oma koolimuuseum, mis asub kogukonnakeskuses (Bürgerhaus) endise kirikukooli kõrval.

Viited

1. Alle politisch selbständigen Gemeinden mit ausgewählten Merkmalen am 31.12.2018 (4. Quartal), vaadatud 10.03.2019.
2. Register of German municipalities (2023), vaadatud 16.11.2024.

Välislingid

• schuettorf.de
• schuettorfer-ansichten.de
• schuettorfer.de