T-50

See artikkel räägib tankist; lennuki kohta vaata artiklit Suhhoi Su-57.

---

T-50
T-50 tehnilised andmed
Mõõtmed
Pikkus	5,20 m
Laius	2,47 m
Kõrgus	2,16 m
Kaal	13,8 t
Kliirens	350 mm
Meeskond	4 meest
Relvastus
Suurtükk	1×20K mod. 1934
Suurtüki kaliiber	45 mm
Suurtüki lahinguvaru	150
Kuulipildujad	2×DT mod. 1929
Kuulipilduja kaliiber	7,62 mm
Kuulipilduja lahinguvaru	4032 padrunit
Soomus
Torni esikülg	37 mm
Torni küljed	37 mm
Torni lagi	15 mm
Korpuse esikülg	37...45 mm
Korpuse küljed	37 mm
Korpuse tagaosa	25...37 mm
Korpuse lagi	15 mm
Korpuse põhi	12...15 mm
Mootor
Mootor	V-4
Mootori võimsus	300 hj
Kiirus maanteel	52 km/h
Kiirus maastikul	40 km/h
Kiirus vees	–
Läbisõit maanteel	344 km
Läbisõit maastikul	280 km
Läbisõit vees	–

T-50 on aastatel 1941–1942 Nõukogude Liidus toodetud kergetank, mis oli ette nähtud vägedes olevate kergetankide T-26 väljavahetamiseks. Esialgsete plaanide kohaselt pidi sellest saama kõige massilisemalt toodetud tank Punaarmees, nimelt kavatseti seda toota kuni 14 000 masinat.

Ajalugu

1940. aasta alguses võeti vastu otsus, töötada välja kergetanki projekt, millest pidi saama jalaväe saatemasin. T-50 projekteerimisel (aluseks võeti projekteeritud tank T-126SP (vene Т-126СП), tehase töönimega "Objekt 126") otsustati ära kasutada tanki T-26 Hispaania kodusõjas ja Talvesõjas saadud kogemused. Masina peakonstruktoriks sai L. S. Trojanov, kes tol ajal töötas Leningradis. 1940. aasta lõpuks oli valminud kaks katsemasinat ning pärast katsetusi ja ümberehitusi võeti tank 1941. aasta aprillis Punaarmee relvastusse. Suure isamaasõja alguseks ei olnud Leningradi "Vorošilovi nimelises tehases nr 174" toodetud veel ühtegi tanki T-50, faktiliselt toodeti alles tanke T-26. Raskusi tekkis diiselmootori V-4 tootmisel. Tohutute pingutuste hinnaga suudeti siiski teise poolaastaga valmis ehitada 50 tanki. Plaan tootmise laiendamist Moskva tehasesse nr 37 ei toonud ka suuremat edu. Nimelt, ei suutnud see tehas oma tootmist ümber seada 5 tonnistelt T-40-lt 14 tonnistele T-50-le.

Augustis 1941 evakueeriti tehas nr 174 suuremalt osalt Omskisse, kuid osaliselt ka Nižni Tagili ja Barnauli. Barnuali rajati kaks tehast, üks neist pidi hakkama tootma tanke T-50, teine aga sellele mootoreid V-4. 1942. aasta jaanuaris katkestati sealne T-50 ja nende mootorite tootmine. Tehas nr 174 Omskis suutis 1942. aasta alguses valmis ehitada 15 tanki ning siis mindi sealgi üle tankide T-34 tootmisele.

Tanki T-50 tehniline lahendus

Oma konstruktsioonilt erines T-50 tankist T-126SP-st vähe. Nagu ka viimasel, olid T-50 korpuse soomuslehed keevitatud ja paigutatud suure kaldenurga alla. Nurga alla paigutatud soomus lubas vähendada selle paksust ning selle tulemusena sai väiksema mootori võimsusega saavutada masinale suurem kiirus ja läbitavus.

Korpuse ülemises esiseinas oli juht-mehaaniku vaatepiluga luuk, ümbruse jälgimiseks oli prismavaatlusseade, suunatav kuulipilduja aga puudus. Keevitatud torn oli voolujooneline, sirge tagaseinaga, kus paiknes luuk. Torni lae tagumises osas oli komandöritorn kuue vaatepiluga, mis olid kaetavad soomussiibritega. Meeskonda kuulus 4 meest, kellest 3 asusid tornis. Sihtur oli varustatud periskoopsihikuga ning kõik tankid oli varustatud raadiosaatjaga.

Tankil oli kasutatud individuaalset torsioonvedrustust ning rattad olid sisemiste amortisaatoritega. Surve maapinnale oli 0,57 kg/cm². Kliirens oli 350 mm.

Relvastuseks oli 45 mm 1934. aasta tankikahuriga 20K, mis oli varustatud poolautomaatse kiilulukuga. Mürsu algkiirus oli 757 m/s ning lennukaugus 4800 m. Suurtükki oli võimalik vertikaalselt liigutada −7 kuni +22...+25 kraadi, suurtüki ja torni liigutamine toimus käsiajamiga. 20K laskekiiruseks oli maksimaalselt 8–11 lasku minutis. Kahuriga oli paaris kaks kuulipildujat DT ning lahingukomplekti kuulus 150 mürsku kahurile ja 64 magasini (4032 padrunit) kuulipildujatele. Peale nende kuulus masina relvastusse meeskonna enesekaitseks veel ka 7,62 mm püstolkuulipilduja PPD lahinguvaruga 710 padrunit ja 24 käsigranaati F1.

T-50 – "Objekt 211"

1941. aastal töötati välja ja katsetati Leningradis Kirovi-nimelises tehases nr 185 oma versiooni tankist T-50, mis sai tehasenimetuseks "Objekt 211". Masina projekteerijaks oli A. S. Jermolajev ning sellel oli uus keevitatud korpus, millel puudus juht-mehaaniku luuk, oli vaid vaatepilu. Torn oli samuti keevitatud ning voolujoonelise ja koonilise kujuga. Relvastus ja jõuülekanded olid identsed tehase nr 174 omadega. Kirovi tehase tank oli veidi kergem, kuid olulist eelist see tankile ei andnud, kuna selle korpuse kuju oli ebaõnnestunud. Suure Isamaasõja alguses lõpetati Kirovi tehases kõik tööd tanki T-50 kallal ning valminud katsemasin saadeti Leningradi kaitsele.

Välislingid

• За-СССР! Tank T-50 vene keeles